Apostill ja legaliseerimine – mida see tähendab?

Kui ühe riigi asutuste poolt väljaantud dokumente kasutatakse teises riigis, on vaja tõendada nende ehtsust. Selleks tuleb dokument kas legaliseerida või apostilliga kinnitada. Legaliseerimine on keerulisem protseduur. Dokument esitatakse oma riigi pädevale ametiasutusele (meil välisministeeriumile), kes kontrollib dokumendi õigsust ja edastab selle siis teise riigi pädevale ametiasutusele (välisesindusele). Legaliseerimismärked dokumendi ehtsuse kinnitamiseks tehakse mõlema riigi poolt.

Kiirendamaks dokumentide tunnustamist, sõlmiti Haagi Rahvusvahelise Eraõiguse Konverentsi kaudu 1961. aastal välisriigi avaliku dokumendi legaliseerimise nõude tühistamise konventsioon (apostillikonventsioon). Selle kohaselt võeti kasutusele lihtsam protseduur – dokumendi apostilliga kinnitamine. Konventsioonis nähakse ette kindlate andmetega blankett (apostill), millega kinnitatakse dokumendi ehtsust. Konventsiooniosalised riigid määravad kindlaks asutused, kellel on dokumentide apostilliga kinnitamise õigus. Need tehakse teatavaks teistele riikidele. Kui dokument on apostilliga kinnitatud, siis tunnustatakse selle ehtsust kõigis teistes konventsiooniosalistes riikides ilma muude lisaformaalsusteta.