OMA OMASTAVAGA, VÕÕRAS VÕÕRASTAVAGA

Kuidas eesti keeles nimisõnadest liitsõnu teha, on üldjuhul teada. Raskusi tekib siis, kui täiendsõna on võõrsõna. Kuidas sel juhul toimida, selle jätab enamik grammatikaid ütlemata. Ei öelnud seda oma aja parim, Johannes Valgma ja Nikolai Remmeli "Eesti keele grammatika. Käsiraamat" (1968), vaikivad ka Einar Krauti, Ene Liivaste ja Aili Tarvo "Eesti õigekeel. Gümnaasiumi õigekeelsusõpik" (1998) ning Aavo Valmise ja Lembetar Valmise "Õigekeelsuse käsiraamat" (3. tr 2004). Abi ei saa isegi suurest "Eesti keele grammatikast" (I osa. Morfoloogia ja sõnamoodustus, 1995). 

Võõrsõnaliste täiendsõnade erinevust omasõnadest on märganud Valter Tauli. Tema arvates (põhjust esitamata) esineb nominatiivliitumine "osas liitsõnades mille laiendsõnaks (teised eesti keele grammatikad nimetavad seda täiendsõnaks. – U.L.) on rahvusvaheline, peamiselt rõhulise lõppsilbiga sõna."[i]

Tauli soovitas (põhjust nimetamata) liita nimetavaliselt rohkemgi, ka neid sõnu, mida tollane ÕS pidas õigeks liita omastavaliselt. Osalt pole neid uues ÕSis enam registreeritud, nt aadressraamat, kontsertlava, kontsertreis, transporttööline, kultuurkomisjon, massdeklamatsioon.

Esimesena esitab niisuguse liitumise osalise põhjenduse "Eesti keele käsiraamat" (1. tr 1997, 2. tr 2000), mis ütleb, et "osa võõrsõnu (sh eriti need, mis meile on laenatud tervikkujul)"[ii] on erand, st võõrsõnaline täiendsõna on nimetavas, kui omasõnaline oleks omastavas. 

Eesti keele grammatika on mõneski osas kujunenud saksa, vene ja nüüd inglise keele eeskujude varal, arusaadavalt kord nii, kord naa. Siinse juhtumi seisukohalt on mõjud olnud muutlikud, ajendanud liitma kord omastavaliselt, kord nimetavaliselt, ilma et lõplik selgus oleks tänini käes. 

Tavapruugis kipub nimetavalise liitumise erand muutuma pigem reegliks. Kes mõtleb eesti keele loogika varal, sellele on vähemalt osa "tervikkujusid" võõrastavad. Võiks öelda, et võõrsõnadele on antud eesõigus teisiti liituda.

Mureküsimus on see liitumine olnud ammu. Tark mees Rein Kull analüüsis nähtust 1966. aastal, esitades tegeliku pruugi ja loogilise arutelu varal liitumisjuhtumite loetelu. Ning jõudis lõpuks järelduseni: "Üldse tuleks keele korraldamisel aluseks seada selgemad ja arusaadavamad põhimõtted, nii et nende mõistmine ja järgimine (ka ilma sõnaraamatu abita!) oleks vähemalt keskkooli lõpetanuile täiesti jõukohane. Kuidagi ei saa leppida praeguse olukorraga, kus isegi kõrgema filoloogilise haridusega ja pikaajaliste redigeerimiskogemustega inimesed peavad alatasa ÕSi lappama – sest mine sa tea, mida sealt eest võib leida!"[iii]

Tiiu Erelti põhjalikum käsitlus[iv] ei erista liitsõnade moodustamist oma- ja võõrsõna varal. Ja küllap nii ongi õige, ehkki tavapruugis kipuvad võõrsõnad liituma nimetavaliselt sagedamini kui omasõnad.

Sestap tuleb tänapäevani üksikjuhuti ära õppida, millal on liitsõna laenatud tervikkujul, millal moodustatud reegli järgi. 

"Tervikkujul" on üle võetud vanemal ja uuemal ajal, nt kultuurkapital, teemanttööd, disainerehted, kullerteenused, doonorkaart jpt.

Mõni tervikkujul laenaja on nimepidi teada. Tallinna Kaubamaja annab partnerkaarte (nagu sõberkaarte), Hansapank seeniorkaarte (nagu vanurkaarte). Küllap on eeskujuks ÕSi järgi ainuõige krediitkaart (nagu laenkaart). ÕS ütleb, et õige on krediididokument, aga krediitkaart on üks ju krediididokumente. Süsteemis oleksid krediitdokument ja krediitkaart või krediididokument ja krediidikaart. Uno Mereste "Majandusleksikon" tunneb küll nii krediitkaarti kui ka krediidikaarti, kuid viitab mõlemalt laenukaardile (mitte laenkaardile!). 

ÕS ütleb, et  õige on laenupank ja laenuühistu, aga krediitpank. Näikse, et selles on ÕS üksi jäänud. Ju on püütud krediitpanka ühtlustada krediitkaardiga, mitte krediidipanka krediidikaardiga. Teised ei laena tervikkujul. Ainult krediidipanka tunneb Mereste leksikon, niisamuti Vahur Raidi "Uus inglise-eesti majandussõnaraamat" (1999), Mari Hiiemäe, Katrin Püssa ja Mari Plakki "Uus saksa-eesti majandussõnaraamat" (2001) ja  Vahur Raidi "Soome-eesti ärisõnastik" (2004). Tallinnas Narva maanteel tegutseb Krediidipank, mille nimi on ÕSi järgi vale! 

ÕS ütleb, et õige on rokklaulja, aga ka džässilaulja ja ooperilaulja. Järelikult rokkijad laenasid tervikkujul, džässiga ja ooperiga tegelejad mitte.

Aastaid on korraldatud gospelfestivale (nagu laulpidusid) ja tegutsevad gospelkoorid (nagu laulkoorid), ehkki ÕSi järgi on õiged koori-, muusika-, rokifestival. Aga gospliga tegelejad on laenanud tervikkujul!

ÕSi järgi on ainuõige sportauto (nagu võidusõitauto), ehkki reeglikohane spordiauto ei tohiks ega ehk ei saagi olla vale. Selsamal real kus sportauto on ÕSis spordimootorratas.

Kui kontrollib toll, siis on see tollikontroll, kui aga audiitor, siis audiitorkontroll.

Mõned revolutsioonid käivad omastavaga: kultuurirevolutsioon, oktoobrirevolutsioon, aga seksrevolutsioon nimetavaga. 

Lusikate kasutusotstarbe järgi on täiendsõna nimetavas ainult dessertlusikal, ehkki võiks ju olla ka desserdilusikas (nagu magustoidulusikas).

Mõnel juhul lubab ÕS nii omastavalist kui ka nimetavalist liitumist. 

Märksõnade klaver ja kontsert all lubatakse nii kontsert- kui ka kontserdiklaverit.

Märksõnade hall 1. ja tennis all lubatakse nii tennis- kui tennisehalli, kuid märksõnade kontsert ja saal all ainult kontserdisaali.

Märksõna treening all lubatakse treening(u)pükse, -dressi, -pluusi, -laagrit, -tundi.

Märksõna kultuur all lubatakse nii kultuur- kui ka kultuurikapitali ja nii kultuur- kui ka kultuuriautonoomiat.

Ka märksõna seks all lubab ÕS nii nimetavalist kui ka omastavalist liitumist: seks(i) -ajakiri, -film, -pood, -raamat. Ent ka ainult nimetavalist: seksvahekord, seksrevolutsioon. Ja ka ainult omastavalist: seksihuviline, -nälg, -partner, -turism, -äri. Ja vahel on ainuõige niihästi nii kui ka naa.  Seksi all on ainuõige seksipartner, partneri all sekspartner.  

Tüüpjuhtumiks saab ehk pidada liitsõna kontserdisaal, mida väga sageli kuuleb ja on lugeda nn tervikkujul laenatuna kontsertsaal. Selle on kõik ÕSid parandanud kontserdisaaliks, ei ole aga samamoodi toiminud analoogilistel juhtudel. 

Mida teha?

On hulk sõnu, mille liitumismalli kas pole mõtet muuta või on hilja muuta. Praegu kipub olema esiplaanil tegelemine oskussõnavaraga, mis on suurel määral seotud laenamisega teistest, nimetavalist liitumist eelistavatest keeltest. Ja see avaldab mõju üldsõnavarale, millele samu põhimõtteid rakendada on kohati raske, kohati kummaline. Piir oskus- ja argisõna vahel on õhkõhuke, vahel olematu. Küsimus, kas reegel ei võiks käia ühtviisi nii oma- kui ka võõrsõnade kohta, näikse olevat hilinenud.  Ent siiski, kui kunagi on laenatud nn tervikkujul ja laen on ÕSis fikseeritud, ei peaks see tähendama, et enam ei tohi üldse ega iial moodustada sõnu ka teisiti. Kirjaoskamatuks tunnistamist kartmata peaks tohtima kasutada võõrsõnalise täiendsõnagi puhul ka omastavalist liitumist (nt spordiauto, seeniorikaart). Võimalik see ju on, nagu ilmneb nii mõnestki uue ÕSi sõnaartiklist.

UNO LIIVAKU