Ministri ettekanne FBI konverentsil

Eesti – pidevas muutumises ja arengus

Paar nädalat tagasi tähistasime Eestis meie praeguse põhiseaduse viieteistkümnendat aastapäeva. Sellega seoses tõusis päevakorda tähtis diskussioon teemal, mis haakub üsna hästi minu tänase sõnavõtu teemaga – pidevas muutumises ja arengus olev Eesti ühiskond. Nimelt tärkas taas arutelu selle üle, kas meil on vaja uut põhiseadust – või täpsemini, kas me peame analüüsima vajadust oma põhiseadust muuta.

Häid kolleege Ameerikast võib see imestama panna: miks arutleda nii noore põhiseaduse muutmise või lausa asendamise üle, kui mõnel pool toimib põhiseadus probleemideta üle kahesaja aasta? Meie põhiseaduste erineva loomuse tõttu pole see paralleel siiski päris kohane. Ameerika põhiseadus on deklaratsioonide kogum, Eesti oma aga Euroopale omaselt juriidiliste normide kogum.

Kuid see selleks, mitte riigiõigusele ega põhiseaduse analüüsile ei taha ma täna keskenduda. Eesti justiitsministrina keskendun muutustele ja arengule meie õigussüsteemis ning turvatundele kui ühiskonna kvaliteedi ühele peamisele iseloomustajale.

Nii nagu ma kuulun nende hulka, kes arvavad, et me ei tohiks oma põhiseadusse suhtuda kui kivisse raiutud Hammurapi tähendamissõnadesse, vaid peame jälgima, et põhiseadus käiks sammu suuremate riiklike ja ühiskondlike muutustega – nii usun ma ka, et rääkides õiguskorrast, õiguskaitsest ja ühiskonna turvalisusküsimustest laiemalt, on võtmesõnaks dünaamilisus.

Dünaamilisus on väikeriigi möödapääsmatus ja võimalus. Muidugi, see pole üksnes väikeriigi pärusmaa, kuid väiksemates mastaapides avaldub sabassörkimise ja aeglase reageerimise hukutav mõju kiiremini ja nähtavamalt. Ja see tähendab, et ka saatuslikumalt. Stagneeruva väikeriigi puhul pole suurt mõtet kõnelda sellistes kategooriates nagu konkurentsivõime vähenemine, arengu aeglustumine või elukvaliteedi langus. Väikeriigile tähendab stagneerumine hääbumist. Lord Actonit parafraseerides: stagnatsioon hukutab, väikeriigi stagnatsioon hukutab täiesti ja kiiresti.

Me ise Eestis peame dünaamilisust üheks kõige iseloomustavamaks jooneks meie arengus. Sellest, et tegu pole palja enesepettusega, annavad tunnistust ka paljud objektiivsed näitajad ning seda tunnistavad ka need inimesed ja institutsioonid väljastpoolt Eestit, kes on meie arengu ja saavutustega vähegi kursis.

Teisalt on Eestis suurte mullistuste ja kiirete muutuste vastukaaluks unistatud sellest, et kujuneksime nii-öelda rutiinseks ja igavaks Põhjala riigiks. Põhjamaade sõbrad peavad selle all silmas igas mõttes turvalist ja etteaimatavate arengutega ühiskonda, mitte nii väga sõbralikud inimesed usuvad aga, et säärane etteaimatavus on näiline ja uinutav. Ma ei taha praegu sellesse arutellu sekkuda. Olgu selle Põhjala igavusega, kuidas on, aga on väga ebatõenäoline, et tänapäeva aina kiirem ja muutlikum elu lubaks meil selle maailma toimimist flegmaatiliselt kõrvalt jälgida. Ja kui me järele mõtleme, siis vaevalt me seda ka ise tahame. Sest pealtnäha ehk paradoksaalsel moel on dünaamilisus ja valmisolek muutusteks selles kiires maailmas ainus viis ühiskonna jätkusuutlikkust ja sealhulgas turva- ning rahulolutunnet tagada.

***

Eesti on viimase viieteistkümne aasta jooksul olnud ilmselt üks maailma dünaamilisemaid riike. Meenutagem põgusalt meie olukorda 1990.aastate algul.

Vahemärkusena: ma ei taha paralleelidega liiga kaugele minna, aga Ameerika ajaloost on mingil määral võrreldav periood ehk 18 sajandi lõpp – aeg pärast uue riigi iseseisvuse tunnustamist. Tõsi, meile suveräänsuse toonud vabadussõda peeti ligi üheksakümmend aastat tagasi, kuid vaatamata sellele, et pärast iseseisvuse taastamist saime kasutada okupatsioonieelseid kogemusi ja õigusprintsiipe, tähendas 1990. algus meile siiski uue riigikorra ja ühiskonnamudeli loomist.

Niisiis, Eestis paljastas okupatsioonirežiimi kokkuvarisemine kaose, mis suletud riigi klantspildi taga tegelikult ootel oli. Majanduse järsk orientatsiooni- ja struktuurimuutus viis selleni, et majandus langes eri hinnanguil 25–30 protsenti; inflatsioon küündis kohati 100 protsendini kuus; sularahanappuse tõttu maksti inimestele palka väga kaootiliselt; sündimus langes drastiliselt; kuritegevuse tase tõusis kiiresti ja ähvardas täiesti kontrolli alt väljuda. Võib lausa öelda, et vastvabanenud riigis laguneva impeeriumi kõrval oli tollal kõige rohkem dünaamilisust just nimelt kuritegevuses.

Sedavõrd kiirete ja pöördeliste muutuste tuhinas kannatas mõne nähtuse puhul ka eestlastele muidu omane terve mõistus ning samuti kippus avalikkuse õigusteadvusel puhuti pind jalge alt kaduma. Äkilise vabanemisega kaasnes paljudes eluvaldkondades kõikelubatavuse tunne. Metsiku Lääne seiklusi meenutav olukord meie turumajanduse algaastail tingis näiteks selle, et äris ei tahetud sageli üldse mingeid reegleid tunnistada: nii algajate ettevõtjate kui ka üsna laia avalikkuse arvates oli mis tahes sekkumine majandusse lubamatu, seda peeti aegunuks ja omaseks vanale riigikorrale. Põlu all ei olnud mitte ainult politsei töö kahtlust­äratavate tehingute uurimisel, vaid üldse igasugused katsed majandust õiguslikult ohjata, samal ajal kui arenenud keskkonnas näevad ettevõtjad ohuna just majanduskuritegevust, mitte sellevastast võitlust.

Kui lisada sotsiaalhoolekandesüsteemi kollaps ning majandus- ja sotsiaalprobleemidest tingitud šokiseissund suure osa rahva seas, siis võib öelda lühidalt: pilt oli päris tume. Helgemaid toone lisas üksnes soov viiekümneaastane mahajäämus tasa teha ja usk, et me seda suudame.

Võrrelgem nüüd seda pilti praegusega:

• täiesti suletud käsumajandusest oleme jõudnud majandusvabaduselt maailma absoluutsesse tippu,
• meie SKP on teinud läbi peadpööritava kasvu,
• majanduse konkurentsivõimelt oleme edukate hulgas,
• vaatamata oma väiksusele on Eesti välisinvestoritele üks atraktiivsemaid riike, kui võrrelda otseinvesteeringute mahtu elaniku kohta ja selle suhet SKPsse teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikide vastavate näitajatega,
• meil on rahvusvaheliste kriteeriumide järgi korralik hariduse kvaliteet,
• sündimuse kahanemine on peatunud,
• oleme rajanud peaaegu nullist täiesti uue õiguskorra, milles kõik õigusvaldkonnad on seadustega üsna proportsionaalselt kaetud ja üha vähem saab kriitikat teha ka seaduste toimimise aadressil,
• rahva õigusteadvus on taastunud, millest annab muu hulgas tunnistust kuritegevuse pidev vähenemine viimastel aastatel ning see, et näiteks korruptsioon Eestis on tagasihoidlik mitte ainult samalt stardipositsioonilt lähtunutega, vaid ka kõigi teiste riikidega võrreldes, samuti suhtuvad Eesti elanikud korruptsiooni järjest sallimatumalt.

Seda loetelu võiks jätkata.

Kui tulla korraks lähemale minu tänase sõnavõtu fookusele – õiguskaitse ja ühiskonna turvatunne muutuste keerises ja muutuste tulemusena –, siis juhin tähelepanu sellele, et mõnedki suured muudatused õiguse vallas Eestis on toimunud veelgi lühema aja jooksul kui viisteist aastat. Nimelt oli pärast iseseisvuse taastamist esmajoones vaja luua võimalused turumajandusliku vaba ühiskonna kujundamiseks – see tähendab, et põhirõhk oli majandusel, mistõttu paratamatult jäi mõnigi õigusvaldkond suurema tähelepanu alt välja.

Kokkuvõtlikult neid pilte kõrvutades: me anname endale hästi aru, et praegune olukord pole kaugeltki pilvitu. Näiteks oleme muu hulgas avastanud, et mõnedki meie väärtushinnangud on jäänud kinni varakapitalistliku näilise kõikelubatavuse ja vanale riigikorrale omase keelamislembuse vahele. Pole sugugi vähe neid poliitikuid ja arvamusliidreid, kelle arvates kõiksugu keelud on kõige parem viis arengut kujundada. Kuid sellele vaatamata: üha rohkem on meil põhjust end võrrelda mitte enam üksnes nendega, kellega meil oli viisteist aastat tagasi sama stardipositsioon, vaid ka juba vanade demokraatiatega.

Pole kahtlust, et oma edu oleme saavutanud suuresti just tänu dünaamilisusele – soovile ja valmisolekule uueneda vastavalt pidevalt muutuvatele oludele ning samas otsida uuenduslikke lahendusi.

***

Head kuulajad! Jõuan nüüd muutuste ja arenguni õigussüsteemis. Kas Eesti õiguskord on valmis? Vastus sellele küsimusele on: jah ja ei.

Kui rääkida õiguskorrast õigusloome kontekstis, siis võib öelda, et Eesti õiguskord ei vaja radikaalseid ümberkorraldusi ega uuendamist. Õigusvaldkonnad on üldiselt üsna hästi reguleeritud – mõni rohkem, teine vähem, aga kindlasti on õigusloome tormi ja tungi ajad möödas. Riigi ja kodanikuühiskonna toimimiseks vajalikud õigusaktid on olemas ja ka kooskõlas ELi ja rahvusvahelise õigusega. Pigem peame üha hoolikamalt jälgima, et riik ei hakkaks pärssima kodanike võimet vabalt oma elu korraldada, s.t ei sekkuks oma võimuga sinna, kus kodanikud oma huvid ja õigused ilma temata suurepäraselt rahuldatud saavad.

See, et meie õigusloome enam järske ümberkorraldusi ei vaja, ei tähenda siiski, et me uusi sihte seades võiksime leppida pelgalt seadusloome korrastamise ja rutiinsete pisimuudatustega. Et ajaga kaasas käia, tuleb kiiresti muutuvate oludega käigu pealt kohaneda. Et edukas olla ja olusid kujundada, peab ise muudatusi algatama. See tähendab, et meie areng sõltub sellest, kui edukalt me suudame ühendada kiire kohanemise ning uuendusliku lähenemise.

***

Nagu me kõik hästi teame, on üks peamisi ühiskonna kvaliteedi iseloomustajaid kodanike turvatunne. Ühest küljest ei ole selle saavutamiseks palju universaalseid ja igavesti edukaid lahendusi, sest kuritegevus on väga dünaamiline nähtus, mis on valmis kameeleonina reageerima muutustele ühiskonnas ja õiguskorras. Teisalt aga eeldab turvatunde tagamine ka põhimõtteid, millest on mõistlik alati ja kõikjal lähtuda.

Esmajoones on selleks ennetus ja elanike kaasamine. Ühiskonna kui terviku ja iga inimese turvalisust ei loo mitte karmid karistused, vaid meetmed, mis on suunatud õigusrikkumiste ärahoidmisele. Pärast kiireid aastatid riigi ülesehitamisel, mil riigi tugi kolmandale sektorile oli paratamatult väiksem kui ideaaltingimustes võimalik, oleme üha enam suundumas sinna, kus riik ei korralda jõuliselt kodanike elu, vaid kodanikud korraldavad seda ise. Kui süüteod algavad ühiskonnast, siis peab ka neid ennetama ühiskonda kaasates.

Alates 2004. aastast on riik korraldanud kuriteoennetusprojektide konkurssi mittetulundusühingute toetamiseks. Eelistused on aastati muutunud, aga laias laastus võib öelda, et keskendutud on alaealiste õigusrikkujate positiivsele hõlmamisele, endiste kinnipeetavate abistamisele ja narkomaanide ümberkasvatamisele. Lisaks on Eestis küllalt edukalt tegutsema asunud USA-s hästi tuntud naabrivalve. Selliste ühiskondlike rakukeste töö pole mõõdetav suurte numbritega, küll aga on iga pingutus seda väärt, sest me ju tegelikult ei tea, kui palju kuritegusid on seetõttu jäänud toime panemata.

See ei tähenda, nagu lükkaks riik vastutust enda õlgadelt kodanikele. Mööda hakkavad saama ajad, mil eri sektorid teineteisele näpuga näitasid ning tegematajätmises süüdistasid. Küllap te teate oma tööst vägagi hästi, et nn tavakuritegevus on rohkem levinud vähemtoimetulevate ühiskonna kihtide hulgas, samas kui näiteks majanduskuritegevus on levinud keskklassi ja jõukamate ühiskonnakihtide hulgas. Mõlemal kuriteol on põhjused, mis ulatuvad tavalisest kriminaalpoliitikast väljapoole. Seega on märksõnaks mitmete sektorite vaheline koostöö – masskuritegevuse osas näiteks sotsiaalsfääriga, majanduskuritegevuse osas majandussfääriga ja nii edasi.

***

Ennetuses omakorda, aga muidugi ka muus kuritegevusevastases võitluses, on üldkehtivaks lähenemiseks see, et keskenduda tuleb eeskätt lastele ja noortele. Konkreetselt Eesti arengu kontekstis tähendab see tähelepanu alaealiste poolt ja alaealiste suhtes toime pandud kuritegevusele.

See on mitu aastat olnud justiits- ja siseministeeriumi üks prioriteete. Mureks on andnud põhjust see, et kui üldine kuritegevuse tase näitab langustrendi, siis alaealised õigusrikkujad on aina nooremad ning nende seas on kasvamas retsidiivsus. See tähendab, et samad noored panevad rohkem kuritegusid toime ja neid tehakse hulgakesi, grupis.

Selles valdkonnas on üheks tõsiseks probleemiks okupatsiooniajast pärit erikoolid, mida mõnel puhul võib kooliks nimetada ainult tingimisi. Aastaid kehtis neis selline režiim, mis meenutas pigem vanglat. Ma tean, et alaealiste õigusrikkujate teema on aktuaalne ka Suurbritannias, näiteks Šotimaal on noorte õigusrikkujate valdavaks mõjutusvahendiks kodune jälgimine, viiendik paigutatakse Eesti erikooli analoogi, vähem kasutatakse järelevalvet õpilaskodus või noortevanglaid. Kusjuures selliseid erikoole on Šotimaal 35, millest igal oma kindel suunitlus ja järelevalve rangus. Selge on see, et ka Eestis on väljapääsuks erikoolide paljusus suunitluse alusel.

***

Kui ma ennist rääkisin, et Eesti õigusloome reforme ei vaja, tuleb siiski ses suhtes väike mööndus teha. Eesti õiguskorra vundamendis on üks kivi veel puudu. Jutt on korrakaitseseadusest, aga õnneks on selle vastuvõtmine lähiajal siiski enam kui tõenäoline. Demokraatlikus riigis lähtutakse kodanikuõiguste ülimuslikkusest – avalik võim võib kasutada inimeste suhtes jõudu ja sundi üksnes seaduses kirja pandud juhtudel ja korras. Paraku pole meil seni seadust, mis need jõu- ja sunnimeetmed üheselt sätestaks. See tähendab õigusselguse puudumist, sest korrakaitseülesanded on laiali pillutud politsei ja kokku ligi 40 muu ameti ja inspektsiooni, samuti omavalitsuste vahel. Politsei tegutseb 1990. aasta politseiseaduse alusel, mis on vastu võetud enne põhiseaduse jõustumist ja on viimasega vastuolus.

Korrakaitseseaduse peamiseks ideoloogiliseks aluseks on ennetus. Kui seni on tihti usutud, et kõiki probleeme on võimalik lahendada karistamise teel, siis korrakaitseseadus näeb esmase ülesandena hoopis ohu tõrjumist. Uus seadus aitab ka üles ehitada kogukonnakeskset politseid, mis on ennetuse seisukohalt vältimatult vajalik.

Samuti saavad kodanikud rohkem võimalusi ühiskonda turvalisemaks muuta. Teatud juhtudel saab politsei õiguse kaasata mõningate abistavate funktsioonide täitmiseks ka turvaettevõtjaid, mittetulundusühinguid ja kaitseliitu.

***

Eesti kuritegevuse pilt pole enam sugugi võrreldav sellega, mis valitses 90ndatel, mil ühiskonna elukorralduse põhjalike muutuste käigus saavutas ka kuritegevuse tase oma haripunkti. Tollal oldi sunnitud keskenduma nii-öelda tulekustutamisele. See tähendab, tuli hoolitseda ennekõike selle eest, et 1930ndate aastate Chicagole omane allilma vägivaldsus ohjes püsiks ning samal ajal kujundada välja stabiilselt töötavad korrakaitseorganid.

Nagu varem öeldud, on ka kuritegevus, eriti organiseeritud kuritegevus vägagi muutumisvõimeline. Eeskätt avaldub see selles, et organiseeritud kuritegevus on muutunud märksa rafineeritumaks ja vähem otseselt vägivaldseks ning, nagu kõikjal maailmas, üritab oma haarmeid ajada riigi- ja omavalitsusasutustesse, aga ka poliitikasse. See tähendab, et võitlus organiseeritud kuritegevuse vastu ei kao prioriteetide seast nii pea.

Ilmekaimad näited organiseeritud kuritegevuse muutumisvõimelisusest on muidugi narkokuritegevus ja inimkaubandus. Kui veel kümmekond aastat tagasi oli tegu pigem lokaalse nähtuse ja mitte kuigi massiliselt levinud kuriteoliikidega, siis tänaseks on pilt kardinaalselt muutunud ning globaliseeruv narko- ja inimkaubandus kipub ka Eestis vägisi kanda kinnitama.

Eesti on oluliselt väiksem maa kui USA – näiteks mahume me oma territooriumiga 214 korda teie riigi sisse – ning seetõttu ei ole Eestis ja USAs avastatud narkokogused vahetult võrreldavad. Samas teeb avastatud koguste kõrval meid murelikuks seegi, et Eestist on juhitud mitmeid Euroopa riike hõlmavaid narkovõrgustikke.

Näiteks sai politsei rahvusvahelisele narkoärile jälile 2005. aasta kevadel ning peagi saadi tõendusmaterjali, et Eestist juhitakse ülisuurte koguste hašiši ja psühhotroopsete tablettide vedu mitmete Euroopa riikide vahel. Eestis teostatud suuroperatsiooni käigus peeti kinni narkokuller koos 35 kilogrammi hašišiga ning avastati narkolabor ja suures koguses narkootilisi aineid ning nende lähteaineid, samuti tabletimasin. Grupeeringu liidrid mõisteti kaheksaks aastaks vangi.

Inimkaubanduse vallas on peamiseks probleemiks naiste pettuse teel välismaale meelitamine ja seal prostituudiks sundimine.

Nii nagu Eestis oli pikka aega üsna vähelevinud narkokuritegevus ja inimkaubandus, nii on meile veel praegu – kardetavasti küll enam mitte pikaks ajaks – füüsilises mõttes kauge probleem ka terrorism ja sellega sageli tihedalt seotud rahapesu. See aga tähendab, et mõnes mõttes oleme soodsas olukorras: see on koht, kus me ei pea kiiruga reageerima mingitele õnnetustele, vaid saame tegutseda proaktiivselt, et võimalike probleemide korral neiks valmis olla. Nii olemegi üsna värskelt uuendanud terrorikuritegude koosseise ja kriminaliseeritud on täies mahus nii terrorismi ettevalmistamine kui ka terroristide värbamine ja koolitamine.

***

Läbipaistev ja arusaadav õiguskeskkond jätab vähem ruumi tegelinskitele, kes otsivad oma toimetusteks seaduste vahele või neist väljapoole jäävat hämarala. Kui tavakuritegevuse põhjused on suurel määral sotsiaalsed, psüühilised ja olmelised, siis korruptsiooni- ja organiseeritud kuritegevus tugineb ratsionaalsele kaalutlusele. Need kurjategijad on ratsionaalsed isikud, kes kuritegu kavandades võrdlevad teoga kaasnevaid tulusid ja kulusid ning püüavad kasu maksimeerida. Sellise külma majandusliku kalkulatsiooni vastu mõjub kõige tõhusamalt, kui lisaks tavapärasele karistusele mõjutada kurjategijat majanduslikult – võtta tema kuritegelikul teel saadud vara ära. Seda teed oleme ka meie läinud.

Seni on varalist karistust kohaldatud väga harva ning väljamõistetud summad on süüks pandud tegudega võrreldes tühised. Häda oli selles, et varalist karistust sai mõista ainult siis, kui süüdimõistetul on vara. Eesti avalikkus teab aga „puruvaeseid“, ent ometi külluses suplevaid kurjategijaid – kogu nende vara oli sugulaste, varifirmade jm kolmandate isikute nimel.

Laiendatud konfiskeerimist kohaldatakse organiseeritud prostitutsiooni- ja narkokuritegude, kuritegelikku ühendusse kuulumise ja selle organiseerimise, rahapesu, terrorismi, salakaubaveo, altkäemaksu võtmise jm puhul.

Loetletud kuritegudes süüdi mõistetu peab ise tõendama, et ta on oma vara omandanud seaduslikult. Sellist vara on võimalik konfiskeerida ka siis, kui see kuulub inimesele, kes on selle saanud süüdimõistetult näiteks kingitusena või muidu turuhinnast märksa soodsamalt või kui see inimene teab, et vara on talle antud konfiskeerimise vältimiseks. Siia alla kuuluvad juhtumid, kus organiseeritud kuritegevuses süüdi mõistetud inimene vormistab vara omanikuks oma lellepoja või kingib vanaemale Ferrari.

See seadus edastab väga selgelt sõnumi, et kuritegevus ei ole tasuv tegevus.

***

Korruptsiooni vallas on esmaseks sihiks ennetada korruptsiooni erasektoris. Eesmärk on vähendada nii-öelda korruptsiooni pakkumise poolt, samuti erasektori siseseid korruptsioonijuhtumeid, mis on tegelikult juba seotud majanduskuritegudega. 2008. aastal võtame vastu uue korruptsioonivastase strateegia. Eesti on Transparency Internationali kohaselt järjekindlalt korruptsioonipuhtamaks muutunud, möödudes sellega ka mõnestki EL vanast liimesriigist. Kui USA indeksi väärtus on 7,3, siis Eestil 6,7 10st võimalikust. Nii et, armsad kolleegid, wait until we catch up.

***

Väga tõsiseks probleemipesaks Eesti turvalisuse vallas on vangid ja vanglad. Sedavõrd väike ühiskond nagu Eesti ei kannata välja sellist vangiderohkust, mille me saime soovimatu pärandina Nõukogude Liidult. Küsimus pole mitte niivõrd vangide ülalpidamiskulus, vaid eeskätt rohke vangikontingendi mõjus üldisele turvalisusele. Vangide suur arv kujunes välja Nõukogude okupatsiooni ajal, mil Eestis oli kinnipeetavaid veel palju rohkem, näiteks 1986. aastal 7500 vangi, praegu ligikaudu kolm ja pool tuhat. Üheks oluliseks kuritegevust ja seega ka vangide arvu mõjutavaks teguriks oli Eesti külakogukonna lõhkumine okupatsiooni ajal ning sundmigratsioon Nõukogude Liidust Eesti linnadesse.

Juhin väliskolleegide tähelepanu sellele, et Eesti sai okupatsioonirežiimilt päranduseks niinimetatud Gulagi tüüpi laagervanglad. Ehkki neis vanglais tegeldi kõige muu kui tööga, sarnanesid need pigem okastraatidega eraldatud ja automaaturite valvatavate sunnitöölaagritega.

Endastmõistetav, et väikeses ühiskonnas ei too säärased vanglatingimused, suur vangide arv ja pikad karistused kaasa ühiskonna suuremat turvatunnet, vaid vastupidi: tegu on kuritegevuse kasvulavaga, kus kogenud kontingent hoolitseb vägagi tõhusalt oma järelkasvu eest.

Seetõttu on arusaadav, et meie vangistuspoliitika tähtis osa on praegu ehitamine. Lähiaastail valmib kaks uut vanglat ja suletakse mitu vana.

Ennekõike tänu alternatiivkaristuste arvukamale kohaldamisele, ennetähtaegsele vabastamisele ja kriminaalhooldusele on meil üsna lühikese ajaga õnnestunud elanike turvatunnet ohustamata vähendada vangide arvu ligikaudu kolmele ja poolele tuhandele. Nagu öeldud, pikemas perspektiivis tähendab väiksem vangide arv turvalisemat ja kvaliteetsemat ühiskonda.

2007. aasta mais kinnitati Eestis esmakordselt ennetähtaegselt vabanenud kriminaalhooldus­aluse jala külge elektroonilise järelevalve seade, mis on edukalt kasutusel ka mitmes lähiriigis nagu näiteks Rootsi ja Taani. Elektroonilist valvet rakendatakse ööpäevaringse koduaresti põhimõttel, mis tähendab, et kriminaalhooldusalune võib oma elukohast lahkuda vaid eelneval kokkuleppel kriminaalhooldusametnikuga. Juhul kui hooldusalune rikub valve tingimusi, võib kohus ta saata tagasi vanglasse karistust kandma.

Lähiaastail on kavas luua ka võimalused kohaldada alternatiivkaristusena või mõjutusvahendina narkoravi.

***

Kallid kolleegid! Need olid asjad, kus Eestil on piisanud kohanemisvõimest – meil pole olnud tarvis jalgratast leiutada, vaid oleme saanud kasutada teiste riikide kogemusi, neid suuremal või vähemal määral oma oludele kohandades. Edasi räägin sellest, kuidas Eesti saab oma kogemuste ja uuenduslike lahendustega teistele kasulik olla.

Eestil on põhjust uhke olla oma IKT-alaste saavutuste üle. Ja seda nii riigi- kui erasektoris. E­valitsusest jõudis Linnar Viik teile juba rääkida. Aga riik pakub muidki kompleksseid e­teenuseid. Näiteks maailmaski üsna ainulaadne ettevõtte kaughaldus. Mitmed äritegevuseks vajalikud registrid ja protseduurid on pööratud näoga ettevõtja poole: lõime internetiportaali, kus on võimalik nii ettevõtet asutada kui ka seda hiljem igapäevaselt hallata, sh taotleda lubasid, esitada aruandeid maksu- ja tolliametile, sõlmida lepinguid, tasuda arveid jms. Integreeritud ID-kaardi-, digiallkirja-, e­panga-, e-notari jms lahendused pakuvad kõikehõlmava aluse ettevõtja igapaevaseks äritegevuseks, küsimata kellast ja kohast.

E-toimik. Keegi ei kujuta enam ette, et lugematute e-lahenduste ajal peaks näiteks poemüüja arvet kokku lüües näppudel arvutama, aga ometi ei ole elektrooniline asjaajamine kaugeltki nii levinud, kui see ka juba olemasolevat IKT infrastruktuuri arvestades võiks olla. Nii on Eestiski veel asutusi, kus töövahendeiks on piltlikult öeldes hanesulg ja tint. Kõlab absurdina, et mõnes asutuses luuakse arvutis dokument, trükitakse see siis välja ja saadetakse postiga teise riigiasutusse, kus see omakorda postiregistrisse paberilt sisse skaneeritakse.

Õiguskaitsesüsteemis oleme juurutanud elektroonilise kriminaalmenetlusregistri, kust saab infot näiteks selle kohta, kui paljusid kuritegusid tegelikult uurima on hakatud, mis seisus uurimine on ja kui palju asju kohtusse jõuab. Tegu on andmebaasiga, mis ühest küljest annab tervikülevaate kuritegevuse statistikast ning teisalt hõlmab kogu menetlus­ahelat kuriteo registreerimisest kuni kohtusse saatmiseni. See tähendab, et kõik menetlejad saavad opereerida usaldusväärse infoga ning prokuratuuril on toimuvast pidevalt adekvaatne ülevaade. Operatiivne teave selle kohta, missugused suundumused kuritegevuses valitsevad ning kuidas kriminaalasjade menetlemine edeneb, on kuritegevus­vastases võitluses sama tähtis kui hea väljaõpe, kogemused ja korralik varustus. Ilma kiire ja täpse infota võib kuritegevuse vastu küll ägedalt võidelda, kuid võitlust ei saa edukalt juhtida. See aga tähendaks võitlust tuuleveskitega.

Ses küsimuses oleme jõudnud üsna kaugele elektroonilise toimikuga. Edukas menetlus nõuab terviklikku andmebaasi, kust saaks infot ka selle kohta, kui paljusid kuritegusid tegelikult uurima on hakatud, mis seisus uurimine on ja kui palju asju kohtusse jõuab. Uue registri näol ongi tegu andmebaasiga, mis hõlmab kogu menetlus­ahelat kuriteo registreerimisest kuni kohtusse saatmiseni. See tähendab, et kõik menetlejad saavad opereerida usaldusväärse infoga ning prokuratuuril on toimuvast pidevalt adekvaatne ülevaade.

Nagu arenenud IT-lahenduste poole püüdlevale Eestile kohane, on kriminaalmenetlusregistri edasiarenduseks digitaalne toimik. Register on seda tõhusam, mida enam menetlusalast infot on viidud täisdigitaalsele kujule. Kuna kogu infot hakatakse vahetama digitaalselt, siis on toimik ühel ajal kõigile menetlejatele kättesaadav ning pole enam tarvis oodata järjekorras toimikuga tutvumiseks ja seeläbi menetlust venitada.

Siiski on selge, et ka digitaaltoimik ei saa olla eesmärk omaette, vaid esimene samm tuleviku menetluse poole. Olemegi alustanud mitmete registrite, infosüsteemide ning menetlus­protsesside liitmist terviklikuks e-toimikuks. See tähendab tõeliselt ajakohast, ökonoomset ja turvalist menetluskeskkonda, mis kaotab toimikute tassimise asutuste vahel, arhiveerimise, õmblemise ning muud anakronistlikud, kallid ja naeruväärselt bürokraatlikud toimingud.

Loomulikult on elektrooniliselt koondatud info ka paremini kaitstud kui paljudes asutustes laiali asuvad paberid. Erinevalt senisest on täielikult välistatud asjassepuutumatute inimeste juurdepääs.

Põgusalt ka nii-öelda õigusekspordist. Nii nagu vajasime pärast NATO ja EL-iga ühinemist iseolemise uut mõtestamist, peame ka oma õiguskorda laiemas kontekstis nägema. Meie kaitsejõud on osalenud missioonidel Balkanil, praegugi tegutsevad Iraagis ja Afganistanis. Sama tuleb teha õiguse vallas – aidata arendada õigussüsteemi maades, keda Eestiga ühendab sarnane minevik. Gruusias ja Ukrainas oleme sellega ka juba alustanud.

***

Kunagi olevat Albert Einsteinilt küsitud, milliste relvadega sõditakse tema arvates Kolmandas maailmasõjas. „Seda ma ei tea. Aga ma tean, et Neljandas maailmasõjas sõditakse kaigaste ja kividega,“ vastanud Einstein.

Tänapäeval usub üha rohkem analüütikuid, et ka Kolmanda maailmasõja relvad on juba teada – nimelt arvutid ja muud IKT-vahendid. Loodetavasti me ei pea nägema, kas see väide osutub tõeks või valeks. Kuid pole kahtlust, et küberkaitse roll kaitseküsimustes jääb veel pikka aega kasvama.

Rahvusvahelises plaanis on küberkaitse puhul küsimus eeskätt mitte juriidiline, vaid ikkagi julgeolekupoliitiline. Jah, meiegi töötame praegu ettepanekute kallal, kuidas parandada Euroopa Liidu tegevust küberrünnakute vallas. Näiteks arvame muu hulgas, et ELi liikmesriikide karistusõiguses tuleks eristada küberründed riigiasutuse, riiklikku infosüsteemi ja erakasutuses olevat infosüsteemi vastu, sest nende häirimise või takistamise mõju riigile ja elanikkonnale on erinev.

Märksa tähtsam on siiski riikidevaheline koostöö. Sest karta on, et küberterrorismi puhul pole riigisisestel karistusõiguslikel meetmetel just eriti suurt ennetavat mõju.

Aprilli lõpu ja mai alguse Eesti arvutivõrkude rünnakute kasuteguriks võib lugeda selle, et Eesti arvutispetsialistid ammutasid sellest väärtuslikke kogemusi, mis kuluvad ära ka meie partneritele, sest Euroopas pole sellises ulatuses arvuteid rünnatud. Meie kaitseminister võrdles neid rünnakuid terrorismiga – see on nagu enesetaputerroristidega, kes lendavad Bagdadis ja teistes linnades õhku selleks, et külvata rahulolematust, hirmu ja ebakindlust.

Need sündmused on pannud tõsiselt mõtlema nii Euroopa Liidu kui ka NATO. NATO analüüsibki praegu, kas meie küberkaitsekeskusest võiks kujuneda kogu alliansi kompetentsikeskus selles vallas.

***

Head kuulajad! Need olid mõned sammud, mis kirjeldavad eesti ühiskonna kiiret arengut viimase viieteistkümne aasta jooksul ja tulevikusihte. Ma usun, et need võtavad üsna hästi kokku meie võime ühelt poolt kohaneda ja teisalt uusi teid otsida. Tänapäeval ei piisa, kui teha vanu asju üha rohkem ja paremini. Edu saabub siis, kui nii riik kui ka era- ja kolmas sektor teevad ühiselt uusi asju, et muuta ühiskonda.

Kõigi selliste teemade puhul, millest täna rääkisin, tuleb küsida: kas me mõtleme ennetavalt ja dünaamiliselt turvalisuse ja julgeoleku, aga ka teistele ühiskonnaelu küsimustele – või ainult jälgime toimuvat ja reageerime tagantjärgi alati dünaamilisele kuritegevusele, julgeolekuohtudele ja teistele negatiivsetele nähtustele?

Eesti senine dünaamilisus on olnud suuresti nii-öelda süsteemi sund – meie lähtepositsioon viisteist aastat tagasi pani meid olukorda, kus kiired radikaalsed muudatused ja dünaamiline kohanemine oli ainus väljapääs. Eesti jaoks on eksistentsiaalne küsimus, kas me suudame selle – süsteemi sunnist saadud – tõuke ja kogemuse muuta oma püsivaks arenguteeks. Kas me oleme valmis pakkuma üha uusi innovaatilisi lahendusi probleemidele ja tegelema probleemide ennetamisega – või võime nüüd, mil oleme paljude parameetrite järgi kujunenud üsna keskmiseks Lääne demokraatiaks, keskenduda saavutatu alalhoidmisele? Ilmselt saite te kõik aru, et see küsimus oli puhtalt retooriline. Sest tegelikult siin valikut pole. See, kas me ise oleme sisimas valmis kujundama oma arengut dünaamiliselt, määrab ära meie ühiskonna elujõu.