Õiguspoliitika

Õiguspoliitika tähendab ühiskonnaelu kujundamist õigusaktide kaudu, hõlmates riigi õiguspoliitika kavandamist ja elluviimist, õigusloome koordineerimist ning õigusaktide terviktekstide koostamist.

Justiitsministeeriumi missiooniks õiguspoliitika valdkonnas on luua ministeeriumi enda õigusloometegevuse ning teiste ministeeriumide õigusloometegevuse juhtimise kaudu põhiseadusest lähtuv eesmärgipärane, efektiivne, piisavalt kättesaadav ning teiste riikidega võrreldes konkurentsivõimeline õigussüsteem.

Õigusriik on mitte üksnes poliitiline, vaid ka kultuuriline mõiste. Õigussüsteem on efektiivne ainult siis, kui kodanikud selle pakutavaid võimalusi teavad ja neid kasutavad – seega on õiguspoliitika eesmärgiks ka üldsuse õigusteadlikkus. Kuna toimiva õiguse üks eeldusi, eriti väikeriigis nagu Eesti, on omakeelne sõna- ja mõistevara, siis tegeleb justiitsministeerium erinevalt paljude riikide sarnastest asutustest ka õiguskeele küsimustega.

Justiitsministeeriumi vastutusala õiguspoliitika valdkonnas jaguneb kolmeks: eraõigus, avalik õigus ja õigusloome kvaliteedi tagamine. Eraõiguses on justiitsministeeriumi vastutada sellised õigusharud nagu tsiviilõigus, ühinguõigus, rahvusvaheline eraõigus, tsiviilkohtu- ja täitemenetlusõigus, pankrotiõigus. Avaliku õiguse suunal on meie vastutusalaks riigiõigus ja haldusõiguse üldosa, sh riigi halduskorralduse, haldusmenetluse, avaliku teenistuse, andme­kaitse, korrakaitse ja halduskohtumenetluse õiguslikud alused. Õigusloome kvaliteedi osas vastutab justiitsministeerium vigu vältiva õigusloomeprotsessi kujundamise ja õigusaktide avalikustamise eest, samuti tagab ministeerium valitsusele esitatavate seaduseelnõude normitehnilise kvaliteedi, nende mõjude hindamise ja keelelise korrektsuse.

Lühidalt: hea õiguspoliitika tähendab toimivaid ja põhiseaduspäraseid seadusi.