Justiitsministri ettekanne kriminaalpoliitika arengusuundade aastani 2010 täitmise kohta

2006. aastal

Ülevaade Vabariigi Valitsuse 2006. aasta tähtsamatest sammudest
21.10.2003 heaks kiidetud kriminaalpoliitika arengusuundade elluviimisel
vastavalt Riigikogu 25.01.2006. a otsusele

1.  Kriminaalpoliitika tähtsamad arengud 2006 aastal – kokkuvõte

Riiklikult tähtsa küsimusena Riigikogus heaks kiidetud pikaajalise strateegia – Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2010 – täitmisel toimus 2006. aastal jõuline edasiminek.

Esmalt õigusliku keskkonna ajakohastamisest, riiklikest arengukavadest, koostööst teadusasutustega ning kuritegevuse statistikast, mis loob laiema infrastruktuuri kuritegevuse vastu võitlemisel tervikuna:

·  loodi seaduslik alus kuritegeliku vara laiendatud konfiskeerimiseks ja saavutati kokkulepe siseministriga vastava rahajälitusüksuse loomiseks Keskkriminaalpolitseis (punkt 25),

·  viidi läbi põhjalikule analüüsile tuginev ulatuslik majanduskaristusõiguse reform, mis võimaldab kriminaaljustiitssüsteemil keskenduda ennekõike raskete ja suurt kahju tekitavate kuritegude lahendamisele (punktid 20, 9, 21, 23),

·  rakendati kannatanu huve säästev kiirmenetlus, mis samas tagab kiire ja seega mõjusa karistuse mõistmise trafaretses kuriteos teolt tabatud kahtlustatavale (punkt 22),

·  seadustati sotsiaalset rehabilitatsiooni soodustav lepitus­menetlus (punkt 21),

·  võimaldati kohaldada kiiret ja tõhusat lähenemiskeeldu ennekõike perevägivalla ohvrite huvide kaitseks (punkt 16.1),

·  loodi seaduslik alus tuvastamaks jälitusliku üksikpäringuga ka SMS-iga või elektronkirjaga anonüümse tapmisähvarduse teinud isikut (punkt 16.2),

·  võeti vastu vangide ennetähtaegset vabastamist võimaldav nn elektroonilise järelevalve eelnõu (punkt 26),

·  töötati välja korrakaitseseadus, mis – tõsi küll – jäi ühes punktis eriarvamuse tõttu valimiseelses tuhinas Riigikogule esitamata (punkt 7),

·  valitsus kiitis heaks alaealiste kuritegevuse vähendamise ning inimkaubanduse vastu võitlemise arengukavad (punktid 10, 13),

·  jätkunud ja laienenud on koostöö teadusasutustega ning uuringute kasutamine kriminaalpoliitikas süütegude põhjuste ning nende mõjutamiseks rakendatavate abinõude mõjususe selgitamiseks (punkt 23),

·  esmakordselt Eestis saame rääkida sellest, et kriminaal­menetlusregistri baasil on olemas arvestatav digitaalne kriminaalstatistika kuni kohtumenetluseni (punkt 8).

Sotsiaalsete ennetusmeetmete osas tuleb märkida, et heaks on kiidetud laste õiguste strateegia edendamaks laste kasvukeskkonda (punktid 13, 14, 15). Probleemne on vanglast vabanenute rehabilitatsioonisüsteem või õigemini sellise süsteemi puudumine (punkt 27). Selles osas kaalub Justiitsministeerium tõsiselt, kas suudame aidata Sotsiaalministeeriumi siin järje peale jõuda või tuleb see valdkond koos rahadega tuua Justiitsministeeriumi üle.

Olustikuliste ennetusmeetmete osas tuleb soovida Siseministeeriumile ja politseile jõudu ennekõike kogukonnakeskse politsei arendamisel, seda ennekõike paljulubava korrakaitseliste e­teenuste rakendamisel, mis kahtlemata on õige suund (punkt 17).

Süütegude tagajärgedega tegelemine kriminaaljustiitssüsteemis:

·  toimub Laulasmaa deklaratsioonis kokku lepitud kriminaalmenetluse prioriteetide täitmine ja selle edukuse regulaarne analüüs (punkt 20),

·  registreeritud kuritegevuse üldtase on langenud 2005. aastaga võrreldes 7% ning mõne eriti häiriva kuriteoliigi osas on toimunud koguni langus kolmandiku võrra (nt röövimised) (punkt 4,6),

·  jätkus kriminaaljustiitssüsteemi korrastamine ringkondlike prokuröride töökoormuste ühtlustamise ning prokuröridele konkurentsivõimelise palga tagamise kaudu (punkt 31).

·  Vangide arv on aastaga vähenenud ligi 2,5% võrra (punktid 24, 26).

Kokkuvõtteks: Nägu näha, on võrreldes 2005. aastal siinsamas tehtud ettekandega saavutuste rida märksa pikem ning kriminaalpoliitika arengusuundade kolmekümne viiest punktist on enamik täidetud või toimub pidev rakendamine nende punktide osas, mis eeldavad pikemaajalise halduspraktika olemasolu. Aasta 2006 oli kriminaalpoliitika jaoks seega väga edukas. Ühelt poolt on seega juba aeg hakata mõtlema uute arengusuundade üle ehk avada diskussioon selle üle, kuidas liikuda kriminaalpoliitika valdkonnas edasi alates 2010. aastast. Teisalt tuleb siiski tõdeda, et ennekõike sotsiaalsete ja hariduslike ennetusmeetmete täitmisel on ka olemasoleva strateegia täitmiseni veel pikk tee käia.

Samas on selge, et laiemate poliitikate, seaduste ja arengukavade väljatöötamisele peab järgnema igapäevane praktiline ja süsteemne töö nende rakendamiseks nii vastavate ametite kui ka ministeeriumide ja teiste kaasatute poolt. Poliitikakujundajatelt nõuab see aga edaspidi rohkem tähelepanu kriminaaljustiitssüsteemi, sealhulgas politsei, igapäevase haldussuutlikkuse toetamisele ja eesmärgistatud, riiklikest huvidest lähtuvale ning läbipaistvale ja piisavale finantseerimisele. Põhiküsimiseks saab edaspidi see, et maksumaksja tahab teada, milleks ja kui tulemuslikult on kulutatud iga tema poolt riigikassasse maksud kroon või euro. Kuidas tagada seda, et 2004. aastal alanud järkjärguline kuritegevuse üldtaseme vähenemine kujuneks pikaajaliseks ja kiirenevaks trendiks, mille tulemuseks on üha turvalisem ühiskond? Kas 2006. ja ka varem tehtud ulatuslikke juriidilisi ja strateegilisi valikuid suudetakse ära kasutada selleks, et ohjata organiseeritud rasket peit- ja majanduskuritegevust?

Nüüd aga kõigest lähemalt. Tahan juhtida teie tähelepanu sellele, et põhjalikumalt süveneda soovijatele on statistiliste lisadega ning illustreerivate graafikutega mahukas tervikülevaade kirjalikult kätte jagatud ning see avaldatakse ka Justiitsministeeriumi kodulehel.

2.  Õiguslik keskkond

2006. aastal oli edasiminek eriti märgatav kriminaalpoliitika õigusliku keskkonna ajakohastamisel. Õigusriigis on just õiguslik keskkond kriminaaljustiitssüsteemi hea toimimise üks põhieeldusi. Siin ei määratleta mitte üksnes karistatavuse ulatust ja piire, vaid ka vahendid, mida on üldse lubatud kasutada kuritegevuse vastu võitlemisel. Võin julgelt öelda, et Eesti karistus- ja kriminaalmenetlusõigus on üks nüüdisaegsemaid Euroopas ning üha enam pöörduvad meie poole kolleegid teistest riikidest oma õiguse uuendamisel. Alljärgnevalt Justiitsministeeriumi poolt 2006. aastal esitatud seaduseelnõudest lähemalt.

2.1.  Kriminaaltulu laiendatud konfiskeerimine

1. veebruaril 2007 jõustus laiendatud kriminaaltulu konfiskeerimise regulatsioon karistus­seadustikus. Raskete kuritegude puhul – nagu narkokaubandus, terrorism, orjastamine, salakauba­vedu, altkäemaks kui raske korruptsioonikuritegu, lõhkematerjaliga seotud kuritegu – võib koos vähemalt 3-aastase vanglakaristusega kohaldada süüdistatava vara konfiskeerimist ka juhul, kui ei ole tõendatud vara pärinemine konkreetsest kuriteoepisoodist, kuid kuriteo olemuse, isiku legaalsete sissetulekute puudumise tõttu või nende olulise lahknevuse korral isiku tegelikust varanduslikust seisust on piisav alus eeldada, et ta on saanud osa või kogu vara kuritegeliku tuluna.

Regulatsioon rakendub kuritegude suhtes, mis on toime pandud alates 1. veebruarist ning see võimaldab lahendada probleemi, kus näiteks aastaid tegutsenud narkokaupmehelt, kellel polegi kunagi olnud mingit legaalset sissetulekut, ei ole võimalik vara konfiskeerida, sest võimatu on tõendada, et akumuleerunud summa pangakontol, väärtpaberites või luksuskinnisvara on soetatud just konkreetses kohtuasjas tõendamist leidnud narkokaubitsemise episoodide eest.

Vähemalt sama oluline on seadusesäte, mis võimaldab konfiskeerida ka organiseeritud kuritegevuse liidri poolt kolmandatele isikutele kingitud, poole hinnaga ära antud või muul moel ärakanditud vara. Seadus annab selge sõnumi – võttes vastu olulise suurusega varalisi kingitusi või soetades seda turuhinnast oluliselt soodsamalt isikult, kes on saanud selle kuritegeliku tulu eest, tuleb arvestada, et see võidakse konfiskeerida. Laiendatud kriminaaltulu konfiskeerimise regulatsioon ei erista, kas tegu on kurjategija vanaema, abikaasa, lapse, armukese, onupoja, sõbra või lihtsalt tuttavaga, vaid lähtub ideoloogiast, et kuritegeliku tulu eest ei ole mõtet oma lähiringkonda üle kullata. Selles mõttes peab kalli kingituse saaja arvestama objektiivse riskiga – kui selgub fakt, et vara päritolu on kuritegelik, võidakse see konfiskeerida. Samas kaitseb seadus isikut, kes on soetanud vara turuhinnaga, isegi kui ta oli teadlik, et tegemist on kriminaalse taustaga isikuga, kuid ei teadnud, et tegemist on kriminaaltuluga.

Ma väga loodan, et 2007. aastal käivitatakse Keskkriminaalpolitseis kriminaaltulu jälitamise üksus, mis võimaldaks ka reaalselt täita 2005. aasta Laulasmaa deklaratsiooni kriminaalmenetluse prioriteete. Prokuratuur on selleks valmis, tööle on võetud spetsialiseerunud ning eriasjade prokurörid.

2.2.  Majanduskaristusõiguse reform

Kõige mahukam ja rohkesti diskussiooni erinevates huvirühmades tekitas eelmisel aastal eelnõu nr 931. Selle algse täispealkirja ettelugemisest ma kuulajaid säästan, olgu vaid öeldud, et lisaks karistusseadustikule muudeti sellega veel 14 seadust ning koondnimetuseks olgu tal siis majanduskuritegude eelnõu. Hea meel on tõdeda, et terviklik kogu majandus­karistusõigust ajakohastav seadus jõustub 15. märtsil käesoleval aastal. Kõige olulisemad muudatused seisnevad selles, et kehtetuks tunnistatakse kaks ametialase kuriteo üldkoosseisu, mis õigusriikliku karistusõiguse määratletusnõudega mitte just eriti hästi kokku ei sobi – jutt käib ametiseisundi kuritarvitamisest (KarS § 289) ja ametialasest lohakusest (KarS § 290). Selle asemele on loodud ligi 20 uut või täiendatud ja selgelt piiritletud ametialase kuriteo erikoosseisu alates riikliku järelevalve ebaseaduslikust teostamisest kuni usalduse kuritarvitamiseni.

Samuti on põhjalikult ümber korraldatud kogu intellektuaalomandit puudutav normistik – karmistatud on vastutust piraatluse eest, samas kui laialivalguvad ja ülimalt repressiivsed autori isiklike ja varaliste õiguse koosseisud on asendatud jällegi konkreetsete kuritegudega. Sealhulgas on isiklike õiguste rikkumiste puhul kuriteona jätkuvalt karistatav plagiaat.

Maksusüütegude korrastamine annab võimaluse keskenduda raskematele rikkumistele. Loodud on eraldi senisest karmima sanktsiooniga maksukelmuse koosseis ja kriminaalpoliitiliselt on võetud selge suund pettusliku maksukelmuse esiletõstmiseks passiivsest maksudest tasumisest kõrvalehoidumisest. Ära on kaotatud koosseis, mis võimaldas teha kurjategijaks ka null-väärtusega maksudeklaratsiooni esitamise ühepäevase hilinemise eest, samas on maksukuritegude määratluses senise poole miljoni krooni asemel karistatav ka juba 360 000 kroonise maksusumma väljapetmine või varjamine.

Karmistatud on sanktsiooni siseteabe väärkasutuse ehk insider trading’u ning turumanipu­latsiooni eest väärtpaberiturul – senise 1-aastase vangistuse asemel on karistus kuni 3 aastat. Leian et see muudatus on eriti oluline tagamaks meie väärtpaberituru usaldusväärsust olukorras, kus sinna siseneb ka üha rohkem väikeinvestoreid, pensionisäästjaid ja investeerimis­fonde, kuhu inimesed on oma vara usaldanud.

Alates 15. märtsist on karistatav ka kartell, milles osalevad äriühingu juhtivtöötajad ja füüsilisest isikust ettevõtjad. Karistatavaks muutub ka äriühingu pankroti tahtlik põhjustamine selle juhatuse liikme poolt. Samas muutub senise esimese astme kuriteo asemel väärteona karistatavaks lihtsam tegevusloata majandustegevus – näiteks kodumajutusteenuse osutamisel registreeringu puudumisel või toidu käitlemisel tunnustamata käitleja poolt.

Olulisi muudatusi kaasnes selle seadusega veel palju, kuid kokkuvõtvalt usun, et see seadus oluliselt korrastab ja tõhustab võitlust raskete majanduskuritegudega, arvestades seejuures karistusõiguse määratletust ja proportsionaalsust kui õigusriigi ülitähtsaid põhimõtteid.

Lisaks tuleb ära märkida, et juba 2006. aasta mais heaks kiidetud seadusega tunnistati Eestis karistavaks ka mõjuvõimuga kauplemine.  

2.3.  Kiirmenetlus

4. aprillil eelmisel aastal jõustus Riigikogus sama aasta märtsis vastu võetud kiirmenetlust võimaldav seadus, mis võimaldab läbi viia kogu kriminaalmenetluse 48 tunni jooksul alates kahtlustatava tabamisest. See uus lihtmenetluse liik on esmajoones vajalik selleks, et taastada just lihtsamate varguste läbi kannatanute usku riiklikku kriminaalmenetlusse.

Kui varem pidi näiteks mobiilivarguse ohver minema politseijaoskonda ütlusi andma, sageli korduvalt, seejärel ilmuma kohtusse, kus istung kahtlustava puudumise tõttu tihti edasi lükati, siis selline olukord pani paljusid masskuritegude ohvreid käega lööma ja kuriteost mitte teatama. Politsei kulutas ebaproportsionaalselt palju aega ja energiat, et läbi viia täisformaalsustega kohtueelset menetlust ka pisikuritegudes, mis tõi omakorda kaasa menetluse venimise.

Lõpuks muutus naeruväärseks ka üks tõhusa kriminaalpoliitika põhitõdesid, mille kohaselt järgneb kuriteo toimepanemisele võimalikult kiiresti mõjus karistus. Kiirmenetlus võimaldab lihtsates kuritegudes kannatanutel ja tunnistajatel anda oma ütlused kohapeal, kohtuistung toimub järgmisel päeval ning politsei kulutab ühe juhtumi lahendamiseks palju kordi vähem ressurssi võrreldes varasemaga.

Rõhutan, et seaduse järgi on kiirmenetlust võimalik kohaldada ainult trafaretsete ja selgete asjaoludega kergemates kuritegudes. Tänaseks on kiirmenetlus ka praktikas edukalt rakendunud – 2006. aasta koguarvestuses moodustab ta juba 2% kõikidest tuvastatud kahtlustatavaga kuri­tegudes kasutatavatest menetlusliikidest (s.o kõik kohtuasjad + oportuniteediga kriminaal­menetluse lõpetamised). Kokku on kiirmenetlusega lahendatud 460 kuritegu, millest põhilise osa moodustavad vargused, aga on ka mootorsõiduki joobes juhtimise ja kehalise väärkohtlemise juhtumeid. Eriti edukalt on kiirmenetlus rakendunud Viru ja Lääne õiguskaitsepiirkondades, kus nad moodustavad koguni 4% kõigist menetlusliikidest.

2.4.  Lepitusmenetlus

17. jaanuaril 2006 võttis Riigikogu seadusena vastu lepitusmenetluse eelnõu, mis annab võimaluse teatud teise astme kuritegude puhul lõpetada menetlus tingimusel, et teo toime­panija ja kannatanu on eelnevalt läbinud kohtuvälise lepitusmenetluse. Kohtuväline lepitus­menetlus on kannatanule ja süüdlasele vabatahtlik ning selle eesmärgiks on osapoolte leppimise kaudu suurendada teo toimepanija resotsialiseerimist ja hüvitada kannatanule kahjud. Lepitusmenetlus on Euroopas laialt levinud sotsiaalset rehabilitatsiooni esikohale seadev võimalus leida alternatiivne, kohtuväline lahendus just kergemates kuritegudes, seejuures mõjutades mittevangistuslike vahenditega isikut edaspidi kuriteo toimepanemisest hoiduma.

2.5.  Lähenemiskeeld ning teised tähtsamad muudatused karistusseadustikus ja mujal

Kindlasti väärib äramärkimist ka suvel jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku täiendus, millega loodi lähenemiskeelu kohaldamise võimalus kriminaalmenetluses. Lähenemiskeelu näol on tegu kuriteoohvrile ja tema lähedasele mõeldud kaitseabinõuga eeskätt peresisese vägivalla ja muude isikuvastaste kuritegude puhul. Nii on prokuratuuri taotlusel võimalik kohaldada vägivallatseja suhtes juba kriminaalmenetluse ajal lähenemiskeeldu ning kohtul on kannatanu taotlusel võimalus süüdimõistva otsuse korral kohaldada isiku suhtes kuni kolmeks aastaks tsiviilõiguslikku lähenemiskeeldu ilma, et ohver peaks seda minema taotlema tsiviilkohtult.

Koostöös Riigikogu õiguskomisjoniga sai 2006. aasta suveks vastuvõtmisküpseks eelnõu, mis karmistab karistust alaealiste vastu toime pandud seksuaalkuritegude eest.

Palju diskussiooni tekitanud elektroonilise side seaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega (nn Delfi seadus) täpsustati vaenu õhutamise koosseisu, viidi tsiviilkohtumenetlus kooskõlla põhiseaduse §-ga 25 ning kõrvaldati oluline lünk kriminaalmenetluses – nüüdsest on võimalik jälitustoiminguliku üksikpäringuga tuvastada ka näiteks mobiiltelefoni või interneti vahendusel anonüümse tapmisähvarduse teinud isik (KarS § 120).

Vangistusseaduse muudatusega loodi seaduslik alus selleks, et vanglast vabaneja ei satuks otse ja ilma järelevalveta tänavale. Elektrooniline valve võimaldab kriminaalhooldajal teostada intensiivset järelevalvet vanglast vabanenud süüdimõistetu üle, erinevalt tavapärasest kriminaalhooldusest, mida rakendatakse lihtsamate kuritegude puhul.

Märkimist väärib ka majanduskuritegude eelnõuga koos vastu võetud parandus, mis muudab korduva pisivarguse väärteoks ja võimaldab kohaldada rahalist karistust ka näiteks grupilise varguse korral, kui varastatu väärtus ületab 1000 krooni. Praegu moodustavad kõige suurema vangide kontingendi varavastaste kuritegude eest karistatud isikud ning kuni nimetatud seadusemuudatuste vastuvõtmiseni esines ka juhtumeid, kus teistkordselt kohukesevarguselt tabatud inimene saadeti vangi, sest seadus muud karistust ei võimaldanud.

2.6.  Korrakaitseseadus

Kriminaalpoliitika arengusuundade punkti 7 kohaselt töötab Justiitsministeerium koos teiste asjaomaste institutsioonidega välja seaduseelnõu, mis reguleerib avaliku korra kaitset ning ennetustööd riigi ja kohalikul tasandil. Sellise eelnõu väljatöötamiseks moodustati 2005. aasta suvel töörühm ning täpselt aasta hiljem saatis Justiitsministeerium eelnõu suurele kooskõlastus­ringile. Kuigi kooskõlastuse käigus tõstatati ligi 300 erimeelsust ning teiste ministeeriumide ja huvirühmade esitatud märkust, õnnestus need 2006. aasta sügisel pingeliste läbirääkimiste käigus siiski kõik lahendada ja valitsuskabineti istungiks jäi arutamiseks üles vaid üks erimeelsus sätte osas, mis puudutab avalikus kohas käitumise nõudeid.

Paraku ei võitnud valimiseelses olukorras seekord mõistuse hääl, sest avaliku korra kaitsmise asemel oli ühe minu kolleegi arvates tegu eelnõuga, mis peaks reguleerima karskusliikumist. Olgu siinkohal öeldud, et äärmused, sealhulgas ka suhtumises alkoholi, ei ole kunagi mõistlikud. Mulle meenutab kogu selle küsimuse ümber tekkinud kära silmakirjalikku olukorda kadunud Nõukogude Liidus, kus viina oldi harjutud jooma teeklaasist, kuid selle asemel, et tegeleda probleemi põhjustega, hakati ühtäkki kampaania korras hoopis viinamarjaistandusi rüüstama ja maha raiuma.

Tõrjun siinkohal otsustavalt tagasi ka väited, justnagu Eesti rahvas ei oleks kõlbulik euroopalikuks õiguskorralduseks, sealhulgas ka alkoholi tarvitamise regulatsiooni osas. Selliste väidete näol on sisuliselt tegu varjatud rassismiga. Kui seda loogikat edasi arendada, siis tuleks näiteks suvisel ajal keelata ka alaeliste viibimine Tallinna vanalinnas, kus ohtrates välikohvikutes manustatakse avalikult mitte ainult jäävett. Jäägu siinkohal oponentide südametunnistusele, kas nõndanimetatud karskuspoliitika viljelemisel hoopis ei tegutseta salamisi kohvikupidajate kasumi kindlustamise huvides. Viitaksin ka oma eelmise aasta ettekandele, kus juba käsitlesin põhjalikumalt põhjuseid, miks öise alkoholimüügi keeld ei võimalda saavutada talle pandud ootusi, vaid üksnes viib meid tagasi keeluühiskonda. Loodan siiski, et valimisjärgses kainenenud õhkkonnas on võimalik ka see eelnõu Riigikogule esitada. Korrakaitseseadusest on räägitud ligi kümme aastat, kuid nüüd on meil esmakordselt olemas ka terviklik eelnõu koos põhjaliku seletuskirjaga. Nii kaugele ei ole selle tööga kunagi varem jõutud.

Niivõrd mahuka eelnõu sisust ei ole tänase ettekande raames võimalik põhjalikult rääkida. Tegu on ühe viimase suurema puuduva vundamenti loova seadustikuga Eesti õiguskorras, mille vastuvõtmine on vajalik ennekõike selleks, et viia kogu politseiõiguse ja muude riiklikku järelevalvet teostavate asutuste tegevuse õiguslik alus kooskõlla põhiseadusega. Eelnõu annab muu hulgas selged volitusnormid ja põhimõtted:

·  milline korrakaitseorgan, millistel asjaoludel, kelle suhtes ja mil moel võib rakendada isiku põhiõigusi riivavat korrakaitsemeedet,

·  sätestab esmakordselt Eestis süütegude ennetamise põhimõtted ja korralduse seaduse tasemel,

·  reguleerib täpselt ja kitsendavalt eraõiguslike isikute kaasamise korrakaitsesse halduslepingu alusel,

·  viib põhiseadusega kooskõlla Eesti avalike koosolekute regulatsiooni,

·  kodifitseerib üle 20 enamlevinud korrakaitselise erimeetme ühtsena kõigi korrakaitseorganite jaoks ning loob selged alused vahetu sunni rakendamiseks (sealhulgas füüsilise jõu, tulirelva, käeraudade jms kasutamise korrakaitseorgani poolt).

Eelnõu annab ka õigusliku sisu sellisele kesksele ja põhiseadusest tulenevale mõistele nagu avalik kord, mida tuleb selgelt eristada avalikus kohas käitumise nõuetest – viimane moodustab vaid väikese osa korrakaitseseadusest.

3.  Riiklikud strateegiad ja arengukavad kriminaalpoliitika valdkonnas

3.1.  Alaealiste kuritegevuse vähendamise arengukava

Alaealiste vastu ning alaealiste poolt toimepandud kuritegude vähendamine on üks justiits- ja siseministri vahel kokku lepitud prioriteetidest. 2006. aastal sai see prioriteet ka fikseeritud konkreetsete tegevustena – nimelt kiitis valitsus eelmisel aastal heaks Justiitsministeeriumi koordineerimisel välja töötatud alaealiste kuritegevuse vähendamise arengukava aastateks 2007–2009. Arengukava eesmärgiks on vähendada alaealiste kuritegevust tervikuna, kuid iseäranis korduvõigusrikkumisi. Üheks arengukava ambitsiooniks on ka alaealiste komisjonide ja erikoolide töö korrastamine, milles tahame olla Haridus- ja Teadusministeeriumile toeks. Meie nägemus on see, et iseäranis praegune nn kasvatuslike erikoolide süsteem vajab põhjalikku ümberkujundamist – eesmärk ei saa olla õpiraskustega lapse ärapeitmine “kolooniasse”, vaid individuaalne lähenemine igale riskirühma lapsele.  

3.2.  Inimkaubanduse vastu võitlemise arengukava

2006. aasta jaanuaris kiitis valitsus heaks Justiitsministeeriumis ette valmistatud inimkaubanduse vastu võitlemise arengukava aastateks 2006–2009. Võitlus inimkaubandusega on üks Laulasmaa prioriteete, samuti on see teema prioriteet Euroopa Liidu tasandil. ÜRO 2005. aasta inimkaubanduse aruande kohaselt ja ka mitmete uuringute järgi on Eesti nii inimkaubanduse lähteriigiks, transiitmaaks kuid üha enam ka sihtriigiks. Inimkaubanduse vastu võitlemise meetmed keskenduvad ennekõike järgmisele:

·  maksimaalne alaealiste kaitse igasuguse seksuaalse või muu ärakasutamise vastu,

·  täisealiste isikute puhul aga kaitse nende tööle sundimise eest vägivalla või pettusega.

Seejuures on oluline märkida, et inimkaubandus on märksa laiem probleem kui prostitutsioonile sundimine või muu seksuaalne ekspluateerimine. Samavõrd tõsiselt tuleb tegeleda ka muud liiki tänapäevase tööorjusega.  

3.3.  Vangide arvu vähendamine

Eesti kuulub endiselt riikide hulka, kus vangide arv elanike kohta on väga suur (ca 339 vangi 100 000 elaniku kohta). Vangide rohkuse poolest ületavad Eestit USA, aga ka sellised riigid nagu Venemaa, Valgevene ja Ukraina. Siiski on viimase kahe aasta jooksul tarvitusele võetud õiguslikud (vt ettekande punktid 2.2.–2.5) ja organisatsioonilised meetmed koosmõjus kriminaalmenetluse praktika arenemisega toonud juba tänaseks kaasa vangide arvu mõningase vähenemise (ca 2,5%, 2007. aasta alguses viibis kinnipidamisasutustes 4310 isikut). Justiitsministeeriumi arengukava aastani 2011 näeb ette vangide arvu järk-järgulise vähenemise järgnevate aastate jooksul, nii et pärast moodsate kamber-tüüpi Viru ja Tallinna vangla valmimist jääb Eestisse koos Tartu vanglaga kolm vanglat kogumahutavusega ca 3000 kinnipeetavat. Murru ja teised laager-tüüpi vanglad tuleb aga vangide arvu vähenemisel järk järgult sulgeda. Vangide arvu vähendamise ideoloogilistest alustest ja rakendatavatest meetmetest rääkisin lähemalt juba oma eelmise aasta ettekandes.

4.  Koostöö teadusasutustega ning uuringute kasutamine kriminaalpoliitikas

Kriminaalpoliitika uuringud ja analüüsid on alates 2006. aastast koondatud terviklikult Justiitsministeeriumi kodulehele ning seal on lisaks Justiitsministeeriumi koostatud või tellitud uuringutele ka teisi olulisi uuringuid. Justiitsministeerium on käivitanud kriminaalpoliitiliste uuringute sarja, mille raames on elektrooniliste väljaannete kõrval üllitatud kaks raamatut: 2004. aasta ohvriuuring ning 2006. aastal Tartu Ülikooli poolt läbi viidud uuring “Kuritegevust mõjutavad sotsiaal­majanduslikud ja demograafilised tegurid 2005“. Peatselt ilmub trükisena 2006. aastal läbi viidud uuring “Korruptsioon Eestis: kolme sihtrühma uuring”. 2007. aastal täieneb sari veel mitme uuringu võrra, kusjuures osa on kavas lisaks kodulehel avaldamisele välja anda ka trükisena.

Näiteks ilmub 2007. aastal esmakordselt kriminaalpoliitika aastaraamat 2006, kus lisaks põhjalikule kriminoloogilisele kuritegevuse statistikaanalüüsile on sees ka prokuratuuri ja teiste õiguskaitseorganite tegevuse efektiivsust iseloomustavad andmed ning mahukam statistiline lisa.

2006. aastal viidi läbi ka plaanipärane uuring “Alaealiste hälbiv käitumine self-report meetodil”, uuring käitumisraskustega noortest ja neile alaealiste komisjonide poolt kohaldatud mõjutusvahendite tulemuslikkusest, uuring vangide tööhõivest vabaduses, uuring “Uimastid vanglas”.

Eraldi tuleb ära märkida 2006. aasta uuring joobes sõidukijuhtimisega seotud probleemide kaardistamiseks. Selle uuringu käigus tuvastati esmakordselt raskeid tagajärgi põhjustanud liiklusõnnetuses osalenud juhtide joobeaste ning selgitati välja, et üksikute eranditega oli kõikidel raske tervisekahjustuse põhjustanud joobes juhid joobega üle 0,5 mg/g, samas õnnetuses hukkunud joobes juhtidel oli kõigil joove alates 0,6mg/g. Seejuures tõuseb oluliselt joobes juhi poolt põhjustatud inimkannatusega õnnestuste arvukus alates 1,5 mg/g või enam. See näitaja on kooskõlas ka teistes riikides läbiviidud samalaadsete uuringutega tuvastatud näitajatega. Lisaks tuvastati, et 80% liiklusõnnetustest põhjustavad kained juhid. Uuringus on tehtud ettepanek diferentseerida karistusi sõltuvalt juhi joobeastmest ja loobuda senisest süsteemist, kus 0,2mg/g ja 2mg/g joove on õiguslikult võrdsustatud. Nimetatud uuringut tutvustati ka Kuriteoennetuse Nõukogu 3. oktoobri istungil. Uuringute tekstid on kättesaadavad Justiitsministeeriumi hallatavatel veebilehtedel (www.just.ee kriminaalpoliitika all, samuti www.kuriteoennetus.ee ).

5.  Kuritegevuse statistika, kriminaalmenetlusregister ja E­toimik

Kriminaalmenetlusregistri baasil käivitati 2005.–2006. aastal kuritegevuse statistika tarkvara rakendamine ja nüüd on meil esmakordselt võimalik rääkida kõiki uurimisasutusi ja prokuratuuri tööd kajastavast kriminaalstatistikast. Kriminaalpoliitika arengusuundade ülevaate täistekstis on sellega kõigil võimalik tutvuda lisades 1–10.

Kuritegevuse statistika võimaldab juba täna saada teada kõigi kohtueelsete menetlejate ja prokuratuuri poolt alustatud kriminaalmenetlusi kuriteoliigiti enam kui 300 kuriteoliigi kohta, nende geograafilist ja ringkondlikku jaotust, kuritegudes kahtlustatavate soolist ja vanuselist jaotust, keskmist kohtueelse menetluse pikkust, prokuratuuri lõplikke menetlusotsuseid nii menetlusotsuste liigiti (oportuniteediga lõpetamised, lihtmenetlused, üldmenetlus) kui ka kuriteoliigiti.

Võib öelda, et kuigi töö kriminaalstatistika arendamisega ei ole lõppenud, on ka juba tänase kriminaalstatistika põhjalikkus selline, mida varem pole kunagi olnud. Oluline on ka ära märkida, et ametlik riiklik tervikstatistika tugineb KrMS § 210 alusel üksnes Justiitsministeeriumi hallatavale kriminaalmenetlusregistrile. Politsei avaldatav kriminaalstatistika ei sisalda terviklikku pilti, sest seal ei kajastu teiste uurimisasutuste registreeritud kuriteod, samuti kohtueelses menetluses prokuratuuri tehtavad menetlusotsused. Edaspidi on kavas ühendada E­toimiku arendamise raames ühtsesse kriminaalstatistika ahelasse kõik kriminaaljustiitssüsteemi lülid – lisanduvad seega kohtud, vanglad, kriminaalhooldus ja karistusregister. Alates eelmisest aastast avaldab Justiitsministeerium oma kodulehel iganädalasi, kvartaalseid ja aasta kuritegevuse statistika ülevaateid.

Adekvaatne ja süstemaatiliselt läbi töötatud statistika on oluliseks vältimatuks eelduseks, võimaldamaks edaspidi planeerida kriminaalmenetluse ressurssi ja langetada muid kriminaalpoliitilisi otsuseid.

6.  Sotsiaalne kuriteoennetus

2006. aastal loodi uimastisõltlastele uusi ravivõimalusi. 2006. aasta seisuga on Põhja-Eesti piirkonnas sõltuvuspsühhiaatriline ravikeskus, mis aasta jooksul teenindab 30–50 klienti. Lääne- ja Ida-Virumaal rahastatakse kahte uimastisõltuvusega isikute rehabilitatsiooni-kommuuni tegevust, kus on kokku 20 kohta. Sotsiaalministeerium koostöös Sillamäe omavalitsusega on rajanud ka ülevabariigiliselt kliente teenindava 14 voodikohaga statsionaarse ravikeskuse, mille aastane maht on ligi 50 isikut. Kirde-Eestis Jõhvis on loodud samuti 20 kohaline ülevabariigiliselt alaealisi kliente teenindav rehabilitatsiooniasutus.

2005. aastal Tallinnas alustatud laste abi- ja infotelefon 1345 laienes 2006. aastal ka Maardu linnale. Kultuuriministeerium on järginud põhimõtet, mille kohaselt lastekodulastel ja erivajadustega noortel oleks kunstimuuseumidesse sissepääs tasuta.

2006. aastal jätkas Sotsiaalministeerium vanglast vabanevatele isikutele rehabilitatsiooniteenuse ja tugiisiku teenuse ostmist mahus 2,5 miljonit krooni. Paraku kulub arvestatav osa sellest rahast üksnes majutusteenuse pakkumisele, mistõttu on võimalik kulutada vähem raha sisulistele rehabilitatsiooniprogrammidele.

Justiitsministeerium viis 2006. aastal läbi planeeritud kuriteoennetuse projektikonkursi mahus kaks miljonit krooni.

7.  Olustikuline kuriteoennetus

2005. aasta lõpus alustati piirkondliku politseitöö arengukava väljatöötamisega, mis jätkus 2006. aastal ja mis planeeritakse kinnitada 2007. aastal. 2007. aasta kevadel realiseerub paljuski 2006. aastal ette valmistatud e-teenuste loomise arendusprojekt, millega laiendatakse politseiga elektroonilise suhtlemise võimalusi.

8.  Kuritegevuse kontroll ehk süütegude tagajärgedega tegelemine

8.1.  Prioriteetsete kuritegude lahendamise tulemuslikkus

2006. aastal jätkasid politsei ja prokuratuur justiits- ja siseministri vahel sõlmitud Laulasmaa deklaratsiooni eelistuste täitmist. Olgu siinkohal prioriteedid veelkord ära toodud: selleks on võitlus kuritegevusega järgmistes valdkondades:

1. alaealiste poolt ning alaealiste suhtes toimepandud kuritegevus, esmajärjekorras lapsohvritega vägivalla ja seksuaalkuriteod;
2. organiseeritud kuritegevus, esmajärjekorras
   1. narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegevus;
   2. inimkaubandusega seotud kuritegevus;
   3. kriminaaltulu (sealhulgas korruptiivse tulu) ja rahapesuga seotud kuritegevus.

Justiits- ja siseministrid on sisse seadnud kvartaalsed nõupidamised politsei ja prokuratuuri juhtidega, et saada ülevaadet, kuidas edeneb riiklike prioriteetide täitmine ning milliseid probleeme tuleb koos kõrvaldada. Selline koostöömudel on ennast väga hästi õigustanud ja selle tulemusena toimub nii ministeeriumide kui ka prokuratuuri ja politsei vahel regulaarne ja hea koostöö.

Alaealiste vastu toime pandud kuriteod

Tegu on peamiselt alaealise seksuaalse enesemääramise vastaste kuritegudega, neid registreeriti 2006. aastal kokku 192. Viimastel aastatel oluliselt suurenenud alaeliste vastu suunatud juhtumite paljastamine on tingitud sellest, et riik on hakanud süsteemselt tegelema alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude paljastamisega. Politseiprefektuurides on loodud spetsiaalsed alaealist üle­kuulamise toad, spetsialiseerunud uurijad ja prokurörid on saanud eriväljaõppe, Põhja ringkonnas on loodud koguni eraldi menetlusüksused nii politseis kui prokuratuuris, samuti on Harju Maakohtus alaealiste kuritegude menetlemisele spetsialiseerunud kohtunikud.

Siin pidid õiguskaitsjad esmalt murdma barjääri ja saavutama usalduse kuriteoohvrite ja nende lähedaste poolt – sõnum oli lihtne: alaealise vastu suunatud seksuaalvägivalla juhtumite puhul tasub pöörduda õiguskaitseorganite poole, seal tagatakse professionaalne erikohtlemine ja delikaatsete isikuandmete kaitstus. Näiteks on 2005. aastaga võrreldes 54% võrra suurenenud registreeritud alaealise vägistamisjuhtumite arv – kuid nagu peitkuritegudele omane, ei tähenda see, et tingimata pandi toime rohkem selliseid kuritegusid. Pigem on suurenenud sellistest juhtumitest teatamine, mis oligi pedofiilia ja muu alaealiste vastu suunatud seksuaalvägivalla vastu võitlemise esimene strateegiline eesmärk.

Alaealiste poolt toimepandud kuriteod

2006. aastal selgitati välja 2056 kuritegudes kahtlustatavat alaealist, kes kokku panid toime 3313 kuritegu (alaealiste poolt toime pandud väärtegude kohta tegi politsei samal aastal 24 075 otsust). 2005. aastaga võrreldes on alaealisi kahtlustatavaid 344 võrra enam, kuid kuritegusid 455 juhtumi võrra vähem. Siit nähtub, et alaealised panevad kuritegusid toime enamasti grupis.

Kriminaaljustiitssüsteemilt oodatakse alaealiste kuritegude menetlemisel ennekõike kahte asja: kiirust ja erikohtlemist. Alaealise kahtlustatavana ülekuulamisest kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni otstarbekusest või kohtusse saatmiseni ei tohiks kuluda üle nelja kuu. Praegu on väljatöötamisel täpsem metoodiline juhend alaealiste kriminaalmenetluse läbiviimiseks.

Teiseks peaksid alaealiste kriminaalmenetlusi läbi viima spetsialiseerunud uurijad-prokurörid-kohtunikud. Täielik spetsialiseerumine on toimunud Põhja ringkonnas, ja ka mujal on teeninduspiirkondade suuruse alusel spetsialiseerumisega alustatud.

Organiseeritud kuritegevus

2006. aastal esitati süüdistus 34 organiseeritud narkokuritegevuse grupile kokku 133 isikuga, kellest piiriülese narkokaubandusega tegeles 14 gruppi 52 isikuga. Võrreldes 2005. aastaga kasvas süüdistuse saanud gruppide arv 7 võrra. Keskkriminaalpolitsei, Maksu- ja Tolliamet koostöös prokuratuuriga likvideerisid 2006. aastal kokku 3 narkolaborit.

Rasketes või organiseeritud korruptsioonijuhtumeid saadeti 2006. aastal kohtu ette 19 kokku 119 süüdistatavaga. Sealhulgas esitati süüdistus kolmele liikluspolitsei altkäemaksu grupile.

2006. aastal saadeti kohtusse 4 rahapesuga tegelenud gruppi kokku 8 süüdistatavaga. Nende hulka kuulus näiteks salasigaretiäriga teenitud tulu (5 miljonit krooni) internetikelmusega (1,5 miljonit) ja metsavargustega teenitud tulu (1,3 miljonit krooni) pesemine.

Võrreldes 2005. aastaga tõusis rahapesu juhtumite kohtusse saatmise arv 1-lt asjalt 4-le ning 3-lt isikult 8-le isikule. Tartu Ülikooli Õigusinstituudi läbi viidud uuringu kohaselt jääb hinnanguliselt aastatel 2001–2004 Eestist pärit välismaale kaubitsetud isikute arv 100 piiresse. Kuigi Eesti karistusseadustikus puudub kuriteokoosseis pealkirjaga “inimkaubandus”, on seaduses ca 16 inimkaubandusega seotud paragrahvi (nt orjastamine, prostitutsioonile sundimine, lapsporno valmistamine jne). Kokku registreeriti nende 16 kuriteokoosseisu järgi 2006. aastal 135 kuritegu, kuid hinnanguliselt alla kolmandiku nendest on otseselt seotud inimkaubandusega.

Kokkuvõtteks võib öelda, et päris edukas on olnud Keskkriminaalpolitsei osalusel organiseeritud narkokuritegevusevastane võitlus. Korruptsioonikuritegudes on tehtud edusamme ja paljastatud on mitmeid päris mahukaid korruptsioonijuhtumeid. Samas on see olnud põhiliselt tänu Kaitsepolitsei ja prefektuuride sisejuurdluse heale tööle, samas kui Keskkriminaalpolitseis on tänaseni kogu korruptsiooni ja majanduskuritegude uurimise tase veel arenemisjärgus.

Inimkaubanduses on küll jõutud niikaugele, et suletud on pea kõik avalikult tegutsenud bordellid, kuid edaspidi tuleb enam tegeleda märksa varjatumate orjastamise ja prostitutsioonile sundimise juhtumitega. Organiseeritud kuritegevuse osas oli hämmastav lugeda 30. jaanuari politsei pressiteadet, mille kohaselt 18 eelmisel aastal kohtusse saadetud süüdistatavat kuulus kuritegelikesse ühendustesse. Sel juhul tekib küsimus, miks ühegi kohta neist ei ole esitatud tõendeid ja süüdistust KarS § 255 järgi ehk kuritegelikku ühendusse kuulumise paragrahvi järgi?

8.2.  Registreeritud kuritegevus 2006

2006 aastal registreeriti Eestis 51 834 kuritegu. Oleme sellega jõudnud tagasi 1999. aasta kuritegevuse tõusu eelsele tasemele. Võrreldes 2005. aastaga vähenes kuritegude üldarv 7% ehk 3752 kuriteo võrra. Esimese astme kuriteod moodustasid 5,2% kõigist kuritegudest. 51% kõigist kuritegudest moodustasid vargused. Teisel kohal on mootorsõiduki joobes juhtimine (kokku 4150 kuritegu), järgnevad kehaline väärkohtlemine (3700), kelmus (1968) ja avaliku korra raske rikkumine (1488). Tapmisi ja mõrvu registreeriti 2006. aastal 25% vähem kui 2005. aastal. Röövimiste kui eriti häirivate kuritegude arv vähenes koguni üle 30% võrra. Röövimiste vähenemine on hea näide, kuidas sihipärase ja planeeritud tegevusega on võimalik kuritegevust kontrollida. Kuritegevus jaotus nelja ringkonna vahel järgmiselt: 53% Põhja, 19% Lõuna, 16% Viru ja 12% Lääne piirkonnas. Võrreldes kuritegude arvu ja elanike osakaalu viies suurimas Eesti linnas, on selgelt näha, et keskmiselt on kõige suurem tõenäosus langeda kuriteo ohvriks Tallinnas. Teistes suuremates linnades on rahvastiku ja kuritegevuse osakaalud peaaegu võrdsed. Täpsemate kuriteoliigiliste trendide kohta on võimalik vaadata ülevaate tervikteksti lisast nr 1.

8.3.  Kriminaaljustiitssüsteemi korraldus

2006. aastal langetati valitsuse tasandil poliitiline otsus Justiitsministeeriumi haldusalas asuva Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo (EKEB) ning Siseministeeriumi valitsemisalas asuva Kohtuekspertiisi ja Kriminalistikakeskuse (KEKK) ühendamiseks, et luua regiooni moodsaim kohtuekspertiisikeskus.

Prokuratuuris viidi läbi ringkonnaprokuratuuri koosseisude ja struktuuri muudatused lähtuvalt kuritegevuse tasemest igas ringkonnas. See tõi kaasa ennekõike prokuröride arvu suurenemise Põhja ja Viru ringkonnas ning mõningase kahandamise Lõuna ja Lääne ringkondades. Siin tuleb ära märkida üht olulist trendi – kui Tallinna ja Harjumaa elanikkond pidevalt suureneb, siis paraku riiklikud struktuurid ei ole seni olnud eriti kiired kohandama oma personali ja muid ressursse vastavalt olukorrale. See toob kaasa selle, et nt Tallinnas on ühe kuriteo, korrarikkumise või õnnetusjuhtumi kohta suhteliselt märksa vähem võimekust kui mõnes väikelinnas. Piltlikult ja natuke liialdades öeldes – kui Nuustakul tuleb ühe voolikuga kustutada kahte tulekahju, siis Tallinnas kümmet. Praktikas tähendab see seda, et avalik teenus on riigi eri osades ebavõrdselt tagatud. Näiteks näitab meie analüüs, et ka suhtena kuritegevuse tasemesse on Põhja piirkonnas puudu ligi 100 uurijat. Julgustan siinkohal ka teisi asutusi oma struktuure vastavalt töökoormusele analüüsima ning korrastama.

Edaspidi tuleb tõsiselt tegeleda küsimusega, milline uurimisüksus tahaks ja suudaks Eestis tegeleda tulemuslikult raskete korruptsiooni- ja majanduskuritegudega tervikuna – kas suurendada Kapo pädevust, lisada majanduskuriteod Maksu- ja Tolliameti juba toimiva maksukuritegude uurimise juurde või õnnestub siiski vastav võimekus luua Keskkriminaalpolitseis.

8.4.  Kohtueelne kriminaalmenetlus

2006. aastal tehti tuvastatud kahtlustatavaga lõplik menetlusotsus 24 276 kuriteos, 15 217 isiku suhtes kokku 13 013 kriminaalmenetluses. Teisisõnu ja lihtsamalt öeldes: kui aasta jooksul registreeriti 51 834 kuritegu, siis 24 276 kuritegu ehk 47% suudeti aasta jooksul viia niikaugele, et oli kogutud piisavalt tõendeid kuriteos kahtlustatava kohta, mis võimaldas kas kriminaal­menetluse otstarbekusest lõpetada või saata see kohtulikuks arutamiseks liht- või üldmenetluse korras.

See 47% niinimetatud tuvastatud kahtlustatavaga kuritegude osakaal ei näita siiski veel lõplikku avastamise protsenti – kuna lõpliku kriminaalmenetlusliku otsuse kohtuasjades teeb kohus. Õigeksmõistmised tuleb sellest veel maha arvata. Siiski näitab see number politsei ja prokuratuuri suhtelist võimekust võrrelduna nii-öelda kogunõudlusega ehk kuritegevuse üldtasemega.

Kui me aga vaatame kuriteoliigiti, siis siin seesama näitaja varieerub oluliselt:

·  varguste puhul suudetakse kohtueelse menetluse lõpetamiseni tuvastatud kahtlustatavaga või kohtumenetluseni viia ca 32% kõigist registreeritud juhtumitest,

·  röövimise puhul on see näitaja juba 50% lähistel,

·  tapmiste puhul 71,4%.

Kui võrrelda tuvastatud kahtlustatavaga kuritegude suhet registreeritud kuritegudesse ringkondade kaupa, siis kõige kõrgem oli see näitaja (57%) Lõuna ringkonnaprokuratuuris, järgnesid Lääne (50%), Viru (475) ja Põhja (39%) ringkonnaprokuratuur.

Varem on Riigikohtu esimees tundnud muret kohtute rolli vähenemise üle, kuna kriminaalmenetluses langetatakse otsused juba prokuratuuris ära. 2006. aasta statistika alusel see ei ole siiski nii. Üldmenetluses ehk võistlevasse protsessi saadeti eelmisel aastal koguni 14% ehk 3191 kuritegu kõikidest tuvastatud kahtlustatavaga kuritegudest ning kui siia liita veel ka lühimenetlus, kus samuti toimub kohtulik tõendite uurimine, kuid seda toimiku kirjalike materjali põhjal ilma tunnistajaid kohtusse kutsumata, siis lisandub siia veel 26% ehk 5975 kuritegu.

Kokkuleppemenetluse osakaal moodustas 35%, juba mainitud kiirmenetlus 2% ja käskmenetlus 4%, otstarbekusest kriminaalmenetluse lõpetamine koos oma eri liikidega andis ülejäänud 19% – see tähendab et 4425 kuritegu lahendati kohtuväliselt alternatiivmenetluse abil. Need on täiesti normaalsed õigusriiklikud piirid, kus on leitud tasakaal menetlusökonoomika ja täiemahulise kohtupidamise vahel. Rõhutada tuleb, et oportuniteet ja lihtmenetlused on oluliselt parandanud prokuratuuri võimekust lahendada rohkem kuritegusid. Kui viia kõigis kriminaalasjades läbi täispikk võistlev kohtuprotsess, väheneks kriminaaljustiitssüsteemi lahendatavate kuritegude arv mitu, kui mitte kümneid kordi.

Kohtueelse kriminaalmenetluse pikkus oli keskmiselt kaheksa kuud ning see varieerus oluliselt kuriteoliigiti ja ringkonniti.

8.5.  Kriminaalkohtumenetlus

Täna ei ole veel kohtueelse kriminaalmenetluse ja kohtute infosüsteemide puhul välja arendatud ühtset statistikalahendust, mistõttu statistika võrreldavus ning põhjalikkus erinevad kohtueelse ja kohtumenetluse puhul oluliselt. Siiski saab välja tuua fakti, et 2006. aastal saabus esimese astme kohtutesse lahendamiseks 10 687 kriminaalasja. (Rõhutan, et 10 687 asja ehk toimikut. Mitte kuritegu või süüdistatavat – neid võib ühes toimikus olla rohkem). Need kriminaalasjad jaotusid nelja maakohtu vahel järgmiselt: Harju 40%, Tartu 25%, Viru 19% ja Pärnu 16%.

Lahendini jõudis esimese astme kohtutes 2006. aastal 9353 kriminaalmenetlust, millest valdav enamik lahendati lihtmenetluses. Kohtutes tuleb eriti selgelt ilmsiks eri menetlusliikide ökonoomsus ehk lahendamisele kuluv aeg – kui käskmenetluses on see keskmiselt 18 päeva, kokkuleppemenetluses 30 päeva ning lühimenetluses 80 päeva, siis üldmenetluses ehk võistlevas protsessis kulub ühes asjas kohtumenetlusele koguni keskmiselt 307 päeva ehk rohkem kui aasta.

8.6.  Vangistus

1. jaanuari 2007. aasta seisuga viibis kinnipidamisasutustes 4310 isikut, neist 41 alaealist. Keskmine vangistuse pikkus oli ligikaudu 4,6 aastat ning vaid 13% kinnipeetavatest kandis karistust esimest korda. 50% (2175) vanglas viibinud isikutest on rahvuselt venelased, 42% (1807) eestlased, järgnevad ukrainlased 2% (80). Ülejäänud rahvuste osakaal on juba märgatavalt väiksem. 34% kinnipeetavatest olid põhiharidusega, 30% keskharidusega, 21%-l oli kas algharidus või puudus seegi ning umbes 2% kinnipeetavatest oli kõrgharidusega.

46% kinnipeetavaist kandis vangistust varavastaste kuritegude eest, 33% isikuvastaste kuritegude eest, järgnesid narkokurjategijad (10%) ja liikluskurjategijad (6%)

41-st alaealisest, kes viibis aasta alguse seisuga vanglates, oli enamik 17-aastased poisid ning nad kandsid vangistust Viljandi vanglas. 93% alaealisest kandis karistust varavastaste kuritegude eest, 7% isikuvastaste kuritegude eest. Sellele tuleb juurde arvata ka need 48 alaealist, kes viibisid vahistuses. Alaealiste puhul on vahistamine ja vanglakaristus äärmuslikud abinõud, mida tuleb rakendada võimalikult harva ja lühiajaliselt. Siiski esines 2006. aastal juhtumeid, kus alaealist on hoitud vahi all üle kahe kuu.

8.7.  Kriminaalhooldus

2006. aastal võeti kriminaalhoolduses arvele 5914 isikut, kellest 5% olid alaealised. 53% kriminaalhooldusalustest olid karistatud teist või enamat korda. 41% läbis kriminaalhooldust karistatuna varavastase kuriteo eest, 24% liikluskuritegude ning 11% isikuvastaste kuritegude eest. Keskmine kriminaalhoolduse all olev isik oli 2006. aasta lõpu seisuga põhiharidusega (38%), töötav (70%), noor eestlasest (61%) meesterahvas (95%). Kõige rohkem oli kriminaalhooldusaluste hulgas 18–24-aastaseid inimesi (29%), üsna suur oli ka 30–39-aastaste isikute osakaal (23%).