Ministri ettekanne kohtunike üldkogul 2007

14. jaanuar 08

Lugupeetud Vabariigi President!

Lugupeetud kohtunike täiskogu juhataja – Riigikohtu esimees Märt Rask!

Lugupeetud kohtunikud!

Daamid ja härrad!

 

 

Eelmise aasta mais osales advokatuuri üldkogul Pärnus ettekandega toonane Euroopa Parlamendi väliskomisjoni aseesimees Toomas Hendrik Ilves. Täna näitab oma kohalviibimisega lugupidamist Eesti kolmanda võimu suhtes president Toomas Hendrik Ilves. Need kaks sündmust võivad tunduda juhuslikud, kuid ma usun, et sellel on laiem taust. On rõõmustav tõdeda, et meil on president, kellel on õigust rakendavatele juristidele öelda midagi olulist, ja selleks kasutatakse sobivaimat foorumit – kohtunike täiskogu.

 

Sama rõõmustav on tänase ürituse programmi lugedes tõdeda, et juba traditsiooniliselt ei tulda kokku üksnes ettekannete „ärakuulamiseks“, vaid kohtunike sisuliseks debatiks.
Debatiks õigusemõistmise seisukohalt fundamentaalsete küsimuste üle – need on õigusemõistmise kvaliteet ja kohtunike vastutus oma asjade korraldamise eest. Kuid sellest pisut hiljem.

 

Eelmise aasta kõnes lubasin, et jätan oma suuremad lubadused valimiseelseks täiskogu kõneks. Tuleb tunnistada, et ma ei osanud toona veel aimata, et hilisemad arengud teevad selle lubaduse lunastamise raskeks.

Nimelt seadis Riigikohtu esimees Märt Rask eelmise aasta juunis Riigikogu ees esinedes lati väga kõrgele – lubades Eestile kõige õiglasemat ja efektiivsemat kohtusüsteemi Euroopas.
Kuigi ta unustas märkida, millal see eesmärk realiseerub, siis usun, et ta pidas silmas oma ametiaja eeldatavat lõppu – ehk siis aastat 2013.
Seega on meil aega veel kuus aastat. Tunnistagem – kuue aastaga Euroopa kõige õiglasemaks ja efektiivsemaks riigiks – sellist lubadust on raske üle trumbata. Kuid seda ei ole ka vaja – pigem ühinen Riigikohtu esimehe eesmärgipüstitusega ning teen selle saavutamiseks ka kõik endast oleneva.

 

Üks tänaseid põhiteemasid puudutab õigusemõistmise kvaliteeti. Ootan huviga selle teema põhiettekandja Tartu ringkonnakohtu esimehe Ago Kutsari ettekannet ja sellele järgnevat diskussiooni.
Ma olen Riigikohtu teemakohase analüüsiga tutvunud ja võin kinnitada, et esimest korda on analüüs keskendunud õigusemõistmise kvaliteedi sisule. See on tulevaste sarnaste analüüside seisukohalt märkimisväärne metoodiline tähis.

 

Kuid analüüsi praktiline väärtus on muidugi mõõtmatult suurem – sealt saavad kasulikku teavet ministeeriumi õiguspoliitika ja kohtute haldamisega tegelevad ametnikud, kohtute ja kohtumajade juhid, kohtunike koolituse eest vastutajad ja ka laiem avalikkus.

 

Tuleb siiski nentida, et see on alles pika tee algus ning paradoksaalsel moel seisneb tema kasulikkus ka selles, et näitab ära meie analüütilise võimekuse nõrgad kohad.
Ei saa pidada normaalseks, et sellise analüüsi tegemiseks peavad analüütikud läbi lugema kõik ringkonnakohtute lahendid, kusjuures ühte kohtusse on vaja paberkoopiatele järgi sõita ning andmeid ei ole võimalik suhestada esimeses ja kolmandas astmes tehtud lahenditega.

 

Näiteks niinimetatud negatiivsete lahendite kogumaht tsiviilasjade puhul oli Tallinna ringkonnakohtu piirkonnas 52% ja Viru ringkonnakohtu piirkonnas 51% võrrelduna Tartu ringkonnakohtu piirkonna 41%-ga. Kuid suhtena esimese astme eelmise perioodi lahenditesse oli negatiivsete lahendite osakaal Tallinna piirkonnas 3,5%, kuid Tartus 2,7% ja 2,5%.

 

Just avalikkusele selgitamisel on suur vahe, kas negatiivsete lahendite osakaal on viiskümmend protsenti või mõni protsent.
Olgu lisatud, et minu arvates peaks tulevikus olema võimalik sellist analüüsi teha kõikide kohtuastmete tulemuste põhjal ühe nupulevajutusega.

 

Kuid asume peamise juurde. Kvaliteedi hindamisel on arvud tähtsad, kuid neid ei maksa ka üle fetišeerida. Eelmise aasta septembris toimus Harju maakohtu korraldatud konverents „Milline on õigusmõistmise nägu?“.

Vahelepõikena olgu öeldud, et kui arvestada ka märtsis Jõhvis toimunud konverentsi „Kohtu töö kvaliteet“, siis võib rahuloluga nentida, et kvaliteet on saamas kohtunikele südamelähedaseks teemaks.

 

Harju maakohtu konverentsi ette valmistades koguti tagasisidet kohtu koostööpartneritelt. Jällegi asi, mida võiks teha regulaarselt.

 

Lubage mul tsiteerida mõningaid lõike saadetud vastustest. Nagu näha, ei käi jutt pelgalt lahendite tühistamise protsendist:

·  „Kohtuniku autoriteeti kahjustab hoolimatus ja tähelepanematus nende erinevates vormides: pealiskaudsus, ükskõiksus, üleolev suhtumine“

·  „Kohtuistungil toimuv on tegelikult see, mis garanteerib hilisema kohtuotsuse suhtes respekti või põhjustab antirespekti“

·  „Kohtuniku autoriteeti tõstab asjaolu, kui ta suudab juhtida istungeid kindlalt ja võrdselt menetlusosaliste suhtes ehk hoides kogu protsessi kontrolli all“

 

Mõni vastaja läheneb veelgi laiemalt:

·  „Õigusmõistmine algab kindlasti juba esimesest kontaktist menetlusosaliste või nende esindajatega“

·  „Lihtinimese jaoks algab kohus kohtu uksest ja dokumentide vastuvõtust“

 

Ning on vastajaid, kes laiendavad õigusmõistmise kvaliteedi kohtust väljapoole:

·  „Õigusmõistmine algab juba prokuratuurist, see tähendab, et prokuröri otsused kriminaalasja menetlemisel on juba osa õigusmõistmisest kui protsessist“

 

Tsitaatidega võiks jätkata, kuid tähtis on mõista, et avalikkus ei saa meie arvudest aru ega usu neid. Niinimetatud negatiivsete lahendite protsent kahe ja kolme vahel ei kõla ju halvasti, kuid see ei suuda veenda inimesi, kellele saab osaks kohtuametnike või kohtunike ükskõikne, hoolimatu, erapoolik ja otsustusvõimetu kohtlemine.

 

Olukorda on võimalik veelgi keerulisemaks teha. Nagu teada, tuleb õigusemõistmise kvaliteedi hindamisel arvestada, et reeglina on üks pool võitja ja teine kaotaja. Aga mida arvata olukorrast, kus võitja on lõpuks rahulolematu ja kaotaja lõpplahendusega rahul?

 

Näiteks kui moraalse kahju väljamõistmisel on kohtupraktika selline, et see ei motiveeri infohuligaane või kasumijanus meediaväljaandeid teiste inimeste privaatsust ja head nime austama ning kaduvväike osa ühiskonnast võib jätkata teiste terroriseerimist, kartmata vastutust? Või kui kodanik, kes on läbinud pika kohtutee eri astmetes üles-alla ja lõppastmes võidukaks osutunud, saab justkui karistuseks arvestatava osa oma kohtukuludest? Võib õigustatult küsida, kuidas tunnetavad sellised kodanikud õigusemõistmise kvaliteeti, kui oma hea nime kaitsmine kohtus lõpeb üsnagi kuluka moraalse rahuldusega?

 

Seega tuleb õigusemõistmise kvaliteedi küsimustega tegeleda laiemalt. Vaja on arendada uusi elektroonilisi teenuseid kodanikele, kohelda inimesi väärikalt ja erapooletult nii kantseleis kui ka istungil, tagada kohtumajades õigusemõistmise toimimiseks väärikad olmetingimused, tagada kompetentsete kohtutöötajate olemasolu. Kui suudame need eesmärgid realiseerida, siis usub ka avalikkus meie arve ning seda, et meil on kõige õiglasem ja efektiivsem kohtusüsteem Euroopas.

Head kolleegid!

Justiitsministri kõne on traditsiooniliselt olnud möödunud aastale tagasi vaatav. Eelmine aasta oli väga töine aasta. Mul on eriti hea meel, et võeti vastu ja ka rakendati edukalt eelmise aasta ettekandes lubatud niinimetatud kriminaalasjade turbomenetlus ja halduskohtumenetluse muudatused. Samuti võttis Riigikogu vastu muudatused maksekäsumenetluse põhimõtete ühtlustamiseks Euroopa jõustuva maksekäsu­menetlusega. See peaks muutma selle menetlusliigi kohtusse pöörduda soovijatele veelgi atraktiivsemaks. Kohtute registriosakondi puudutasid Euroopa kontekstis tähele­panuväärsed seadusemuudatused, mis võimaldavad luua ettevõtte kahe tunniga, ning nende võimaluste realiseerimine ettevõtja portaalis. Tasub tähele panna, et kõik need menetlus­õiguslikud muudatused mahuvad ühisnimetaja „efektiivsus“ alla.

 

Ning kui me vaatame eelmise aasta statistikat, siis on efektiivsust meile ka hädasti vaja, et tulla toime kasvavate mahtudega. Me kõik mäletame, et eelmisel aastal oli põhjust pidada 2005. aastat erakorraliseks aastaks, sest tsiviilasjade arv kasvas 81% võrra. Tuleb ausalt tunnistada, et ministeerium eksis prognoosidega ning ka eelmine aasta kujunes erakorraliseks – kõigest 3500 asja vähem kui eelnenud aastal. 2005. aastal „ilma teinud“ masshagejad olid tegijad ka 2006. aastal.

 

Mõnevõrra leevendasid olukorda aasta alguses tehtud muudatused kõikide kohtupiirkondade töökorralduses, kus maksekäsumenetlusi asusid lahendama kohtunikuabide piirkondlikud bürood, mis aasta lõikes moodustas meie hinnangul mittepiisava turuosa ehk 27%. Siiski vähenes paljuski tänu maksekäsule hagimenetluses olevate asjade arv tervikuna 32,2% ehk ligikaudu 15 000 asja võrra, kuid see andis tunda vaid Harju maakohtus – teistes kohtutes kohtunikele jagatud asjade arv hoopis suurenes.

Pilt ei ole teab mis roosiline, kuid eelmisel aastal oodatud muutus tsiviilasjade sisemises struktuuris peaks kõigi märkide järgi saabuma aastase hilinemisega tänavu. Oleme väga tihedalt suhelnud masshagejatega, kes on lubanud, et pärast seda, kui jõustuvad menetlusseaduse muudatused ning valmib niinimetatud „toru“ ehk muutub võimalikuks esitada avaldusi elektrooniliselt, siis nad vahetavad hagimenetluse maksekäsumenetluse vastu. Nii võiks selle menetlusliigi osakaal saavutada 70%-lise nii-öelda turuosa kõikidest tsiviilasjadest ja hagimenetluste arv aastas langeda alla 20 000 asja aastas. Jätkem need numbrid meelde.

 

Olgu ka märgitud, et ministeerium analüüsib võimalust koondada hiljemalt järgmisel aastal maksekäskude lahendamine ühte keskusesse, mis võiks regionaalpoliitilistel põhjustel asuda Tallinnast väljas ning mis peaks omakorda vabastama kohtute ressurssi teiste asjadega tegemiseks.

 

Lisaks peaksime tulevikus rohkem tähelepanu pöörama kompromisside osakaalu suurendamisele. Ütleb ju ka tsiviilkohtumenetluseseadustiku paragrahvi 4 lõige 4, et „Kohus peab kogu menetluse ajal tegema kõik endast sõltuva, et asi või selle osa lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel, kui see on kohtu hinnangul mõistlik.“

 

Jah, võib-olla ongi nii, nagu väidetakse, et kompromissi saavutamine eeldab kohtunikult eelmenetluse etapis suuremat panust, kuid lõppkokkuvõttes on koormus väiksem ning mõlemad pooled lahendiga rohkem rahul, mis viib meid tagasi kvaliteedi küsimuse juurde.

 

Selle muudatuse saavutamine ei ole lihtne – tuletagem meelde kas või lihtmenetluste rakendamise kogemusi pikkade aastate jooksul või vaadakem tänast kompromisside osakaalu –, kuna eeldab mõtteviisi muutust ja „kompromissikultuuri“ juurutamist. Mul on hea meel, et möödunud aasta lõpul kaks kuud justiitsministeeriumis töötanud teie hea kolleegi – ringkonnakohtunik Mare Merimaa – töö tulemusena selgus tõsiasi, mida olin ammugi kahtlustanud: meil peaks olema rohkem kompromisse kui seni.

 

Kriminaalasjades, lühidalt öeldes, suurenes asjade arv 11% võrra. Uuenduslikku kriminaalmenetlust 48 tunni jooksul rakendati 460 kuriteo puhul ning see menetlusliik saavutas aasta lõikes 2%-lise osakaalu. Kuid täna sooviksin ma juhtida tähelepanu ühele murelikuks tegevale olukorrale – nimelt üldmenetluste pikkus.

 

Kui lihtmenetluste keskmised ajad jäävad kõikjal julgelt alla saja päeva ja kõik kriminaalmenetlused kokku annavad üsna ilusa keskmise – 200 päeva –, siis võiks ju rahul olla. Kuid neil arvudel ei tasu end petta lasta. Ei saa pidada normaalseks olukorda, kus Viru maakohtus on üldmenetluste keskmiseks pikkuseks 415 päeva ja Harjus 413 päeva!

 

Ma möönan, et kriitika statistika metoodika osas võib teatud kontekstis olla põhjendatud, sest arvestatakse ka näiteks peatatud menetlusi, kus süüdistatav on tagaotsitav ning seega menetluse venimine ei ole otseselt kohtu põhjustatud. Samas näitab see siiski terve kriminaalõigussüsteemi suutlikkust ning võite ette kujutada, milline nukker pilt võib meile avaneda e-toimiku projekti realiseerudes, kui tekib ülevaade tervest protsessist.

 

Kuid ma arvan, et ma ei ole ülekohtune, kui väidan, et ka kohtu enda tahtmatus või suutmatus on liiga tihti venimiste põhjuseks. Suutmatusest rääkides pean ma silmas võimet mobiliseerida mitte ainult iseennast, vaid ka teisi menetluse osapooli. Kohtunik on kui projektijuht, kes peab suutma ennast seaduslike vahendite ja isikliku autoriteediga kehtestada. Kahjuks esineb kohati ka lausa vastutustundetut käitumist, mida eemalt vaadates on väga raske mõista – näiteks taandamisi pärast paariaastast tihedat menetlust vahetult enne viimaseid istungeid või siis kriminaalasja kuuma kartulina põrgatamist maakohtute vahel. Sellised näited on vastuvõetamatud ning rikuvad Eesti kohtute mainet rohkem kui kõik muu kokku.

 

Ministeeriumil on plaanis olukorra lahendamiseks teha järgmist:

1)  selle aasta lõpuks realiseerida kriminaalmenetluses e-toimiku projekt, et tagada kiiremaid ja läbipaistvamaid menetlusi;

2)  muuta tsiviilkohtumenetluse eeskujul kitsamaks kohtuniku enesetaanduse alused;

3)  kehtestada üldmenetluste istungite kohustusliku salvestamise nõue, et vähendada protokollimise mahtu ning suurendada kontrolli istungil toimunu üle;

4)  analüüsida ajakasutust eeluurimise faasis ja kohtuistungite planeerimise praktikat kohtutes eesmärgiga seda kõike parandada.

Ja mine tea, võib-olla peab eeskujuks võtma mõned tuntud Euroopa riigid, kus parlament või valitsus kehtestab kohtusüsteemile indikatiivsed eesmärgid ning keerulisemaid või üldmenetlustena sisse tulevaid kriminaalasju lahendavad vaid suutlikumad ja kogenud kohtunikud – ülejäänud lahendavad lihtmenetlusi. Tähtis on mõista: nii nagu täna, edasi jätkata ei saa.

 

Haldusasjade statistikal ma pikemalt ei peatu. Lühidalt ütlen, et pilt on üsna lootustandev – jääk vähenes nii esimeses kui ka teises astmes ning perspektiivis peaks selle jätkumisele kaasa aitama seaduse­muudatused, mis seavad sisse kohustusliku kohtueelse menetluse vangide ja riigihangetega seotud vaidluste osas. Jääb üle loota, et selle ja järgmise aastaga normaliseerub olukord halduskohtutes lõplikult.

 

Teise eelmise aasta kontekstis olulise teemana peab käsitlema piirkonnareformi rakendumist eelmise aasta jooksul. On üsna loomulik, et olukorras, kus piirkonniti oli olukord erinev, toimus ka rakendumine erinevalt. See sõltus juhtkonnast, kohtumajade arvust ja kaugusest nende vahel, koormuste erinevusest, inimeste temperamendist ja paljudest muudest määravatest pisiasjadest. Kokkuvõtvalt võib öelda, et olukorras, kus uutes tingimustes toimetamiseks ei olnud kusagilt raamatust õppust võtta, on enamik kohtuid päris kenasti hakkama saanud.

 

On märkimisväärne, kuidas Viru maakohtus – juba ajalooliselt keerulises piirkonnas – on probleeme tuliselt, kuid siiski tulemuslikult arutatud. Kahju loomulikult, et vahepeal on kired ülearu lõkkele löönud ning kohati kipub tekkima tunne, et ei ole mitte lootustki, et need inimesed suudaksid veel kunagi koostööd teha. Samas on siiski suudetud teha vajalikud ja põhjendatud otsused ning elu läheb edasi. Tulemused räägivad enda eest – kolm kohtunikukohta on piirkonnasiseselt ümber jagatud ja kaks kohtunikku, sealhulgas kohtu esimees, on ümber spetsialiseerunud kriitilisemate asjade lahendamisele. Kasutades noorte slängi ütleksin: respect, Viru maakohus!

 

Või siis Tallinna halduskohus, kus suhteliselt kiiresti võeti ette plaanid spetsialiseerumise ja töökoormuste ühtlustamise kohta, seati eesmärgid jääkide vähendamise osas. Nüüd annab jääkide ja keskmiste menetlusaegade vähenemise tempo lootust uskuda, et ka see kohus minetab varsti „probleemkohtu“ maine.

Või töökoormuste ühtlustamise ja piirkondlike ajutiste raskuste leevendamiseks teostatud ümberkorraldused Harju maakohtus ja Pärnu maakohtus.

 

Siiski on peaaegu kõikides kohtutes ka näiteid, et kuidagi ei saada üle vanadest raamidest ja jätkuvalt lahterdatakse asjad kuuluvuse järgi „minu asjad“ – „meie kohtumaja asjad“ – „teiste asjad“. Selles valguses tundub mulle, et muudatuste potentsiaal ei ole veel täielikult realiseerunud ning toetan siinkohal tuliselt Riigikohtu esimeest, kes on üritanud süstida kohtunikkonda ühtekuuluvustunnet. Väidan, et mitte miski ei takista kohtu esimehel ja kohtunikel võtta vastutust oma piirkonna asjade eest.

 

Daamid ja härrad!

 

Viimase – kuid kindlasti mitte kõige vähemtähtsa teemana – tahan käsitleda arengustrateegia teemat. Olen korduvalt – nii teie ees, Riigikogus kui ka mujal – toetanud suunda kohtuvõimu isekorralduse suurendamisele. Eks olnud tegelikult ka piirkondade ühendamine samm suurema sõltumatuse suunas, kuna igapäevane elu on näidanud, et ministeeriumil on vähem põhjust sekkuda nii kohtute vahelisse kui ka kohtute sisesesse töökorraldusse.

 

Tänavu kevadel saab täis peaaegu kaks aastat, kui käivitus arengustrateegia koostamise protsess. Ajaloo huvides tuletagem meelde, et töö läks käima 3. juunil 2005. aastal ministri käskkirjaga moodustatud komisjonist, mida juhtis Riigikohtu esimees ning mille aastase töö tulemusena valmis arengustrateegia. Ei ole ka saladus, et koalitsioonipartnerid ei leidnud selles küsimuses üksmeelt, aga Riigikohtu esimehe eestvedamisel ei ole töö arengustrateegiaga siiski seiskunud ning kohtunikkonna siseste arutelude tulemusena on valminud arengustrateegia kokkuvõte.

 

Neid arutelusid vaadates ilmneb siiski üks tendents, mis mulle muret teeb – redaktsioonilise töö käigus on redigeerijad võimuharude tasakaalu tuntavalt enda kasuks redigeerinud. Nimelt oli arengustrateegia põhidokumendi koostamisel üks olulisi kriteeriume, et võimude lahususe küsimuses tasakaalu otsides ei läheks eri võimude kaalud teistpidi kreeni.

 

Pean silmas seda, et poliitilist vastutust kandvate võimuharude rolli vähendamisel ei mindaks võrreldes 2002. aastale eelneva perioodiga teise äärmusesse ning ei tekiks olukorda, mis ei sobitu meie põhiseadusliku väärtustega – see tähendab, et põhimõtteliselt ei tohiks olla meil valdkonda, mis ei ole kaetud üldisemal tasemel poliitilise vastutusega.

 

Toon vaid mõned näited. Kokkuvõtvast tekstist on välja jäetud mitmed kohtunike seas nii-öelda ebapopulaarsed asjad: näiteks ei leia käsitlemist kohtunike hindamine, mis oli arengustrateegia kontekstis üks keskseid teemasid. Uuendustena on sisse viidud nii-öelda populaarseid asju: näiteks et kohtunikukohtade arv on edaspidi seadusega määratud, direktori roll väheneb, kohtuteenistujatele avalikus teenistuses erisätted, ebamäärase „piisava kohtuteenistujate arvu“ nõue jne.

 

Mõned muudatused on väga põhimõttelist laadi:

1) näiteks kohtute haldamise nõukoja koosseisus on kohtunike osakaalu tõstetud kahe kolmandikuni,

2) riigieelarve menetluses on Riigikohtu esimehele antud roll, mida ei ole teistel põhiseaduslikel institutsioonidel – Riigikohtu esimees võiks justkui varirahandusminister osaleda Riigikogu poliitilistes eelarvedebattides,

3) Riigikohtu esimehe vastutuse retoorika on asendunud abstraktse kohtusüsteemi vastutusega ja täpsem kohtute haldamise nõukoja vastutus ei ole samuti põhimõttena kirjas. Loetelu võiks jätkata.

 

Mind häirib kaks põhimõttelist küsimust – üks formaalne ja teine sisuline.

Esiteks: kuidas haakuvad omavahel need kaks dokumenti – arengustrateegia ja kohtusüsteemi arengu põhimõtted? Kas tekkiva võimude lahususe tasakaalupunkti tõlgendamisel tuleb pöörduda vaid viimase poole või tuleb lühemas dokumendis kajastamata ja lahti kirjutamata teemade osas pöörduda veel ka arengustrateegia poole?

 

Ma näen siin ainult üht lahendust. Kui esitatud põhimõtted leiavad mingis vormis heakskiitmist, siis arengustrateegia kirjutatakse täna vastu võetud otsuste valguses ümber. Nii tekib arengustrateegia värske versioon, kus muu hulgas hinnatakse üle uue võimude lahususe tasakaalu vastavus meie põhiseadusega.

 

Teiseks. Redigeerimise käigus tehtud muudatustega on rõhutatud kohtunike õiguste laiendamist. Kuid sellega kaasnema pidanud vastutuse ja kohustuste osa, mida üsna põhjalikult käsitleti arengustrateegias, on muutunud järjest märkamatuks – täna aruteluks esitatud põhimõtetes peaaegu olematuks.

 

Kuna vaidluste puhul on lõplikuks tõlgendajaks üks vaidluste osapooli, on selline tendents murettekitav. Lisaks sellele, et minu hinnangul ei ole praeguses redaktsioonis kõik põhiseaduslikud väärtused tasakaalus, oleks jõuvahekordade ja vastutuse täpsustamiseks vaja lisagarantiisid – ehk isegi põhiseaduslikke tagatisi.

 

Lugupeetud kohtunikud!

 

Võib arvata, et edasist asjade käiku mõjutavad oluliselt peatsed valimised. Kuid sõltumata sellest, millised on valimiste tulemused, sõltub protsessi edasine kulg väga paljuski ka teist endist – kui selgelt suudetakse oma visioon kirja panna ning kas suudetakse näha tervikpilti, jättes teistele võimuharudele piisavalt hoobasid poliitilise vastutuse tagamiseks.