14. jaanuar 08
Lugupeetud advokaadid!
Viimane kuu on olnud üldkogudest ja valimistest tiine – ning ma ei räägi siinkohal mitte ainult Riigikogu valimistest.
Täna on mul au osaleda juba kolmandal auväärse õiguselukutse üldkogul viimase kuu jooksul – veebruari keskel pidasid oma täiskogu kohtunikud, märtsi alguses prokurörid ja nüüd advokaadid. Kõik kolm kohtumenetluse osalist.
Seda nimekirja täiendavad veel notarid, kelle aastakoosolek toimub märtsi lõpus.
Tuleb tunnistada, et juba mõnda aega ei ole justiitsministrit advokatuuri üldkogul nähtud. Eneseirooniliselt võiks ju küsida, et kas pole see kummaline – arvestades, et potentsiaalse elektoraadina on advokaadid rohkem kui kaks korda arvukam seltskond, kui seda on kohtunikud või prokurörid?
Mul ei ole plaanis täna sellele küsimusele vastust otsida.
Tähtis on see, et justiitsministri osalemine advokatuuri üldkogul väljendab õigusriikluse üht aluspõhimõtet – osapooli tuleb kohelda võrdselt. Loodan, et tänasega taaselustub ilus tava ning seda järgivad ka minu järeltulijad selles ametis.
Head advokaadid!
Mul on kahju, et justiitsministeeriumi ja advokatuuri igapäevases suhtluses domineerib üks teema – see on raha.
Kas kõrgelt haritud juristidel siis tõesti pole millestki muust rääkida? Seega, kui lubate, siis ma seda teemat täna ei käsitle, vaid üritan meie diskussiooni tuua uusi tuuli.
Kohtunike ja prokuröride üldkogudel antakse traditsiooniliselt ülevaade eelmise aasta töötulemusest. Pean siinkohal silmas eelkõige sisulisi töötulemusi – ehk põhitegevusega seotud töötulemusi.
See tähendaks advokatuuri kontekstis mitte niivõrd juhtkonna tegevuse aruannet, mis on kindlasti huvitav osa advokatuuri juhatuse esimehe ettekandest. Ma usun, et advokatuuri üldkogul oleks mõistlik ja ka huvitav arutada advokaatide töötulemusi ja sellega seotud sisulisi probleeme.
Näiteks kohtunike täiskogu kõnes analüüsisin tsiviilasjade suurt arvu ning vajadust vähendada hagimenetluste arvu ca kolmekümne protsendini maksekäsumenetluse kasuks. Samuti viitasin vajadusele suurendada kompromisside arvu, et suurendada klientide rahulolu ja parandada õigusmõistmise kvaliteeti.
Muuseas – niinimetatud kompromissikultuuri juurutamisel ja väärtustamisel on ka advokaatidel väga suur roll.
Riigikohtu esimees käsitles oma ettekandes menetluste peatamise rolli menetluste venimise põhjusena ja vahistamiste praktikat eeluurimise käigus.
Prokuratuuri üldkogul analüüsiti kriminaalmenetlussüsteemi läbilaskevõimet, sealhulgas kuritegude avastamise, erinevate menetlusliikide jagunemise statistikat jne. Arutelude tulemusena on püstitatud ka konkreetseid eesmärke. Ma kujutan ette, et midagi sellist sisulist võiks toimuda ka advokatuuri üldkogul.
Etteruttavalt ütlen ka, et ma ei ole nõus seisukohtadega, et selline ülevaade ja diskussioon ei ole andmete puudumise tõttu võimalik ega vajalik.
Esiteks, me ei tea seda, kas andmed on olemas või mitte, sest neid andmeid ei ole kunagi küsitud.
Teiseks, ka see on tulemus, kui küsimise tulemusena selgub, et andmeid ei ole olemas. Siis me teame küsimise tulemusena, milliseid andmeid meil oleks vaja koguda.
Näiteks tutvustasid Riigikohtu analüütikud kohtunike täiskogul oma analüüsi ringkonnakohtu lahendite kohta, mida võiks tinglikult nimetada kvaliteediuuringuks.
Selle uuringu tegemiseks pidid nad elektrooniliste andmete puudumise tõttu läbi lugema kõik ringkonnakohtu lahendid. Seetõttu nõudis uuring suure osa nende tööaastast.
Kuid selle töömahuka uuringu tulemusena on võimalik hinnata kogutavaid andmeid ja määratleda lisaandmete vajadust.
***
Samuti võiks täna käsitleda advokatuuri organisatsioonilise arengu ja suutlikkuse erinevaid külgi. Näiteks on selge, et riigil on mõtet investeerida elektrooniliste teenuste arengusse ainult siis, kui võib eeldada, et kasutajad tulevad sellega kaasa. Riigiametnikke ja ka õigusabi osutajaid saab õigusaktidega kohustada infosüsteeme kasutama.
See tähendab, et kui hiljemalt järgmiseks aastaks valmivad elektroonilised teenused ning seatakse sisse nende teenuste kohustuslik kasutamine, siis vastavate oskusteta advokaadid marginaliseeruvad õigusteenuse osutamise turul ja peavad leidma endale teise tegevusala.
Advokatuurina tervikuna peate aga mõistma, et teil tuleb oma soove ja vajadusi riigi arendatavate infosüsteemide vallas analüüsima ja selgelt kirjeldama. Näiteks notarid on sellega hästi hakkama saanud.
Samuti on esmajärjekorras advokatuuri vastutada valmisolek sellisteks muutusteks – nii infotehnoloogiline kui ka andmekaitseline valmisolek.
***
Või siis riigi õigusabi korraldus. Ministeerium ja advokatuuri juhatus on mõnda aega pidanud läbirääkimisi riigi õigusabi korraldamisest nii, et see oleks läbipaistev ja soovijatele avatud. Tuleb tunnistada, et minu suureks pettumuseks ei ole läbirääkimised sujunud nii hästi, kui esimeste kontaktide pinnalt ootasin. Kuid ma ei ole siiski kaotanud lootust, et advokatuur tõestab oma suutlikust neid asju senisest paremini korraldada.
Praegu on seis aga selline, et me ootame endiselt vastust meie arvutustele – need tuleb siis kas aktsepteerida või oma arvutustega ümber lükata. Loodan, et täna valitav juhatus haarab härjal sarvist ning me saame plaanid realiseerida mõningase hilinemisega aasta teises pooles.
***
Võib ka küsida, et mida üldse mõista advokatuuri vastutuse all? Kohtunike ja prokuröride täiskogul oli meeldiv tõdeda, et nii Riigikohtu esimees kui ka peaprokurör rõhutasid oma ametikutse vastutust.
Riigikohtu esimees rõhutas kohtuvõimu kui terviku vastutust õigusemõistmise korralduse eest, peaprokurör prokuratuuri juhtivat rolli kuritegevuse vastases võitluses.
Võib-olla ei tule see 100% hästi välja, kuid oluline on vastutust teadvustada ning selle poole püüelda.
Aga kas meil on täna selge, mis on ja kuidas realiseerub advokatuuri vastutus? Kuidas advokatuur saaks omalt poolt panustada, et menetlused oleksid efektiivsemad, et kliendid oleksid õiguskaitsesüsteemi kui terviku toimimisega rohkem rahul? Ma ei oska teile täna vastust anda – jätaksin selle küsimuse järgmisele advokatuuri juhatusele mõtlemiseks –, kuid ma sooviksin näha rohkem aktiivsust ja julgust oluliste probleemide analüüsimisel, tõstatamisel ja lahendamisel.
Ma rõhutan just, et lahendamisel.
***
Minu senisest sõnadest ei maksa siiski arvata, et kõik on pöördumatult halvasti. On olnud meeldivaid kogemusi –näiteks advokatuuri toetus kriminaalmenetluses uue kiirmenetluse rakendamiseks, mis eelmisel aastal saavutas juba kaheprotsendilise turuosa.
Paljulubavalt on alanud ka määratud kaitse korraldamise ja elektrooniliste lahenduste väljatöötamine – kuigi veel on vara hõisata. Saab näha, kuidas suudate head ideed realiseerida.
***
Viimasel kohtumisel advokatuuri juhatusega arutasime teemat, mille osas tundub, et oleme ühes paadis. Pean silmas muret meie õigushariduse kvaliteedi pärast.
Tõenäoliselt on eduka advokaadi kuvand üks põhjuseid, miks väga paljud noored on huvitatud juristikutse omandamisest. See iseenesest on ju positiivne. Samas on see huvi realiseerumas moel, mis on võtmas katastroofi mõõtmeid.
Meil on liiga palju end ülikoolideks nimetavaid õppeasutusi, kes tudengitelt võetava õppemaksu vastu annavad kehva kvaliteediga õigusharidust. Usun, et olete selle probleemiga ise igapäevaselt kokku puutunud.
Väga üldisel tasandil on meie eesmärgiks kehtestada ja ühtlustada nõuded teadmistele, mida üks jurist peab õiguse praktiseerimiseks teadma – vähemalt kohtuniku, advokaadi, prokuröri, notari ja kohtunikuabi ametis.
Austatud advokaadid!
Nagu näete, meil on, millest rääkida. On teemasid, mida siin võiks sisuliselt arutada.
Tänan!
