7. aprill 08
Kallid prokurörid ja head külalised
I Sissejuhatus
Täna on selles mõttes mulle isiklikult huvitav päev, et kui ühest küljest on tegemist nii minu kui prokuratuuri jaoks 11. üldkoguga, on see esimene prokuröride üldkogu, kus ma ei kuulu mitte kallite prokuröride, vaid heade külaliste hulka.
Aga et ma ei oleks ainuke, kes täna asju väljastpoolt vaatab, siis panen ma teid samasse olukorda. Ma ei ole täna siin selleks, et rääkida katkematuse menetlusest, vaid mind on kutsutud siia selleks, et avardada silmaringi. Tsiteerin the Right honourable Lord Justice Levesoni, pidamas 12.12.2007 kõnet Inglismaa kriminaalmenetluse reformi järjekordsest faasist, mis on seotud menetluse lühendamisega (tuleb tuttav ette?): „Kasutades loomaanaloogiat, on minu unistuste kriminaalmenetlussüsteem sale, sile, kiire ja tõhus (lean, sleek, swift and effective) nagu jaaguar; kahjuks on reaalsus pisut teistsugune ja ma kardan, et paikapidavam loomaanaloog oleks kilpkonn: artriidi käes vaevlev ja ilmsesti poolpime.„
Nii hull see olukord vast päris ei ole, aga arenguruumi on. Inimeste jaoks tähendab areng alati ka täiendavaid teadmisi. Täna olen ma siin, et vaadata koos teiega võistlevat kriminaalmenetlust natuke väljastpoolt. Ja vaataks kahte väljapanekut, mida meile Euroopa pakub – mõlemal on omal moel tähtsus, mida me ei saa eitada.
Esimene neist on Euroopa Inimõiguste kohtu praktika Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni rakendamisel. Teatavasti kasutab inimõiguste kohus juba aastakümneid terminit „adversary“ või siis „adversarial“, pidades sellele all silmas, et menetluses peab valitsema poolte võrdsuse printsiip, ning sellele kriteeriumile allutab kohus ühtviisi kontinentaal-Euroopa kui common law süsteemide kriminaalmenetluse. Ma ei pea ilmselt seletama, miks on meile oluline Inimõiguste kohtu nägemus menetluse võistlevusest.
Teatud mõttes teise pildi annab meile võistlevast menetlusest Inglismaa, klassikalise võistleva menetluse sünnimaa. Adversarial trial on see ainult talle omase tõendusreeglistikuga common law viis kohut pidada – 17. sajandist pärit traditsioon, mis on ajas läbinud siiski teatud arengu. Kui me räägime võistlevast kohtumenetlusest anglo-ameerika mõttes, siis on elementaarne teada, kust ta on pärit – ja miks ta midagi teeb. Selleks ongi meile Inglismaa.
Mõlemad süsteemid eeldavad, et kohtumenetluses peab valitsema võistlevus. Ja meie KrmS § 14 ütleb samuti, et meil valitseb võistlevus – vähemalt kohtumenetluses. Loodetavasti on pärast mu kõne lõppu senisest enam ideid selle kohta, mis see võistlevus siis on, kui ta ei ole üksnes sõnakõlks, nagu vahel kipub tunduma. Aga kuna teema ise on lai, siis võtaks kitsamalt – räägiks tõendusreeglitest ning seejuures ennekõike kohtuväliste ütluste tõendina kasutamise võimalikkusest.
Erinevustest hoolimata on siiski nii common law õigussüsteemil kui Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas konventsiooni kohaldamisel üks ühine põhimõte: Kaitsel/süüdistataval peab olema võimalus küsitleda või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid. Mõistagi, nagu allpoolgi kinnitust leiab, ei ole ega saagi olla konfrontatsiooniõigus absoluutne. Nagu anglo-ameerikas nii ka mandri-Euroopas on enesestmõistetavalt erandina kasutatavad näiteks surnud isikute kohtuvälised ütlused, kui nendes kahtlemiseks alus puudub. See on ennekõike tingitud sellest, et kriminaalmenetluse üks eesmärke on tõe tuvastamine
II Võistlevus Euroopa Inimõiguste Kohtus
2.1 Konfrontatsiooniklausel
Mandri-Euroopasse jõudis see konfrontatsiooniklausel tõsiseltvõetavana 1950. aastal, kui ta kanti Euroopa Inimõiguste konventsiooni ühe õiglase kohtumõistmise garantiina. 1970-ndate lõpus olid Strasbourgis arutusel esimesed art 6.3 d -teemalised kohtuasjad, kuid tõsisem õiguslik arutelu kuulduste ja konfrontatsiooni üle algas alles ca 10 aasta pärast.
Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklist 6 tuleneb järgmine:
„3. Igal kuriteos süüdistataval on vähemalt järgmised õigused: /…/ (d) küsitleda („examine“) ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid, saavutada omapoolsete tunnistajate kohalekutsumine ja nende küsitlemine süüdistuse tunnistajatega võrdsetel tingimustel.“
Siin on oluline silmas pidada viit asjaolu:
- EIÕ konventsiooni kontekstis ei ole oluline, et tunnistaja küsitlemine toimuks just ristküsitlusena – peaasi, et see toimuks süüdistatava huvides;
- Ei ole määratletud, millal küsitlemine peab toimuma: kas kohtus või enne seda;
- Piisab kui küsitleb süüdistatava advokaat – tegemist ei ole süüdistatava isikliku konfrontatsiooniõigusega („confront“), nagu näeb ette USA Põhiseaduse 6. parandus; ka ei välista see reegel, et küsitlejaks on hoopis kohus;
- Küsitlemine on õigus – selle kasutamise või kasutamata jätmise eest vastutab kaitsja;
- Kõnealused õigused peavad olema süüdistatavale tagatud üksnes niivõrd kuivõrd need on tagatud süüdistajale (so kui miski on võimatu süüdistajale, ei eelda konventsioon, et see peab olema võimalik süüdistatavale) – equality of arms e. vahendite võrdsuse printsiip.
2.2 Kohtuväliste väidete kasutamise võimalikkus
Kokkuvõtlikult öeldes nähtub inimõiguste kohtu lahenditest, et kohtueelses menetluses kogutud ütluste avaldamine ja tõendina kasutamine on lubatud kahel alljärgneval juhul:
A. Süüdistatavale antakse kas ülekuulamise ajal või hiljem adekvaatne võimalus kontrollida ja küsitleda tema vastu ütlusi andvat tunnistajat; või
B. Süüdistataval ei ole võimalust nimetatud tunnistajat küsitleda, kuid süüdistusel on ka teisi kokkulangevaid tõendeid, soovitavalt otseseid; kui tegemist on kadunud tunnistajaga, peab olema riik teinud vajalikke samme tema kohtusse toimetamiseks; taolisi ütlusi tuleb kohelda erilise hoolikusega ning süüdimõistev otsus ei tohi tugineda neile ütlustele otsustaval määral.
Inimõiguste Kohus on leidnud, et Art 6-3-D-kohane aus kohtumenetlus ei leidnud aset mitmes paljutsiteeritud lahendis: Unterpertinger v. Austria, Kostovski v. Holland, Windisch v. Austria, Delta v. Prantsusmaa, Lüdi v. Sveits, Saidi v. Prantsusmaa, Van Mechelen v. Holland, PS v. Saksamaa ja Luca v. Itaalia. Kõigil neil juhtumitel olid kohtuvälised ütlused, mida kaitse kohtus kontrollida ei saanud, ainsateks või peamisteks tõenditeks, millel baseerus süüdimõistev kohtuotsus. Seevastu kohtuasjades – Isgro v. Itaalia, Asch v. Austria, Artner v. Austria, Doorson v. Holland, SN v. Rootsi ja Laukkanen v. Soome – leidis kohus, et hoolimata sellest, et tunnistaja kohtus küsitlemist ei võimaldatud, oli kohtumenetlus sellegipoolest tervikuna fair trial-i reeglitele vastav. Üldiselt on siin tegemist olnud juhtumitega, kus vaidlustatud tõendi kõrval oli veel piisavalt teisigi olulisi süüstavaid tõendeid. Erandiks on S.N. v. Rootsi, kus tegelikult olidki eeluurimisel ülekuulatud 10-aastase lapse ütlused peamisteks tõenditeks.
Gossa v. Poola (2007): „ Reeglina tuleb kõik tõendid esitada vahetult avalikul kohtuistungil süüdistatava kohalolekul, võimaldades esitada vastuargumente. Sellest põhimõttest on erandeid, kuid need ei tohi rikkuda kaitse õigusi: artikli 6 lõige 1 ja lõike 3 punkt d nõuavad üldiselt, et kohtualusele antaks küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ja küsitleda vastaspoole tunnistajat kas tema ütluste andmise ajal või hilisemas menetlusjärgus“ /…/ Nagu kohus on varem korduvalt kinnitanud /…/, võib teatud asjaoludel osutuda vajalikuks viidata eeluurimisel antud ütlustele. Kui süüdistatavale on antud küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid /…/, siis ei ole selliste ütluste lubatavaks tunnistamine iseenesest vastuolus artiklitega 6-1 ja 6-3-d. Sellest järeldub aga, et kui süüdimõistev otsus tugineb ainuüksi või otsustaval määral ütlustele, mida andis isik, keda süüdistatav ei saanud küsitleda ei eeluurimisel ega kohtus, siis on kaitseõigusi piiratud sel määral, mis ei vasta enam Art 6 nõuetele.“
Mis puudutab tunnistajaid, keda ei ole olnud võimalik esitada süüdistatavale või kaitsjale küsitlemiseks, siis on kohus rõhutanud, et Art 6-1 koosmõjus Art 6-3-ga kohustab liikmesriiki astuma konkreetseid samme, võimaldamaks süüdistataval küsitleda või lasta küsitleda tema vastu ütlusi andvaid tunnistajaid. Siiski impossibilium nulla est obligatio (võimatut ei saa kohustuseks panna); kui pädevaid organeid ei saa süüdistada hoolimatult vähestes pingutustes süüdistatavale küsitlemisvõimaluse tagamisel, siis ei tingi tunnistajate kättesaamatus veel süüdistusmenetluse lõpetamist. Tõendeid, mis on saadud kaitseõigust konventsiooni poolt nõutaval määral garanteerida mittesuutvatel tingimustel, tuleb siiski kohelda erilise hoolikusega. Mingil juhul ei tohi kohtualuse süüdimõistmine põhineda ainuüksi sellise tunnistaja ütlustel.
Lisaks peab aga alati olema järgitud ka 6-1 õiglase kohtupidamise põhimõtteid, millised on järgmised.
2.3 Proportsionaalsus
Kohus on öelnud, et konventsiooni üks olemuslikke jooni on otsida õiglast tasakaalu isiku õiguste kaitse ja ühiskonna laiemate huvide vahel. Kuigi konventsioonis sõna „proportsionaalsus“ ei kasutata, on siin tegemist nn proportsionaalsuse printsiibiga. Inimõiguste kohtu otsustes väljendub see põhimõte tihti sõnadena: „vältimatult vajalik“ (kuigi sõnasõnalt kohaldub see konventsiooni artiklis 6 vaid kohtumenetluse avalikkusele), viitena fair trial-ile, vajadusena tasakaalustada erinevaid konventsiooniga kaitstavaid õigusi ning kaitseõiguse piiramisele vastukaalu leidmisena menetlusreeglite näol.
Lubatavad on vaid sellised kaitseõigust piiravad meetodid, mis on vältimatult vajalikud.
Doorson v. Holland (1996): „Artikkel 6 ei nõua tõepoolest otsesõnu arvestamist kannatanute õigustega laiemas mõttes ega ütlusi andvate kannatanute õigustega kitsamas mõttes. Küll aga võivad olla ohus nende elu, vabadus, turvalisus või muud konventsiooni artiklis 8 sätestatud huvid. Sellised tunnistajate ja kannatanute õigused on seega põhimõtteliselt kaitstavad teiste konventsiooni sisuliste sätetega, mis osutab sellele, et liikmesriigid peaks viima oma kriminaalmenetlusi läbi selliselt, et nimetatud huvid ei satuks põhjendamatusse ohtu. Eelnevat arvestades nõuab ausa kohtumõistmise põhimõte, et vastavatel juhtudel tasakaalustataks kaitsehuvid tunnistama kutsutud kannatanute huvidega.“
Rowe ja Davis v. UK (2000) asjas möönab Kohus, et igas kriminaalmenetluses võivad esineda konkureerivad huvid nagu riiklik julgeolek, vajadus kaitsta tunnistajaid kättemaksu eest või hoida saladuses politsei uurimismeetodeid – nende huvide kaalukust tuleb võrrelda süüdistatava kaitseõiguse vajadustega ning siis võib osutuda vajalikuks jätta teatud tõendid kaitsjale avaldamata, kaitsmaks kolmandate isikute inimõigusi või olulist avalikku huvi.
2.4 Vahendite võrdsus
Fair trial’i ehk ausa kohtupidamise printsiibi ühe väljendusena on inimõiguste kohus võtnud kasutusele vahendite võrdsuse printsiibi, mida otsesõnu konventsioonis ei sisaldu. Esimest korda võib seda leida Neumeister v. Austria (1968) asjas – equality of arms; Waffengleichheit - ning seejärel mõnel üksikul korral. Alles alates 1990.-ndatest muutub diskussioon sel teemal tavaliseks. Vahendite võrdsuse nõue on lahutamatult seotud kohtumenetluse võistlevuse printsiibiga.
Klimentyev v. Venemaa (2007) kaasuses on kohus rõhutanud, et vastavalt vahendite võrdsuse printsiibile, mis on osa laiemast ausa kohtupidamise põhimõttest, peab andma igale menetluspoolele mõistlikus ulatuses võimaluse esitada oma seisukohad tingimustel, mis ei ole oluliselt viletsamad kui tema vastaspoolel.
V. v. Soome (2007): „Ausa kohtupidamise üks põhilisi aspekte on see, et kriminaalmenetlus, sealhulgas protseduurireeglite elemendid, oleksid võistlev (adversarial) ning et süüdistuse ja kaitse vahendid oleksid võrdsed. Õigus võistlevale kohtumenetlusele tähendab kriminaalasjas seda, et prokuratuuril ja kaitsjal oleks võimalik olla informeeritud ja avaldada arvamust vastaspoole poolt esitatud seisukohtade ja tõendite kohta
Lisaks nõuab Art 6-1, et prokuratuur teeks kaitsele kättesaadavaks kõik oma valduses olevad asitõendid – nii õigustavad kui süüstavad. /…/ Siiski ei ole asjassepuutuvate tõendite avaldamine absoluutne kohustus. Igas kriminaalmenetluses võivad esineda konkureerivad huvid /…/, mida peab kaalult kõrvutama süüdistatava kaitseõigusega. Mõnes asjas võib osutuda vajalikuks kaitse eest teatud materjalide varjamine, kaitsmaks kolmanda isiku põhiõigusi või tagamaks olulist avalikku huvi. Siiski on lubatavad vaid sellised kaitseõigust piiravad meetodid, mis on Art 6-1 kohaselt vältimatult vajalikud.
2.5 „Võimalus küsitleda ütluste andmise ajal või hilisemas menetlusjärgus“
Mõistagi jätab Inimõiguste kohus üldse menetlusse võtmata kaebused konfrontatsiooniõiguse rikkumise teemal, kui õigus küsitleda tagati kas kohtuväliste ütluste andmise ajal või hilisemas menetlusjärgus, kas eeluurimisel või kohtuistungil (Solakov v. Makedoonia; Gossa v. Poola). Küsitlemisvõimalus peab olema küllaldane ja nõuetekohane. Viimaste tingimuste olemust on Kohus oma otsustes teatud määral ka avanud, leides, et vähemalt järgmistel juhtudel on küsitlusõiguse tagamise määr olnud konventsiooniga kooskõlas:
- Süüdimõistev kohtuotsus tugines peamiselt tunnistaja poolt eeluurimisel antud ütlustele, keda kohtusse ei suudetud saada, kuid oli vastastatud eeluurimisel kahtlustatavaga (Isgro v. Itaalia; 1991)
Tunnistaja kuulati eeluurimisel korduvalt üle, kuid kohtu ajaks ei suudetud teda enam leida; kohus rahuldus sellega, leides, et küllap tunnistaja kardab. Kohtus avaldati tõendina tema ütlused, mis ta oli andnud nii enne kui pärast vastastamist kahtlustatavana. Inimõiguste kohus leiab, et ausa kohtumõistmise põhimõtteid ei ole rikutud järgmistel põhjustel: kuigi kahtlustatava ja tunnistaja vastandamisel ei osalenud eeluurimisel kaitsjat, ei osalenud seal ka prokuröri; vastastamise olemusest nähtuvalt ei olnud advokaadi kohalolu vältimatult vajalik; kuna süüdistataval oli vastastamisel võimalus ise tunnistajale küsimusi esitada, varustamaks eeluurimiskohtunikku tunnistaja usaldusväärsuse kontrollimiseks vajaliku infoga, siis oli sellega küsitlemisõigus Art 6-3-d kohaselt kahtlustatavale piisavalt tagatud; kuna kaitsjale olid istungiks teada nii tunnistaja ütlused kui identiteet, siis oli tal piisav võimalus vaidlustada nii ütluste sisu kui tunnistaja usaldusväärus.
- Kriminaalasjas, mis oli apellatsioonkohtu otsusel arutamisel teist korda, võeti tõendina arvesse kohtueelsed ütlused, kuigi süüdimõistva otsuseni viinud kohtumenetluse käigus kaitse neid tunnistajaid küsitleda ei saanud, kuigi tunnistajaid küsitleti „esimesel ringil“ (Klimentyev v. Venemaa; 2007)
Tõsise majanduskuriteo uuel arutamisel (mõistagi algusest peale) ei suutnud kohus pingutustest hoolimata tagada muuhulgas ühe Saksamaal resideeruva ja kahe teadmata asukohaga tunnistaja kohalolu ning tõendina avaldati nende eeluurimisel antud ütlused. „Esimese kohturingil“ olid tunnistajad kohtusse ilmunud ning – väärib tähelepanu – taganenud küsitlemise käigus varasematest süüstavatest ütlustest, asudes kohtualuse kaitsele. Inimõiguste kohus rõhutas taas, et kohtueelsete ütluste kasutamine ei ole iseenesest konventsiooniga vastuolus ning antud juhul anti kaebealusele ja tema kaitsemeeskonnale asja esimese kohtuliku arutamise käigus küllaldane (reasonable) võimalus tunnistajaid ristküsitleda ja kogu menetluse vältel ka kommenteerida nende poolt eeluurimisel antud ütlusi.
- Tõendina kasutati kohtusse kutsumata tunnistajate kohtueelseid ütlusi; kaitsja ega süüdistatav ei osalenud ühegi ülekuulamise juures ja leidis, et talle ei olnud selleks antud võimalust; Kohtu arvates oli see võimalus tagatud ja kaitse ei põhjendanud piisavalt, miks ta kahtleb avaldatud ütlustes (Solakov v. Makedoonia; 2002)
Viis olulist USA-s vangistatud tunnistajat kuulati eeluurimise ajal üle USA-s Makedoonia kohtuniku, prokuröri ja tõlgi juuresolekul. Kohtualuse kahele kaitsjale oli teatatud ülekuulamise aeg ja koht, neist esimene ei saanud ebapiisava dokumentatsiooni puudumisel viisat ning täiendavaid dokumente ei esitanud; teine ei taotlenudki viisat. Süüdistatava väitel eeluurimiskohtunikule jättis ta Ameerikasse sõidu oma teise advokaadi otsustada. Kuigi süüdistatav vaidlustas terve kriminaalmenetluse vältel nimetatud ülekuulamised kui tõendid, viidates ristküsitlusõiguse mittetagamisele, ei nõustu Kohus temaga, sest ta ei ole kunagi kaevanud, et ristküsitlemise võimatus olnuks tingitud aja-või infopuudusest, ka ei esitanud ta kunagi selgesõnalist taotlust tunnistajad kohtusse kutsuda ega öelnud ka, mida ta konkreetselt sooviks neilt küsida. Kohus leidis, et siseriiklik kohus on piisavalt ja õigesti hinnanud tunnistajate usaldusväärsust tõendina ja küsitlusõigus tagati piisavalt.
- Kohus sekkus äärmiselt ulatuslikult ristküsitlusse, takistades selle käiku, seda nii kõige olulisema tunnistaja kui kohtualuse enda ülekuulamisel (C.G. v. UK; 2002)
Nimetatud asja istungiprotokollist on näha, et tunnistaja 24-leheküljelise ristküsitluse käigus on kohtu sekkumine kirjas 20-l leheküljel ning kohtualuse puhul 31-st leheküljest 22-l, enamjaolt kaitsja küsimuste ajal. EIÕ Kohus möönab, et sekkumiste hulk tunnistaja ülekuulamisse oli ülemäära suur ja toon kohati liiga järsk, samas aga olid küsimused ilmsesti tingitud kohtuniku murest, et vandekohtule ei jääks segaseks esitatud küsimuste jada eesmärk. Kohtualuse küsitlemise võttis kohus mõne lehekülje vältel lausa tervikuna üle ja sundis sekkumisega kutsuda esile kaistja vajaduse paluda vaheaega; „kohtu käitumine viis ilmsesti kaebealuse ja tema kaitsja vähemalt ajutiselt rütmist välja olulisel menetlusetapil.“ EIÕKohus leidis, et kuigi ülemäärased ja soovimatud, ei toonud kohtu sekkumised kaasa eba-ausat kohtupidamist, kuna segatud ristküsitlus oli vaid osa 3-päevasest kohtuistungist, mõned sekkumised olid siiski põhjendatud, kaitsjale tagati alati võimalus naasta sekkumisest katkenud küsitlusliini juurde, kaitsjal võimaldati pidada tervelt 45-minutine kaitsekõne, mida katkestati vaid 1 kord (seejuures põhjendatult) ning kaitse seisukohti tsiteeriti ka kohtuniku kokkuvõttes.
Eelneva kokkuvõtteks saab seega öelda, et küsitlemisõigus võib olla konventsiooni mõistes piisavalt tagatud, kui 1. võimalus tunnistajale küsimusi esitada on antud kas kahtlustatavale või tema kaitsjale; 2. kahtlustatavale/kaitsjale on tehtud teatavaks võimaliku küsitlemise aeg ja koht ning 3. küsitlemisvõimalus antakse mingil ajahetkel võimalike kohtueelsete ütluste andmise ja kohtuotsuse tegemise vahel (seejuures ei ole välistatud, et tunnistaja annab alles pärast küsitlemist veel ütlusi või et küsitlemine toimub sellise kohtuistungi raames, mille käigus kogutud tõendid ja seega ka konkreetne ristküsitlus ei ole formaalselt antud otsuse tegemise aluseks). Seejuures ei saa kaitsja eeldada küsimuste takistamatut esitamist, vaid kohtul on õigus küsitlusse sekkuda, isegi kui see tundub rikkuvat kaitsestrateegiat.
III Võistlevus Inglismaal
3. 1 Common law tõendusreeglid
Rääkides anglo-ameerika võistlevast menetlusest, tuleb silmas pidada, et selle tõendamisreeglite olemuslik osa on rule against hearsay ehk kuulduste keelu reegel. Anglo-ameerika tõendusreeglid on ainult neile omane spetsialiteet, mille ülevõtmiseni meie - veel? – ei ole jõudnud ja millest arusaamine võib olla veidi raske, sest kontinentaalsete tõendusreeglitega on nad sarnased nagu siga ja kana. Selles mõttes, et mõlemad maitsevad head ja kumbki ei lenda eriti.
Common law tõendamisreeglite kohaselt kuuluvad meile tuttavad kohtueelselt antud ütlused koos kõigi teiste kohtuväliste väidetega Hearsay ehk kuulduste hulka (samas on ka näiteks erinevad kirjalikud dokumendid ning kolmandad isikud, kes midagi kuulsid). Kuuldustel on omakorda erandid (hearsay-exceptions), mis võimaldavad teatud alustel kohtuväliseid väiteid tõendina kasutada – sh näiteks vahendlikku tõendiallikat vahetu asemel, mille KrMS keelab (nt juhul kui vägistatu rääkis kuriteost vahetult pärast seda oma tuttavale, kuid hiljem mingil põhjusel samu ütlusi enam ei anna). Samuti ei kvalifitseeru kuulduseks teisele isikule antud ütlused enda vastu – esiteks: miks peaks inimene valetama enda kahjuks ütlusi andes – ja teiseks – siin pole ka küsitlemisvõimaluse probleemi.
3.2 Konfrontatsiooniklausli alused ja päritolu
Võistlev kriminaalmenetlus kui nn võistlevate juristide menetlus ja selle tõendusreeglid kujunesid Inglismaal välja 17.-18. sajandite vahetusel kahe nähtuse mõjul: 1) mitmed jõhkrad riigireetmise protsessid, kus valetunnistuste ja kroonile liiga lojaalse kohtu tulemusel mõisteti palju süütuid inimesi surma (kaitsja oli keelatud) ning 2) erasüüdistusel põhinev kriminaalmenetlus, kus ilmselgelt erapoolikul kohtueelsel uurimisel puudus usaldusväärsus.
Kuna puudus ühtne kriminaalmenetlust riigi kulul läbi viiv politsei ja süüdistuse eest vastutav riiklik prokuratuur ning rahvas polnud eriti aktiivne kuriteokaebusi esitama, siis olid kasutusel järgmised meetodid: 1) erasüüdistaja maksis enda huvides tõendite kogumise eest vastavale juristile; hiljem süüdistatav ka enda omale; 2) "reward system" - oli kuritegude hinnakiri, mille alusel riik maksis süüdimõistmise korral sellele, kes oli kurjategija kohtu alla vedanud, millest tekkisid eraettevõtjad - "thieftakers"; 3)" crown witness" - kaasosaline sai võimaluse vabaneda süüdistusest, kui andis ütlusi teise kaasosalise vastu; rahukohtunik võis valida terve grupi liikmete vahel, nii et tekkis lausa võistlus.
Kõik need asjad viitasid ilmselgelt sellele, et tõendite kogumine oli läbinisti isikliku kasu peal väljas, erapoolik, valeütluste risk äärmiselt suur ja vastaspool pidi seega saama õiguse teise poole tunnistajaid kontrollida. Sellest sai ca 1730 alguse kõigi kurjategijate õigus juristist kaitsjale ning seejärel kujunesid välja tõendamisreeglid. Neljast olulisest võistleva menetluse tõendamisreeglist puudutab meid praegu enim nn hearsay rule (ütlused on tõendiks, kui neid antakse suuliselt kohtule). See kaitseb omakorda kolme põhimõtet, millest olulisim on, et vastaspoole tunnistajat peab saama usaldusväärsuse kontrollimiseks kohtus ristküsitleda (teised põhimõtted: tunnistaja peab olema vannutatud ja kasutama peab parimat võimalikku tõendit - nn best evidence rule).
3.3 Reform
Inglise Law Commissioni 1999.a ülevaates: „Evidence in Criminal Proceedings: Hearsay and Related Topics“ (milles esitatud ettepanekud olid üheks 2003.a uue kriminaalmenetlusseaduse alustalaks), on võetud kokku hearsay-reeglite traditsioonilised põhjendused:
- Kohtus kontrollimata ütlused võivad olla fabritseeritud (komisjoni vastuväide: see tõenäosus ei ole nii suur, et õigustaks ilmselgelt tõeste potentsiaalsete tõendite kõrvalejätmist);
- Kohtul ei ole võimalik teha tunnistaja usaldusväärsuse kohta järeldusi tema vahetut käitumist jälgides (komisjon: kohtunikud ise on kahelnud selles, kas tegelikult on ikka ütluste andja vahetust jälgimisest reaalset kasu; psühholoogilised uurimused kinnitavad, et inimese käitumisest oskab valelikkust järeldada vaid teda hästi tundev inimene, mida kohus ei ole);
- Ütlused ei ole antud vande all (komisjon: tänapäeva inimeste religioossuse juures ei ole vanne enam tõe tagatiseks);
- Ütluste täpsust ja õigsust ei saa ristküsitlusel kontrollida (komisjon: tõenäoliselt ainus vettpidav põhjendus hearsay-reeglile; samas viidatakse komisjoni ning Austraalia analoogse komisjoni varasematele seisukohtadele, et ristküsitlus on täpsete ütluste saamise seisukohalt äärmiselt vilets tööriist, kuna tõkestab vaba jutustamist, küsimused ei ole ilmtingimata suunatud õigete ütluste saamisele ja tõele, vaid senikuuldu usaldusvääruse kahandamisele; ka hirmutab agressiivne küsitlusviis tihti ülekuulatavat, mis takistab tõeste ütluste andmist);
- Kontrollimata ütlused võivad omandada kohtu silmis põhjendamatu tõendusliku kaalu (komisjon: kohtunikud ja vandemehed on igati võimelised ise otsustama, milline tõend omab millist kaalu);
- Nimetatud reegel on kujunenud ja läbi aegade rakenduses olnud, et tagada õiglane kohtupidamine süüdistatava suhtes (komisjon: hearsay-reegel takistab tegelikkuses ka süüdistataval vajalike tõendite esitamist; viidatakse ka sellele, et Inglismaal on prokuratuur kohustatud avaldama kaitsele süüdistust õõnestava materjali - disclosure);
- Näkku on raskem valetada kui selja taga (komisjon: tunnistaja (eeskätt kannatanu) ja süüdistatava näost-näkku kohtumisel ei ole mingisugust lisaväärtust menetlusele; Inglismaal üritatakse pigem vältida kannatanu vahetud kokkupuudet süüdistatavaga ning erinevalt mõnest teisest riigist ei ole süüdistataval ka sellist põhiseaduslikku õigust);
- Kuulduste tõendiks lubamine raiskaks kohtu aega vähese tõendusväärtusega ütluste ärakuulamise peale (komisjon: nõrga väärtusega tõendite kontrollimisele kulub küll teatav aeg, kuid samas hoitakse oluliselt rohkem aega kokku õiguslike vaidluste arvelt, mida muidu peetaks tõendite lubatavuse üle).
Tänapäevase Eesti kriminaalmenetluse seisukohalt väärivad muuhulgas tähelepanu õiguskomisjoni seisukoht:
„Peamine hearsay-reegli põhjendus – ütluste andja ristküsitlemise võimatus – ei oma ilmselgelt mingit kaalu, kui tunnistaja on kohtus ja allutatav ristküsitlusele. Seega võib veendumusega väita, et kohtud võiksid julgelt olla liberaalsemad, tunnistades pigem lubatavaks olemasoleva tunnistaja varasemad ütlused kui üldse mitte ilmunud tunnistaja varasemad ütlused. Muret on tekitanud ka risk, et kui tühistataks varasemate kokkulangevate ütluste tõendina kasutamise keeld, siis saaks lihtsaks teeks varasemate ütluste fabritseerimine. Meie asume aga üldisele seisukohale, et kui tunnistaja on käepärast võtta, et küsitleda teda varasema väite tegemise asjaolude kohta, siis peaks fabritseerimine olema mitte tõendi lubatavuse vaid tõendi kaalu valdkonda kuuluv küsimus.“
Nimetatud ülevaade oli üks tänaseni kestva kriminaalmenetluse reformi baasdokumente. Järgnevatel aastatel toimus põhjalik uurimistöö, mille käigus kõrgetasemelised komisjonid koostasid tuhandeid sadu ja sadu lehekülgi kriminaalmenetluse ja karistusõiguse ning praktika analüüse, uurides ja kõrvutades nii inimõiguste kohtu praktikat kui kohtutes reaalselt toimivat. 2001.a valmis selles protsessis ühe olulisema dokumendina lordkantsleri tellimusel Lord Justice Auld’i „Ülevaade Inglismaa ja Walesi kriminaalkohtutest.“ Lordkohtunik Auld’i arvamus tõe ja tõendamise vahekorrast kohtumenetluses on järgmine: „ …tõendusreeglid peaksid aitama, mitte aga takistama, tõe tuvastamist; olema sellised, et soodustada õiglast kohtupidamist süüdistatava üle; olema selged; olema lihtsad kohaldada, ning eelloetletud põhimõtetega kooskõlas tagama tõhusa kohtumenetluse.“ ² Vaaginud põhjalikult status quo’d, leidis ta, et tuleks liikuda tõendite lubatavuse tehnilistest rägastikust edasi - olukorda, kus otsustavaks saab pigem erinevate tõendite erinev kaal: „Teen ettepaneku vähendada Inglise kriminaalmenetluslikes tõendusreeglites tehnilisi reegleid, mis puudutavad tõendite lubatavust, ning usaldada asjakohaste tõendite kaalukuse hindamine enam kohtunike ja vandemeeste hoolde.“ ²
2003.a võeti lõpuks vastu kriminaalmenetluse seadus Criminal Justice Act 2003, mis kehtib alates aprillist 2005). See moderniseeris terve Ühendatud Kuningriigi kriminaalmenetlussüsteemi ja ka karistuspõhimõtteid, eesmärgiga efektiivistada menetlust, vähendada kuritegevust ja kaitsta kannatanute õigusi. Nagu valitsus oma seletuskirjas arvas: „Kohtumagistraatide, kohtunike ja vandekohtute kätte tuleks usaldada vastavatele tõenditele teenitud kaalu omistamine, kui nad oma otsuseid langetavad. Selle võimaldamiseks on vaja muuta tõendusreegleid, tagamaks, et nendeni jõuaks kogu asjakohane materjal, mis aitaks jõuda õiglase kohtuotsuseni.“ Suurt usaldust kohtunikuameti suhtes rõhutab veel enam seisukoht: „Me soovime, et kohtuni jõuaks rohkem informatsiooni, põhimõttel, et asjakohane tõendusmaterjal peaks olema lubatav, kui puuduvad tugevad põhjused vastupidist arvata. Rahukohtunikel, kohtunikel ja vandekohtunikel on piisavalt tervet mõistust, et hinnata relevantseid tõendeid ning neid peaks selles usaldama.“
Tõendusreegleid lihtsustati ulatuslikult, üks eesmärke ka vähendada vandekohtu-asju ja jätta rohkem magistraadi otsustada. Eeluurimisel politseile antud ütlusi on võimalik laialdaselt tõendina kasutada, sealhulgas nii tunnistaja kättesaamatuse korral kui ka siis, kui tunnistaja on kohtus olemas (sh nii vastuolulisi kui samasisulisi ütlusi). Kui varem oli mittemäletamisel kohtuvälistevarasemate ütluste sisulise tõendina kasutamine piiratud, siis nüüd sai nende see elementaarseks. Kuuldus on nüüd lubatavaks tõendiks ka näiteks juhul, kui isik on väljaspool Ühendatud Kuningriiki ja tema riiki toimetamine oleks üleliia kulukas; samuti, kui tunnistaja kardab ja hirmu põhjustajaks pole see pool, kes teda tunnistajaks taotleb
Läbiva põhimõttena jääb kõlama, et kõik peaks olema tõendina lubatav, kui just pole kindel, et potentsiaalne tõend pole ei vajalik ega usaldusväärne (necessity ja reliability). Näiteks ei ole tõendina piisavalt usaldusväärsed sellised varasemad ütlused, mille puhul on alusta arvata et politsei sai need ähvardamise või sunniga. Iga üksiku tõendi kaalu üle otsustab kohus.
Üks olulisemaid Kõrgema kohtu lahendeid 2003..a Kriminaalmenetluse seaduse rakendamise teel on olnud R v Xhabri (2005) – 17-aastase Läti tüdruku vägistamine ja prostituudina tööle sundimine. Kohtualuse väitel oli vanematekodust põgenenud tüdruk temasse armunud ja töötas tema heaks vabatahtlikult. Varasemate reeglite kohaselt oleks vandekohtu ees olnud tüdruku ja kohtualuse ütlused – üks ühe vastu, nagu me kõik teame, mitte eriti perspektiivikas. 2003.a aasta seaduse abil aga lisandus tüdruku poolele veel kolm tõendit, mis oma kokkulangevuse tõttu tagasid süüdimõistmise. Nendeks tõenditeks olid: tüdruku isa ütlused, kellele tüdruk oli vahepeal telefoni teel oma saatusest rääkinud; ema ütlused sarnaste vestluste sisu kohta; taas isa ütlused selle kohta, mida ema oli tütrelt kuulnud; ning veel ühe neiu ütlused, kellele Lätlanna oli saanud oma vangistust kinnipidamist mainida. Varem oleks tegemist olnud lubamatute kuuldustega, nüüd aga oli tegu lubatud sisuliste tõenditega seaduse § 114 lg 1 järgi. Nimelt Lubab § 114, et hearsay e kuuldus on lubatav tõend, kui kohus leiab, et see on lubatav õigusemõistmise huvides. Inglise keeles – in the interests of justice.
Eile õhtul, kui ma tänast kõnet ette valmistasin, leidsin ma väga asjakohase dokumendi internetist – ja nimelt Inglismaa ja Walesi Ülemkohtuniku Lord Chief Justice The Rt Hon The Lord Phillips of Worth Matraversi loengu nimega „Usaldades vandekohut“, mille ta pidas Criminal Bar Associationis, so siis kõigile kriminaalkohtus nii süüdistuse kui kaitse poolel esinevate advokaatide ühingus – peaaegu nagu täna siin. Lord Chief Justice ütles järgmist Kõrgema kohtu lahendi kohta, mis jättis Xhabri süüdimõistmise jõusse ja mille vastuvõtmisel ta kas ise osales: „Õigusemõistmise huvid nõudsid karjuvalt nimetatud tõendite lubatavaks pidamist, kuna need olid vastastikku kokkulangevad ja kinnitasid veenvalt kannatanu versiooni. Hinnangu andmisel sellele, kas tõendite lubatavaks tunnistamine oli ka õiglane, sai otsustavaks see, et nimetatud tõendid tulenesid kõik kannatanust endast ja tema oli ju ristküsitluseks kättesaadav. Kuigi 2003.a seaduses on säilinud kuulduste vastase reegli põhiprintsiip oma ranguses ja võimaldades erandeid, usun ma, et neist eranditest saab kiiresti reegel ning lähiaastatel harjume me sellega, et kuulduste kasutamine kohtus tõendina on igapäevane asi. Usun, et vandekohut võib usaldada selles, et ta omistab kuuldustele just sellise tõendikaalu, nagu nad parasjagu on ära teeninud, kuid tihti – nagu Xhabri kaasuses, on see kaal määrava tähtsusega.“
Seega – meie Inglise esisisa on vana aga täis elujõudu ja arenev – nagu äsja tsiteeritud Lord Phillips of Worth Matravers, kes on 70, aga näeb hämmastavalt hea välja. Inglise esisisa – see kõlab suursuguselt – nagu oleks mu lapsepõlv möödunud kaunis maamõisas hommikusi rebasejahikogunemisi vaatamas.
IV Kokkuvõte
Eesti, vastuoksa, on pisike ja noor riik. Ütleksin, et nagu mina, aga see kõlab liiga Louis XIV moodi. Samas tuleb meil olla sama arenenud ja toimiv kui mis tahes teine riik. Meil tuleb tegutseda hoopis teises mõõtkavas – see, mida mõnes teises riigis tehakse 15 aastaga, teeme meie 1,5 aastaga; eesmärk, mille nimel suuremas riigis koondatakse mitmekümnepealine kogenud erudiitide seltskond, tuleb meil saavutada paari inimesega. Muudmoodi lihtsalt ei saa, meid on nii vähe. Üks tark asi, mida me ressursinappuse juures saame teha, on hoida silmad lahti ja õppida teistelt riikidelt, kel on inimesi, traditsiooni, aega ja kogemusi rikkalikult. Noored peavad ju vanade kogemusest õppima. Kuigi, nagu ma väga hästi omast käest tean, on noortel kange kiusatus arvata, et nad on ise targad ja teavad paremini. Ma ei tea, kas noored õigussüsteemid käituvad sama ninakalt kui noored inimesed, aga tõestamaks, et igatahes Vana hea Inglismaa õigussüsteem – võistleva traditsiooni alusepanija - ei ole veel seniilne, minu viimane tsitaat. Tsiteerin üht tähtsaimat isikut Inglismaa kohtunike hierarhias Sir Igor Judge’i, kes on Inglismaa ja Walesi Kõrgema kohtu Queen’s Benchi kolleegiumi president. Tal on kaks korda nii palju elukogemust ja neli korda nii palju kohtukogemust kui minul, nii et miks ei peaks kes tahes meist teda kuulama. Järgmine pikk väljavõte on tema 2007 augustis peetud kõnest Austraalias, kus ta annab 2003-5 Inglismaal toimunud kriminaalkohtumenetluse reformist ülevaate Austraalia kolleegidele, kus muide on käimas analoogsed seadusemuudatused:
„Meie vandekohtusüsteem toetub sellele, et tosin tublit meest ja naist tulevad kohtusse ja kuulavad kohtuasja. Suulisus on adversariaalse süsteemi võtmetegur. Tunnistajad kõnelevad ja vastavad küsimustele. Prokurör ja advokaadid räägivad ja pöörduvad vandekohtu poole. Kohtunikud räägivad ja annavad juhiseid.
Aga vaadake meie noori. Enamik valdab tehnoloogiat filigraanselt. Paljud omandavad suure osa infost internetist. Nad otsivad sealt abi ja viitavad sellele. Nad ei kuula. Nad loevad. Üks võimalik probleem on, et kui see on nende viis õppida, siis kas nad tulevad toime pikkade kuulamisperioodidega, nagu meie oleme tulnud. Isegi kui nad suudavad taluda tundidepikkust istumist ja kuulamist, siis kaugel on see, kui keegi neist nõuab otsuse langetamiseks teavet esitatuna viisil, mis kohanduks moodsale tehnoloogiale. Moodsa tehnoloogia all ei pea ma silmas meile tuntud võimalusi, vaid tehnoloogiat, mis saab kättesaadavaks meie järglastele – ütleme – 2020 või 2025. aastal. Ma ei suuda ettegi kujutada tulevikus aset leidvate muudatuste ulatust. Praeguses menetluses tehakse enamus tõendusmaterjali finantskuritegudes vandekohtule kättesaadavaks ekraanidel. Aga see on ju materjal, mis on valdavas osas kirjalik. Ning seda saab ja peabki saama esitada takistusteta. Aga kui meil on lapstunnistaja, kes kaebab, et teda ründas sündsusetult kahtlustatav, kes süüd raudse kindlusega eitab. Milline meetod nendevahelise tõe tuvastamiseks ja kohtu tõeotsingul abistamiseks on kasutusel kahekümne viie aasta pärast?
Me kõik saame jälgida, kuidas iga üksik common-law süsteem selle probleemi lahendab: aga üks on kindel – probleem tõusetub ja see tuleb lahendada.
Mina isiklikult usun sügavalt suulisesse traditsiooni. Aga nagu Andrew Marvellgi „But at my back I always hear / Times’ winged chariot hurrying near.“ – Ikka kuulen, kuis mu selja taga kiirustavad lähemale aja tiivulised kaarikud.“ Aeg, see piiratud ressurss, toob paratamatult kaasa muutusi. Ja mina pean lõpetama.“
Nii lõppes Sir Igor Judge’i kõne
Ja nii lõppes minu kõne.
Aitäh kutsumast
Aitäh kuulamast.
Heili Sepp
Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja
