4. veebruar 08
Eesti vanglasüsteem on jõudnud muudatuste haripunkti. Praegu tegutsevate vanglate hulgas on üksnes Tartu vangla see, mida ei oota lähematel aastatel põhjalikum ümberkujundamine, tegevuse lõpetamine või asukoha muutus. Kättejõudnud aasta üheks tõsisemaks tööks kujuneb kriminaalhoolduse ja vanglasüsteemi ühendamine, mis muudab vanglad senistest kinnistest institutsioonidest kogu riiki katvateks asutusteks. See muudatus suurendab väga tõsiselt nii vangla nähtavust ühiskonnas kui ka töövaldkonda. See tähendab ka senisest põhjalikuma koostööharjumuse väljaarendamist.
Tähtis on seegi, et kuigi Viru vangla on paberil ja kontoris eksisteerinud juba mõnda aega, muutub ta selleks, mida tavaliselt vangla all mõistetakse, paari kuu pärast. Seniste ettevalmistustöödega on vangla hästi hakkama saanud, kuid ennast tõeliselt näidata on tal võimalik lähitulevikus.
Tegutsevatel vanglatel on praeguste keeruliste muudatuste ajajärgul ette näidata arvestatavaid saavutusi. Tallinna vanglal on õnnestunud teha tõsiseid samme oma töötajaskonna tugevdamisel. Murru vangla on suutnud raskete arhitektuuriliste tingimuste kiuste tugevdada re¾iimitööd ja liita endaga Ämari vangla, mis arvestades selle ümberkorralduse suurust on toimunud üsnagi valutult. Tartu vangla on suutnud realiseerida oma häid eeldusi ning olla vanglasüsteemi lipulaevaks tööpraktika ja mitmete kogu süsteemi hõlmavate uute initsiatiividega.
Ka vanglasüsteem tervikuna on suutnud anda kaalukama panuse üldriiklikes, väljapoole ametkonna piire jäävates küsimustes. Tõsise usalduse märgina anti möödunud aasta algul vanglate relvastatud üksusele politseile ametiabi andmise õigus, mis aprillikorratuste käigus ka väga kiiresti vajalikuks osutus. Avalikkuse tõsisema kaasatuse märgiks on uute vanglakomisjonide töölehakkamine, mis täidavad oma koosseisu ja õigustega kodanikuühiskonna järelevalve rolli kindlasti mõnevõrra tõsisemalt kui varem tehtud katsed.
Siiski oleme veel ajajärgus, kus vanade probleemide lahendamine seab meie ette enamasti mitu uut ja võib olla keerukamat.
1. Vaatamata vanglate majandusseisu paranemisele ei saa Eesti lähiajal loota, et vangide kinnipidamisega võiks siin tegelda sama hulk ametnikke nagu näiteks Skandinaavias; ei saa ka loota, et vangla võiks asuda igas maakonnas. Eesti riigil ei ole selleks kõigeks raha. Kui me sooviksime saavutada olukorda, kus saja kinnipeetavaga tegeleb ka sadakond ametnikku, siis tähendaks see tänase vangide arvukuse juures, et riik peaks vanglate ülapidamiseks kulutama kolm või viis korda suurema protsendi kui nn vana Euroopa riikides. Eesti saab neile läheneda ainult vangide arvu vähendades, vastasel korral peame suutma ka edaspidi leppida napimate vahenditega kui meie kolleegid enamikus teistes Euroopa riikides.
2. Iga riigi vanglates leiavad aset õigusrikkumised – seda ei saa kuskil täielikult vältida. Kuid riigi taset näitab see, kuidas ta neisse rikkumistesse oma ametnike kaudu suhtub. Sageli esitatakse veel praegugi liialdatud hirme, mis kõik võiks juhtuda, kui vanglatöötaja nõuaks igal sammul vanglas korra järgimist. Sellistel hirmudel võis olla alust 1990ndate aastate algul, kuid täna mõjuvad need pigem ettekäändena, et mõnest tõsisemast sammust hoiduda. Riik ei saa lihtsalt hirmust vangide näljastreigi või ka rahutuste ees jätta seaduslikku korda maksma panemata. Riik ei ole organisatsioon, kes peaks oma tegevuse ehitama ettevaatlikult ümber kuritegeliku maailma reeglite.
3. Töö karistatute õiguskuuleka elu juurde juhtimiseks põhineb veel tihti liialdatud üldistustel. Ei saa alati eeldada, et inimese probleemid lahendab igal juhul just tööl käimine või mingi formaalse hariduse omandamine, mis võib sageli piirduda kooli hingekirjas seismisega. Ka nn perekondlike sidemete soodustamisel tuleb arvestada, et sageli pärinevad vanglasse sattunud inimesed perekondlikust keskkonnast, mis on nende kuritegelike valikuid soodustanud ja toetanud. Vangla ülesanne on – kui see on vähegi võimalik – lahendada seda probleemi, mis inimese vanglasse tõi. See on töölõik, kus eelseisev ühinemine kriminaalhooldusega vanglate võimekust kindlasti kasvatama peaks.
4. Kuigi vanglasüsteem on olnud aastaid mitmete rahvusvaheliste institutsioonide tähelepanu all, on siiski tegemist ühe Eesti avaliku sektori osaga, kus põhjalikumat välismaist oskusteavet on vähe. Eesti vanglates ei ole töötajaid, kes oleksid mõnes teises riigis saanud süsteeme ettevalmistuse vanglatööks. Eesti vanglatöö kogemusega ametnikke on lahkunud küll tööle teiste maade karistusasutustesse, kuid vähemalt seni ei ole nad sealt omandatud kogemustega Eestisse tagasi pöörduma kippunud. Seetõttu annab väliskogemuse ülevõtmispüüetel tunda pealiskaudsus.
Vanglatöötajate üldine tase ei ole veel kindlasti see, millega me rahulduda võiksime. Vanglatöötaja võib olla sageli ainus riigi esindaja, kellega õigusrikkuja oma elus põhjalikumalt kokku puutub. See tähendab, et tema järgi võib kinnipeetav kergesti kujundada mulje kogu riigist. Veelgi enam: kui süüdimõistetu näeb, et vanglaametnik ei ole inimene, kes suudaks elada nii, nagu on õige, võib ta jõuda järeldusele, et õiguskuulekas elu on üleüldse võimatu. Ametniku puhul, kes rikub teadlikult seadust ja teeb koostööd kurjategijatega, ei saa olla valikuid. Sellistest ametnikest vabanemine ei saa sõltuda sellest, kas meile on palju või vähe töölesoovijaid, kes nende asemele asuda võiksid. Korruptantide vallandamiseks on meil inimesi alati küllalt. Eesti vanglasüsteemi võimekus ise enda probleeme lahenda peab kasvama, ametnike rikkumiste probleemi ei saa taandada palga suurusele või mainele. Ka vanglasüsteem ise ei ole kasutanud kõiki talle võimaldatud õiguslikke ja tehnilisi abinõusid, mis
