Ministri ettekanne prokuratuuri üldkogul 2007

Austatud prokurörid! 

Daamid ja härrad!

Räägin täna neljast teemast. Esiteks – annan justiitsministrina hinnangu sellele, kuidas prokuratuur on aasta jooksul täitnud talle pandud ootusi, aga peatun mõne sõnaga ka kuritegevusel laiemalt.
Teiseks teen väikese ülevaate sellest, mida justiitsministeerium on möödunud aastal teinud kriminaalpoliitika õigusliku keskkonna arendamisel.
Kolmandaks – mida ministeerium on teinud prokuratuuri arengu toetamiseks.
Ning lõpuks jagan mõtteid sellest, millised on minu hinnangul kriminaaljustiitssüsteemi väljakutsed lähiaastail.

Alustan prokuratuurile 2006. aastaks seatud eesmärkidest.

Nagu te hästi teate, leppisid justiits- ja siseminister 2005. aasta augustis Laulasmaa deklaratsioonis kokku prokuratuuri ja uurimisasutuste prioriteedid. Need on ka Vabariigi Valitsuse ootused ning olgu need siin veel üle korratud:

1. Võitlus alaealiste poolt ning alaealiste suhtes toimepandud kuritegevusega, esmajärjekorras lapsohvritega vägivalla ja seksuaalkuritegudega;
2. Võitlus organiseeritud kuritegevusega – esmajärjekorras võitlus narkootiliste ja psühhotroopsete ainete kaubitsemisega ning inimkaubandusega;

3.  Kriminaaltulu (sealhulgas korruptiivse tulu) senisest märksa ulatuslikum tuvastamine ja konfiskeerimine ning rahapesukuritegude avastamine.

Mul on väga hea meel, et on juurdunud justiits- ja siseministeeriumi ning prokuratuuri ja politseijuhtide kvartalinõupidamised, kus arutame prioriteetide täitmist ja muid aktuaalseid küsimusi. Eelmisel aastal sai nõupidamisele kaasatud ka maksu- ja tolliameti juhid. Sellist koostööd tuleb kindlasti jätkata. 

Viimasel kohtumisel möödunud aasta lõpus otsustasime, et prioriteedid 2007. aastaks jäävad samaks. Samas jätsime ruumi täpsustusteks, sest kevadel ametisse astuv valitsus ja uus koalitsioonileping võib siin muutusi kaasa tuua.

Edasi konkreetsemalt eesmärkide täitmisest.

Alaealiste vastu toimepandud kuritegudeks on peamiselt alaealise seksuaalse enesemääramise vastased kuriteod. Neid registreeriti 2006. aastal 192, sealhulgas näiteks alaealiste vägistamisi registreeriti 2006. aastal 57 juhtumit. See on 54% enam kui aasta varem. Sugulise kire vägivaldse rahuldamise juhtumeid laste vastu registreeriti 41.

Lapsporno valmistamise juhtumeid registreeriti 2005. aastal 3, kuid 2006. aastal juba 29, kusjuures 6 juhtumit jõuti viia ka kohtusse võistlevasse protsessi ning 16 juhtumit lahendati kas kokkuleppe- või lühimenetluses. Ka meedias kajastatakse üha sagedamini kohtu alla antud pedofiile ja lasteahistajaid. 

Miks ma need arvud siin välja tõin? Sest need näitavad, et prokuratuur ja politsei on võtnud tõsiselt käsile riikliku prioriteedi kaitsta lapsi seksuaalse väärkohtlemise eest.

Neist arvudest ei saa järeldada, et viimastel aastatel on alaealiste väärkohtlemise arv hüppeliselt suurenenud. Need arvud annavad tunnistust sellest, et riik on hakanud selle kuriteoliigiga süsteemselt tegelema. Juhtumid, mis varem ei jõudnud kohtu ette, tuuakse nüüd päevavalgele.

Raske peitkuritegevuse puhul ei tähenda tuvastatud juhtumite puudumine mitte seda, et selliseid kuritegusid ei panda toime – need lihtsalt ei jõuagi õiguskaitsesüsteemi. Siinkohal tunnustan teid, et olete suutnud murda barjääri ning võita kuriteoohvrite ja nende lähedaste usalduse. Sõnum on selge – alaealise vastu suunatud seksuaalvägivalla puhul tasub pöörduda õiguskaitsjate poole, sest nemad suudavad vägivallatseja neutraliseerida, kannatanut sobivalt kohelda ning ka isikuandmeid kaitsta. Politseiprefektuurides on loodud spetsiaalsed alaealiste ülekuulamistoad, spetsialiseerunud uurijad ja prokurörid on saanud arvestatava väljaõppe.

Nüüd alaealiste poolt toimepandud kuritegudest.
Need on tüüpilised masskuriteod – enamasti vargused ja avaliku korra rikkumised. Kui neid panevad toime alaealised, on tegu eritähelepanu nõudva olukorraga. Sest praktiliselt ainus viis, kuidas pikas perspektiivis kuritegevust vähendada, on piirata tulevaste kurjategijate kasvulava.

Kuriteos kahtlustatavate alaealiste arv tõusis 2006. aastal 2056-ni, mis on 344 võrra enam kui aasta varem. Kui lisada, et väärtegusid toime pannud alaealiste suhtes tehti 2006. aastal üle 24 000 otsuse, on mure alaealiste kuritegevuse kasvu pärast enam kui suur.

2006. aastal kiitis valitsus heaks justiitsministeeriumi koordineerimisel välja töötatud alaealiste kuritegevuse vähendamise arengukava aastateks 2007–2009. Selle üheks põhiteemaks on alaealiste komisjonide ja erikoolide töö korrastamine, mis on prokuröride tööga tihedalt seotud.  

Alaealiste kuritegevuse vastu võitlemisel on prokuratuuri ja politsei võimuses ennekõike pidada silmas kahte asja:

• esmalt peaks alaealise kahtlustatava tuvastamisel olema menetlus kiirem kui tavaliselt. Reeglina ei tohiks esmakordsest kahtlustatavana ülekuulamisest kuni kohtueelse menetluse lõpuni kuluda rohkem kui neli kuud. 
• Teiseks peab prokurör leidma iga juhtumi puhul sobivaima lahenduse, et aidata noorel leida väljapääs kuritegelikult teelt – olgu selleks siis alaealisele ette nähtud mõjutusvahendi kohaldamine, üldkasulik töö, kriminaalhooldus või tõepoolest – eriti rasketel juhtudel – ka klassikaline kriminaalkaristus. 

***

2006. aastal esitati süüdistus 34-le organiseeritud narkokuritegevuse grupile kokku 133 isikuga, kellest piiriülese narkokaubandusega tegeles 14 gruppi 52 isikuga. Võrreldes 2005. aastaga kasvas süüdistuse saanud gruppide arv seitsme võrra. Keskkriminaalpolitsei, maksu- ja tolliameti uurimisosakond koostöös prokuratuuriga likvideerisid 2006. aastal kokku kolm narkolaborit.

Üht asja tahan siin eraldi esile tõsta. Nimelt on üha enam tähelepanu suunatud lihtsatelt tänavakaubitsejatelt niinimetatud hulgikaupmeestele, kellest sõltub kogu varustusahel. Seda kinnitavad ka arvud: alates 2005. aastast on jõudsalt kasvanud suures koguses narkootilise aine vahendamise arv – 500-lt peaaegu 700-ni, samas kui väikese koguse vahendamise arv on langenud ligi 500-lt juhtumilt 200-ni.

2006. aasta jaanuaris kiitis valitsus heaks justiitsministeeriumis ette valmistatud inimkaubanduse vastu võitlemise arengukava aastaseks 2006–2009. Peaprokurör annab siin kindlasti detailsema ülevaate. Tõden vaid kokkuvõtlikult, et ehkki peaaegu kõik avalikult tegutsenud bordellid on suletud, tuleb edaspidi prostitutsiooni vahendamise avastamiselt minna rinda pistma märksa varjatumate orjastamise ja prostitutsioonile sundimise juhtumitega.

Kohtusse saadeti ka neli rahapesuga tegelenud gruppi kokku 8 süüdistatavaga. Nende hulka kuulus näiteks salasigaretiäriga teenitud tulu, internetikelmusega ja metsavargustega teenitud tulu pesemine (vastavalt 5 miljonit, 1,5 miljonit ja 1,3 miljonit krooni).

Kokkuvõtteks võib öelda, et võitlus narkokuritegevuse vastu keskkriminaal­politsei osalusel on olnud päris edukas. Korruptsioonikuritegudes on tehtud edusamme ja paljastatud üsna suuri juhtumeid. Samas on see olnud põhiliselt tänu kaitsepolitsei ja prefektuuride sisejuurdluse heale tööle, samas kui keskkriminaal­politseis vajab kogu korruptsiooni ja majanduskuritegude uurimine veel tõsist arendamist.

Kindlasti aitavad siin kaasa hiljuti vastu võetud seadusemuudatused, mis ajakohastasid majanduskuritegude osa karistusseadustikus ja tõid sisse laiendatud kriminaaltulu konfiskeerimise. Samas on ilmne, et ükskõik kui head on seadused, neist pole kasu, kui riik ei suuda seadusi rakendada. Seetõttu loodan, et juba lähiajal algab ulatuslik laiendatud kriminaaltulu konfiskeerimine.

Organiseeritud ja muude raskete majanduskuritegude puhul häirib tõsiselt veel üks fakt: peaaegu kõik suure meediakäraga käivitatud asjad on tänaseks kohtulahendita. Pahatihti venib kriminaalmenetlus aastaid. Prokuratuuri ja politsei menetluse efektiivsus peab vastama õigusriigi põhimõtetele – see tähendab, et asjad lahendataks mõistliku ajaga.
Eriti aktuaalne on see juhul, kui kriminaalmenetluse käigus on kasutatud põhiõigusi tugevalt riivavaid toiminguid – näiteks on inimest vahi all peetud. Sellised juhtumid ei tule kasuks prokuratuuri ja uurimise mainele.

Avalikkusega suhtlemisel on veel palju õppida. Tuleb teadvustada, et ettevaatamatu pressiteade võib tekitada majanduses ettearvamatuid tagajärgi. Kui mõtleme võitlusele organiseeritud kuritegevuse vastu, siis hämmastas mind üks politsei pressiteade jaanuari lõpust. Selle järgi kuulus 18 eelmisel aastal kohtusse saadetud süüdistatavat kuritegelikesse ühendustesse. Tekib küsimus, miks ühegi kohta neist ei ole esitatud tõendeid ja süüdistust karistusseadustiku paragrahvi 255 järgi ehk kuritegelikku ühendusse kuulumise paragrahvi järgi?  

Jätkan muude raskete kuritegude ja masskuritegevuse ohjamisega.

Esile tuleb tõsta tapmiste ja mõrvade arvu vähenemist ligi 25% võrra. Samas võrdluses Lääne-Euroopa riikidega on meil tapmiste suhtarv endiselt väga kõrge.

Eraldi tahan rääkida ühest kuriteoliigist, mis ei ole küll riikliku prioriteedina määratletud, kuid on ometi äärmiselt häiriv. Jutt on röövimistest, mis enamasti pannakse toime tänaval. Mobiiltelefoni ja rahakoti kättesaamiseks ei peeta paljuks ka jõhkralt peksta ja koguni nuga või muud relva kasutada. Küsimus ei ole siin niivõrd mobiiltelefoni väärtuses, kuivõrd üldises turvatundes tänaval.

Kui 2003. aastal registreeriti ligi 2000 röövimist, siis 2005. aastal vähenes see 1326-ni ning 2006. aastal koguni 1005 kuriteoni. See on peaaegu kolmandiku võrra vähem kui aasta tagasi. Samal ajal saadeti mullu kohtusse või tehti muu lõplik menetlusotsus prokuratuuris 500 sellise kuriteo puhul. Seega on tuvastamise määr ligi 50%, mis on isegi kõrgem kui üldine kuritegude tuvastamise määr 2006. aastal (47%) ja tunduvalt kõrgem kui vargustes tuvastatud kuritegude määr (32%).

Röövimised on hea näide, kuidas vähem kui kahe aastaga on saavutatud oluline läbimurre. Kindlasti on siin üheks põhjuseks Põhja prokuratuuri ja politseiprefektuuri 2005. aasta kokkulepe muuta see kuriteoliik kohalikuks prioriteediks ning rakendada spetsialiseerunud uurimisrühma ja prokuröre. Sõnum röövlitele olgu ühene – neid ootab ees kiire ja karm kohtupidamine. 

Lugupeetud prokurörid!

Olen seni rääkinud prioriteetidest, kuid see puudutab vaid väikest osa prokuratuuri igapäevatööst. Sel aastal rakendub ringkonna­prokuratuuride töö tulemuslikkuse hindamise mudel, mis võtab arvesse prokuratuuri tööd terviklikult – see tähendab, et mitte ainult prioriteetseid ja raskeid kuritegusid, vaid ka tulemusi masskuritegevuse ohjamisel. 

2006. aastal registreeriti Eestis ligi 52 000 kuritegu, mis on 7% vähem kui 2005. aastal. Kuritegevuse üldtasemega oleme seega jõudnud tagasi 1999. aasta kuritegevuse tõusu eelsele tasemele. See üldtaseme vähenemise trend on olnud kestnud alates 2002. aastast. Kindlasti ei saa kogu au üha turvalisema ühiskonna eest anda prokuratuurile ja politseile – selles on oluline osa ka majanduskasvul, tööpuuduse järsul vähenemisel ja inimeste heaolu üldisel tõusul.

Samas ei saa kuidagi mööda minna kriminaaljustiitssüsteemi aina tõhusamast tööst, mis sai võimalikuks tänu uue kriminaalmenetluse seadustiku jõustumisele 2004. aastal. Võimalus rakendada täispika kohtuprotsessi asemel ja kõrval efektiivseid ja kiireid alternatiivmenetlusi on suurendanud kriminaaljustiitssüsteemi läbilaskevõimet märkimisväärselt. Nii saadeti 2002. aastal kohtu ette ligi 12 000 isikut, samas kui 2006. aastal saadeti kohtu ette või kohaldati alternatiivset menetlust juba enam kui 15 000 kahtlustatava või süüdistatava suhtes.

Samal ajal ei saa öelda, et kohtumenetlus oleks jäänud tagaplaanile. 2006. aastal saadeti võistlevasse protsessi 14 protsenti kõikidest tuvastatud kahtlustatavaga kuritegudest (kokku ca 3200 kuritegu). Siia tuleb lisada lühimenetluse 26-protsendiline osakaal. Seega võib öelda, et kahe viiendiku kuritegude puhul toimub siiski sisuline arutamine kohtus ja üksnes ülejäänud 60% puhul rakendatakse kas kohtuvälist oportuniteeti või kokkuleppemenetlust.

Neid arve tulebki vaadata kriminaaljustiitssüsteemi üldise suutlikkuse kasvu taustal. Küsimus ei ole olnud mitte esmajoones selles, kas kohaldada konkreetses kuriteos kokkuleppemenetlust või võistlevat protsessi. Pigem on valikuks olnud see, et kui poleks kasutatud kokkuleppemenetlust või muud alternatiivi, siis jäänuks kuritegu üldse lahendamata, sest ühe täispika kohtumenetluse peale kulub samapalju tööd kui mitme alternatiivmenetluse peale kokku.

Meie suutlikkust tulla toime kuritegevuse üldtasemega iseloomustab 2006. aastal kokkuvõtlikult arv 47%. See tähendab, et kui aastas tuli sisse tööd üle 50 000 registreeritud kuriteo näol, siis veidi enam kui 24 000 kuriteo puhul saadeti kuritegu kohtusse või tehti tuvastatud kahtlustatava suhtes muu menetlusotsus.

See suhtarv erineb tunduvalt kuriteoliigiti: tõenäosus saada karistada varguse või keskkonnavastase kuriteo eest on 30% lähedal, samas kui röövimiste puhul on see 50%, tapmiste puhul üle 70%, kuid liikluskuritegude puhul koguni 87%.

Kui võrrelda tuvastatud kahtlustatavaga kuritegude suhet registreeritud kuritegudesse ringkondade kaupa, siis kõige kõrgem – 57% – oli see näitaja Lõuna ringkonnaprokuratuuris, järgnesid Lääne (50%), Viru (47,5%) ja Põhja (39%) ringkonnaprokuratuur.

Piltlikult öeldes on nende arvude näol tegu kaitsepoliitikast tuttava ”heidutusmomendi” määraga, milles peegeldub ehk kõige selgemini õigusriigis tähtis karistuse vältimatuse printsiip. Tänapäeval ei mõista me selle all muidugi mitte ainult kriminaalkaristust või vangistust, vaid mis tahes mõjutusvahendit, mida kriminaalmenetluse tulemusena kohaldatakse.

Teiseks kõnelevad need ”heidutusmäärad” ka sellest, milline on praegu väljakujunenud ressursijaotus kriminaalmenetluse. Just nimelt väljakujunenud, sest näiteks politsei uurimisressurssi pole süsteemselt planeeritud. On üldteada, et reeglina ei ole olemas avastamatuid kuritegusid – on ainult piiratud ressurss, mida kuriteo uurimiseks kulutada. Siin on mõtlemisainet. Miks näiteks tapmised on kaetud väiksema ressursiga kui liikluskuriteod? Või kas ühiskond tunneks end turvalisemalt, kui lahendada 1,5% vähem vargusi, kuid sama ressursi arvel viia röövimiste tuvastamine 50%-lt 70%-ni? Need on kriminaalpoliitilised küsimused, millele peame pidevalt vastust otsima. Siin on abiks sel aastal käivitatud kriminaalstatistika.

Kolmandaks: kui nendele ”heidutusmääradele” lisada juurde drastiliselt erinev kuritegevuse tase ühe elaniku kohta Eestimaa eri paigus, saame rääkida ka konkreetsest inimese ohustatuse määrast ning sellest, kui tõenäoline on mõnes linnas või vallas teatud kuriteo ohvril näha ära see päev, mil temale kahju tekitanud kurjategija astub kohtu ette.   

***

Kui vaadata viie levinuima kuriteoliigi pingerida, siis sinna kuuluvad vargused, mootorsõiduki joobes juhtimine, kehaline väärkohtlemine, kelmus ja avaliku korra raske rikkumine. Need viis kuriteoliiki annavad 73% registreeritud kuritegevuse koguhulgast.

Eraldi tähelepanu väärib mootorsõiduki joobes juhtimine, mille arv – erinevalt muudest kuritegudest – on viimastel aastatel pidevalt kasvanud. Selle kuriteoliigi peale kulub väga suur osa politsei ja prokuratuuri menetlusressursist, samas kui masskaristamine pole andnud soovitud efekti – liikluses hukkunute ja kannatanute arv ei ole vähenenud. Justiitsministeeriumis on selle teema kohta valminud põhjalik uuring, mis on kättesaadav ka ministeeriumi kodulehel. Edaspidi tuleb selles küsimuses ka poliitilisel tasandil mõelda toimivamate lahenduste peale.

Kriminaalmenetluse liigilisest struktuurist oli juttu, kuid ühte näidet tahaks esile tuua. Põhja ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Natalja Kutepova rakendas kiirmenetlust esmakordselt juba üks päev pärast kiirmenetlust võimaldava seaduse jõustumist. Kokku kohaldati seda uudset ja ökonoomset kriminaalmenetluse vormi eelmisel aastal 460-l korral ning kiirmenetlus saavutas juba 2%-lise osakaalu kõikidest menetlusliikidest. Viru ja Lääne ringkonnaprokuratuurides oli see näitaja koguni 4%.

Kiirmenetluse rakendamine on väärt näide, kuidas prokuratuur asus viivitamatult kasutama seadusetäiendusega antud võimalust säästa kannatanute ja tunnistajate närve ning nappi kriminaalmenetluse ressurssi trafaretsetes ja lihtsates kuritegudes. Mitte vähemtähtis pole ka kiirmenetlusega saavutatav kuriteoennetuslik aspekt – mida kiiremini kuriteo toimepanemisele järgneb karistus, seda mõjusam see on. Enamasti on karistuse raskusest isegi olulisem selle vältimatus ja kiirus. 

Lühidalt ka vangidest.

Aasta alguse seisuga viibis kinnipidamisasutustes 4310 isikut, neist 41 alaealist. Keskmine vangistuse pikkus oli ligi 5 aastat ning vaid 13% kinnipeetavatest kandis karistust esimest korda. Kuigi võrreldes 2006. aasta algusega on vangide arv vähenenud 100 inimese võrra ehk ligi 2,3%, oleme oma 333 vangiga 100 000 elaniku kohta ikka Euroopa Liidu tipus.

Mõne nädala pärast jõustub seadusemuudatus, mis muudab väärteoks teistkordse pisivarguse ja võimaldab vangistuse kõrval ka rahalist karistust mõista. Loodetavasti aitab see paremini selekteerida seda osa süüdistatavatest, kelle jaoks vangla on tõepoolest vältimatu mõjutusvahend.

Jätkan prokuröride tööjaotuse ja ringkonnaprokuratuuride tulemuslikkuse teemal.

Väga mitmetahuline kuritegevus oma enam kui kolmesaja kuriteoliigiga kätkeb endas nii prioriteetseid valdkondi, raskeid peitkuritegusid, raskeid kuritegusid kui ka arvukalt eri liiki masskuritegusid. Kõige selle ohjamiseks kasutatavad kriminaalmenetluslikud meetodid on ja peavadki olema diferentseeritud. Eesti kriminaalmenetluse seadustik ja karistusseadustiku sanktsioonisüsteem on piisavalt paindlikud selleks, et leida seaduste raames üksikjuhtumi jaoks sobivaim lahendus.

Samal põhjusel on ka prokuratuuris välja kujundatud eri ametirühmad: lõviosa kriminaalmenetluse mahust – ja seda ennekõike masskuritegudes – peavad kandma prokuröri abid, kasutades selleks efektiivselt lihtmenetlusi ja kohtuväliseid lahendusi. Ringkonna­prokurör tegeleb raskemate kuritegudega ning viib keerukamad juhtumid võistlevasse kohtuprotsessi. Eriasjade prokurör tegeleb organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemisega, süüdistusosakonna riigiprokurör aga rahvusvahelise organiseeritud kuritegevusega.

Ennekõike juhib aga prokuratuur kogu kriminaalasja kohtueelset menetlust, mis nõuab igalt prokurörilt märksa enamat kui lihtsalt kriminaalmenetluse juriidilise dispetšeri rolli täitmist. Oluline on neid tööjaotuse põhimõtteid järgida ning igaühel oma osa ja vastutust tunnetada. 

Justiitsministeerium ja riigiprokuratuur on välja töötanud ringkonna­prokuratuuride töö tulemuslikkuse hindamise metoodika. See arvestab raske peitkuriteo, raske kuriteo ja masskuriteo erinevat kaalu. Samuti jätab hindamismudel piisavalt hindamisruumi, et võtta arvesse registreeritud kuritegevuse üldtaseme muudatusi ringkondades ja muid olulisi aspekte. Lõpuks on ju prokuratuuri juhitava kriminaalmenetluse mõte saavutada madalam kuritegevuse tase ja seeläbi igaühe suurem turvalisus.

Head prokurörid! Niipalju siis prokuratuuri mullustest tegemistest. Võttes teie tegevuse möödunud aastal kahe sõnaga kokku, ütlen: olite tublid. Soovin teile kõigile energiat ja jaksu jätkata seda rasket, aga tänuväärset missiooni ka edaspidi!   

Lähen edasi justiitsministeeriumi tegevusega kriminaalpoliitika õigusliku keskkonna täiustamisel.

2006. aasta oli ministeeriumile kriminaalpoliitika õigusliku keskkonna ajakohastamisel erakordselt tegus. Õigusriigis on just õiguslik keskkond kriminaaljustiitssüsteemi hea toimimise põhieeldusi, sest siin ei määratleta mitte üksnes karistatavuse ulatust ja piire, vaid ka vahendid, mida üldse on lubatud kasutada kuritegevuse vastu võitlemisel. Eesti karistus- ja kriminaalmenetluse õigus on muutunud üheks nüüdisaegsemaks Euroopas. Selle kinnituseks olgu kas või järgnev lühike loetelu:

• Hiljaaegu jõustus laiendatud kriminaaltulu konfiskeerimist võimaldav regulatsioon. Loodetavasti käivitab 2007. aastal keskkriminaalpolitsei lõpuks kriminaaltulu jälitamise üksuse, mis võimaldaks reaalselt täita Laulasmaa deklaratsiooni kriminaaltulu konfiskeerimist puudutavat osa.

• 15. märtsil jõustub mahukas majanduskaristusõigust korrastav seadus. 
• 14. aprillil eelmisel aastal jõustus juba mainitud kiirmenetlust võimaldav seadus. 
• Selle aasta alguses jõustus lepitusmenetlust võimaldav täiendus. 
• 2006. aasta suvel loodi võimalus kohaldada lähenemiskeeldu ennekõike perevägivalla juhtumite puhul. 
• Koostöös Riigikogu õiguskomisjoniga sai 2006. aasta suveks vastuvõtmisküpseks ka eelnõu, mis karmistab karistusi alaealiste vastu toimepandud seksuaalkuritegude eest. 
• Jõustunud elektroonilise side seaduse muudatustega on nüüdsest võimalik teha jälitustoiminguna üksikpäringut näiteks mobiiltelefoni või interneti vahendusel anonüümse tapmisähvarduse teinud isiku väljaselgitamiseks. 
• Vangistusseaduse muudatusega loodi võimalus kohaldada ennetähtaegselt vabanevate vangide suhtes elektroonilist järelevalvet ja tagada, et vanglast vabanenu ei satuks ilma igasuguse järelevalveta otse tänavale. 
• Mahukaim eelmisel aastal tehtud õigusloomeline projekt – korrakaitseseadus – on küll eelnõuna valminud, kuid paraku selle valitsuse ajal ei õnnestunud seda veel parlamendile esitada. Korrakaitseseadus peaks muu hulgas vähendama survet kriminaaljustiitssüsteemile. See peaks murdma ka nõukoguliku müüdi, et üksnes karistusega on võimalik korra­rikkumisi tõrjuda ning iga probleemi parim lahendus on uus kuriteokoosseis.

Teisalt on korrakaitseseaduse eelnõus esmakordselt sätestatud süütegude ennetamise korraldus ning meetmed, mida politsei või muu korrakaitsja võib kasutada, sealhulgas ka kuritegude tõkestamiseks. Kõigi eelduste kohaselt õnnestub see tähtis eelnõu siiski parlamendile 2007. aasta jooksul üle anda.

***

Enne kui asun tähtsate tulevikuküsimuste juurde, peatun ka justiitsministeeriumi tegevusel prokuratuuri arengu toetajana.

Prokuratuuri eelarve, mis tammus kuni 2002. aastani nelja aasta vältel 50 miljoni krooni vahemikus, on 2007. aastaks kasvanud enam kui 148 miljoni kroonini. Ka 2006. aastaga võrreldes on kasv ligi 25 miljonit krooni ehk 20% – täpselt nagu aasta tagasi siinsamas prokuröride üldkogul sai lubatud. Ilmselt olete kõik viimase paari aasta jooksul tundnud märgatavat palgakasvu.

Selle taustaks on 2004. aastal läbiviidud kriminaalmenetluse reform, mis pani prokuratuurile kohtueelse menetluse juhtimise kohustuse ja vastutuse. Suurema rahaga käivad kaasas ka suuremad ootused, millest enne pikemalt rääkisin.

2006. aastal toimus ringkonnaprokuratuuride koosseisude mõningane korrastamine, et see vastaks paremini kuritegevuse tasemele eri piirkondades. Siinkohal tuleb rääkida ühest olulisest trendist. On hästi teada, et Tallinna ja Harjumaa elanikkond pidevalt suureneb, rääkimata kuritegevuse kontsentreerumisest Tallinna ja selle ümbrusse. Seevastu riiklikud struktuurid ei ole seni olnud eriti altid oma personali ja muid ressursse vastavalt kohandama.

Nii jõuame olukorda, kus mõnes piirkonnas on ühe kuriteo, korrarikkumise või õnnetusjuhtumi kohta suhteliselt märksa vähem võimekust kui teises piirkinnas. Piltlikult öeldes: kui Kapa-Kohilas tuleb ühe voolikuga kustutada ühte tulekahju, siis Tallinnas kümmet.

Praktikas tähendab see, et avalik teenus on riigi eri osades ebavõrdselt tagatud. Meie analüüs näitab, et suhtena kuritegevuse tasemesse on Põhja piirkonnas näiteks puudu ligi 100 uurijat. Selline riikliku visiooniga struktuuride korrastamine on seega aktuaalne ka väljaspool prokuratuuri.

Käesoleval aastal luuakse riigiprokuratuuri juurde uurijate ametikohad, kes hakkavad viima läbi täielikku uurimist riigi peaprokuröri määratavates kriminaalmenetlustes. Ennekõike on siin mõeldud juhtumeid, kus on kahtlus uurimisasutuse erapooletuses või on tegu kõrgemate politseiametnike rikkumistega kriminaalmenetluses või korrakaitsel – sealhulgas ebaseaduslik jälitustegevus, kriminaalmenetluse andmete lekitamine jms. 

Kriminaalmenetluse seadustik ei keela ka ringkonnaprokuratuuril viia ise läbi üksikuid uurimistoiminguid või koguni teostada kogu kohtueelset menetlust iseseisvalt, kaasates vajadusel jälitusametkondi üksikute toimingute tegemiseks. Kuid esialgu ei ole siiski kavas luua mainitud ametikohti ringkonnaprokuratuuridesse.

Justiitsministeeriumil on mastaapsed plaanid ka prokuratuuri füüsilise töökeskkonna parandamisel. Erakordselt perspektiivika ja hea asukohaga Lennusadama piirkonda on koostöös Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsiga kavas luua uus ja tänapäevane justiitshoone. Sinna peaksid mahtuma nii kasvava ruumivajadusega Põhja ringkonnaprokuratuur, Harju maakohus kui ka Justiitsministeerium. Kui seni on prokuratuurihoonete renoveerimine või uute ehitamine hõlmanud Pärnut, Tartut ja teisi kohti, siis lõpuks on kätte jõudnud ka aeg, kus paneme juba detailides paika riigiprokuratuuri Wismari tänava ajaloolise aadlihoone renoveerimise detaile.

***

Lugupeetud prokurörid! Jõuan nüüd oma tänase ettekande tegelikult kõige tähtsama teema juurde. Selleks on kriminaaljustiitssüsteemi väljakutsed.

Kui prokuratuuri organisatsioonilise korrastamise alal on suuremad muudatused tehtud, siis sama ei saa öelda kogu ülejäänud kriminaaljustiitssüsteemi kohta, kus paikneb lõviosa kogu kriminaalmenetluse inimkapitalist ja rahalisest ressursist.

Tõsist analüüsi ja korrastamist vajab kohtueelse uurimise korraldus. Justiitsministeerium analüüsib praegu seitsme erineva uurimisasutuse tööd ja tulemuslikkust ning seda, kui efektiivselt ja säästlikult seal kriminaalmenetlust toimetatakse.

Eraldi probleemiks on niinimetatud piiratud pädevusega uurimisasutuste temaatika. Edasilükkamatute uurimistoimingute tegemiseks tuleb neil juhtudel pahatihti tegeleda pädevusvaidlustega ning on tulnud ette juhtumeid, mil kuriteo sündmuspaik jääbki selliste vaidluste tõttu vaatlemata. 

Ka kogu politsei osas vajab kriminaaluurimise ja korrakaitseliste funktsioonide piiritlemine ja planeerimine senisest enam tähelepanu. Juba mainitud raskete majanduskuritegude uurimise osas oleme dilemma ees, kas siin õnnestub keskkriminaalpolitseis vajalik võimekus välja arendada või suudaks selle valdkonnaga tulemuslikumalt tegelda näiteks maksu- ja tolliamet. Paremale uurimisressursi planeerimisele ja analüüsile loob aluse arendatav e-toimik ja selle juurde loodav ühtne kogu kriminaalmenetluse ahelat hõlmav kriminaalstatistika.

Lõpule tuleb viia justiitsministeeriumi hallatava kohtuarstliku ekspertiisibüroo ning politsei koosseisus oleva kohtuekspertiisi- ja kriminalistikakeskuse ühendamine justiitsministeeriumi haldusalasse, millega luuakse Läänemereregiooni moodsaim kohtuekspertiisikeskus. Uue kohtuekspertiisihoone ehitamise ajakava on täpsustamisel.

Käesoleval aastal on justiitsministeeriumis luubi all kõik, mis on seotud võistleva kohtumenetlusega kriminaalasjades. Meieni on jõudnud mitmeid töökorralduslikke ja õiguslikke probleeme, mis puudutavad võistleva protsessi ökonoomsust, kiirust ja tulemuslikkust.
Suureks probleemiks – eriti võistlevas protsessis – on kohtumenetluste venimine. Istungi mis tahes põhjusel edasilükkamine tingib mitu kuud või lausa pool aastat vältava pausi kohtumenetluses. Üks võimalusi viivitusi vähendada on rakendada kriminaalkohtupidamise katkematuse põhimõtet.

Samuti on tekkinud küsimus, mis kasu on põhjalikust ülekuulamisest kohtueelses menetluses, kui kohtus neid ütlusi tõendina kasutada ei saa. Ning küsimus, kuidas peaks välja nägema nii-öelda kordusristküsitlus, kui kõrgema astme kohus on saatnud asja uueks arutamiseks. Kuidas vältida seda, et kohtunikud ei kasutaks enesetaandusõigust ära selleks, et vabaneda tülikast kriminaalmenetlusest, millele jõud peale ei hakka ning mida tuleb taandamise tõttu algusest peale uuesti arutama hakata?

Kui uus kriminaalmenetluse seadus on tervikuna õnnestunud ja teinud protsessi efektiivsemaks, siis paraku võistleva kohtumenetluse rakendamine on kätte näidanud ka probleemsed kohad. Nende küsimuste kaardistamisel ja lahendamisel teeme tihedat koostööd prokuratuuri, kohtute ja advokatuuriga.

Eraldi tõsisem teema on see, kuidas tagada kogu jälitustegevuse, teabehanke ja niinimetatud kaitseväelise ”luuretegevuse” seaduslikkus. Üks võimalus on panna selgelt paika prokuratuuri järelevalve pädevus mitte üksnes kriminaalmenetlusliku jälitustegevuse üle, vaid igasuguse andmete varjatud kogumise üle – olgu selle ajendiks siis korrakaitse, kriminaalmenetlus või julgeolekuvajadused. Hiljuti Eestit raputanud luureskandaal oleks ilmselt olemata, kui prokuratuuril olnuks õigus teostada järelevalvet ka andmete varjatud kogumise üle kaitseväes.

Samuti on vaja parandada riigi õigusabi kvaliteeti kriminaalmenetluses. Mitte ainult võistlev kohtumenetlus, aga ka lihtmenetlused ja oportuniteedi kohaldamine eeldab seda, et lisaks kvalifitseeritud prokuröridele on ka menetluses osalev määratud kaitse kättesaadav ja prokuröridele võrdne vastane. Advokatuur kui avalik-õiguslik ühendus peab siin oma rolli ja vastutust paremini tunnetama. 

Veel üks võimalus, kuidas parandada ja kindlustada õiguserakendamise kvaliteeti, oleks ühtse juristieksami sisseviimine kohtunikele, prokuröridele, advokaatidele ja notaritele. Sellise riikliku eksami läbimine kujuneks kvaliteedimärgiks ka muudesse juriidilistesse ametitesse kandideerimise puhul.

Üle tuleb vaadata kriminaalmenetluse kulude pool. Kriminaalökonoomika nõuab, et teaksime kõiki kulusid, mida iga kriminaalmenetlus riigile toob. Kus vähegi võimalik, tuleb need ka süüdlaselt välja nõuda. Ainult nii tagame majanduslikult efektiivse kriminaalmenetluse.

Prokuratuuri finantseerimine kasvutempo on praegu selline, et rahapuuduse üle oleks küll patt kurta. Prokuröride koguarvu ei ole kavas suurendada. Edasine areng peab tulema tööviljakuse kasvu arvel, mille olulisteks komponentideks on:

1)  väga tõhus koostöö uurimisasutustega kriminaalmenetluse juhtimisel,

2)  igapäevase töökorralduse optimeerimine nii kohtueelses kui kohtumenetluses, mis tähendab ka efektiivseima menetlusvormi valikut,

3)  pidev enesetäiendamine ning

4)  infotehnoloogia mõtestatud kasutamine.  

Austatud prokurörid, head kolleegid! Tänan teid veel kord hea ja eduka aasta eest ning soovin pealehakkamist ja tarkust edaspidiseks!