MÕNDA 1934. JA 1995. AASTA KEELESEADUSEST: ÜHIST JA ERINEVAT[1]

Eesti õigusteaduse üks loojaid, jurist ja riigitegelane professor Jüri Uluots on väljen­da­nud mõtet, et riikide ajalugu tõendab, kuidas õigus ja seadused – eriti põhiseadus – pikendavad riigi ja rahva elu. Üksik inimene on nõrk ja jõuetu, kuid organiseeritult, seaduste abil, võib rahvas palju saavutada.[2]

Eestlaste algatusel rajatud riigi eesmärki väljendab Eesti Vabariigi kehtiv põhiseadus, mille preambulis kinnitatakse, et Eesti riik peab „tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Juba esimene, 1920. aasta põhiseadus seadustas riigi­keelena eesti keele, praegu kehtiva põhiseaduse § 6 sätestab eesti keele kui ainsa riigikeele staatuse riigis. Eesti keele ja teiste keelte kasutamist Eesti terri­too­riu­mil on reguleerinud ja reguleerib keeleseadus (1934, 1989, 1995). Eesti keelepoliitika on lähtunud arusaamast, et rahva või rahvuse määrab ära keel ning et eesti keel on Eesti identiteedi kandja.[3]  Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva puhul on põhjust võrrelda 1934. ja 1995. a keele­seadust.[4]

Aasta­küm­nete jooksul on märgatavalt muutunud Eesti sise- ja välis­poliitiline olukord. Toonastes ja pare­gustes seadus­lik­ku regulatsiooni vajavates keele­küsimustes on olnud nii sarna­susi kui ka erinevusi. Peatugem nendel põgusalt, sest kirjutis ei ole ammendav. Piirid seab artikli jaoks võimal­­datud maht.

Eesti Vabariigi riigikeel on eesti keel

Nii 1934. kui ka 1995. aasta keeleseadus sätestavad Eesti ainsaks riigikeeleks eesti keele. Eriti tähelepanuväärne on see esimesel iseseisvusperioodil, sest eesti keelele tuli alles anda uusi funktsionaalseid kasutusalasid ning tõsta see vähemuskeelest riigi­keeleks[5].  1930. aastate jooksul arendati eesti keel välja pea kõi­ki­des vald­kon­dades, sealhulgas kõrghariduses ja tea­du­ses. 1920. ja 1930. aastatel töötas ligi 100 termino­loogiakomisjoni, kus loodi paljude elualade eestikeelne oskus­sõna­vara.[6]

Kahe keeleseaduse (1934, 1995) kõige olulisem ühisosa on seega eesti keele sätes­ta­mine Eesti ainsa riigikeelena. Kuigi mõlemad keeleseadused reguleerivad võõr­keelte ning vähemus­rahvuste keelte kasu­ta­mi­se tingi­mused ja ulatuse riigi­asu­tus­tes ja kohalikes omavalitsustes ning vähe­mus­rah­vuste keelte kasuta­mi­se vähemus­rah­vuse kultuuri­omavalitsustes, teevad nad seda mõneti erinevalt. Regulatsioonide erinevuste põhjuseks on eelkõige erinev keelepoliitiline olu­kord, seda nii Eestis kui ka laiemalt kogu Euroopas. Esmalt vajab meenutamist lähiajalugu.

Eesti elanikest esimese iseseisvuse ajal ja praegu

1934. aasta rahva­­loenduse andmete järgi elas Eestis, selle 1945. aastani kehtinud piirides,[7] 1 126 413 inimest, neist 992 520 eestlast (88,1% elanikkonnast) ning 133 893 teiste rahvaste esindajat (11,9% elanikkonnast). Kokku elas Eestis 51 rahvuse esindajaid, kuid tuhande piiri üle­tasid peale eest­laste veel seitse rahvusrühma: vene­lased (92656), baltisakslased (16346), rootslased (7641), lätlased (5435), juudid (4434), poola­kad (1608) ja soom­la­sed (1088). Eestis kehtis rahvuste võrd­õigus­lik­kuse printsiip.

Teine maa­ilma­sõda tekitas Eestile suuri kaotusi. Molotovi-Ribbentropi pakt (23. august 1939) jagas Ida-Euroopa mõju­piirkondadeks ning jättis Eesti Vabariigi Nõu­ko­gude Liidu meelevalda. Pärast pakti sõlmimist kutsus Hitler Balti riikides ela­nud baltisakslased Saksamaale. Algas baltisakslaste organiseeritud lahkumine Eestist. Pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimist NSV Liidu koosseisu (1940) tabasid repres­­­­sioo­nid kõiki rahvusrühmi. Järgnes Saksa okupatsioon (1941–1944),[8] sel ajal huk­ku­­sid Eesti juudid ning mustlased, Eestist lahkusid ranna­roots­lased. 1944. aastal põge­nes suur osa eestlastest uue läheneva Nõu­ko­gude okupatsiooni eest läände. Osa­li­selt säilis Peipsiääre vana­­­­­usu­liste vene­laste kogukond.[9] 1940. aastal elas Eestis u 1 054 000, 1941. a detsembris u 949 000 ning 1945. aasta algul u 854 000 inimest. Eesti kaotas Teises maailmasõjas nii oma iseseisvuse kui ka u 200 000 inimest, s.o viien­diku elanikkonnast. Hävitati Eestis ladusalt toiminud kultuuri­­auto­noo­mia. 

Pärast sõja lõppu alustas Nõu­ko­gude Liit Eesti massilist kolo­ni­­see­ri­mist. Kirde-Eestisse hakati rajama suurtööstust, kuhu vajati roh­kesti töölisi. Aastatel 1944–1990 ei olnud Eestil endal võimalik migrat­sioo­ni­poliitikat teos­ta­da. Eesti rahvas­tiku koos­­seisu suur muutus on seotud vene keelt rääki­vate inimeste massilise organi­see­ri­tud sisse­rännuga NSV Liidu teistest piir­konda­dest, peamiselt Vene­maalt, aga ka Ukrai­nast, Valge­venest, Kesk-Aasiast, Taga-Kaukaa­siast. Neil aastail rändas sisse-välja kokku 1,4 miljonit väljaspool Eestit sündinud inimest. 2000. aasta rahva­loen­du­se andmetel elas Eestis 142 rahvusest inimesi, kokku 1 370 052 inimest: 930 219  eestlast ehk 67,9% elanik­konnast, 351 178 venelast[10] (25,6% elanik­konnast). Peale nimetatute olid suurimad rahvusrühmad ukrainlased – 29 012 (2,1%); valge­venelased – 17 241 (1,3%), soomlased – 11 837 (0,9%) jne. Ema­­kee­­lena räägitavaid keeli oli vähem kui rahvusrühmi – 109: paljude rahvus­rüh­ma­de esindajad ei oska enam oma rahvus­keelt. Rahvusrühmades aset leidnud keele­vahe­tu­sest kõneleb rahvus­rühma keele oska­jate ning rahvusrühma liikmete arvu lahk­ne­vus. Esimese keelena (ema­kee­le­na) kasu­ta­ti Eestis kõneldavaid keeli järgmiselt: eesti keel – 921 817 isikut (67,3%), vene keel – 406 755 isikut (29,7%), ukraina keel – 12299 isikut (0,9%), valgevene keel – 5 197 isikut (0,4%), soome keel – 4 932 isikut (0,3%) jne. Võrreldes neid andmeid rahvastikuandmetega selgub, et kõigis rahvus­rühmades, k.a eestlased, on rahvuskeelt emakeelena ehk esimese keelena kõnelejate arv rahvus­rühma liikmete kogu­arvust väik­sem. Ainuke erand on vene keel, mille kõne­le­jate arv ja osakaal on suurem kui vene­las­te arv ja osakaal. 97% Eesti elanikest räägib ema­kee­lena ehk esimese keelena kas eesti või vene keelt. Üle­jäänud 107 keele rääkijaid on kokku u 3% elanik­konnast. Valdav osa oma rahvuskeelt mitte­kõnelevaid inimesi oli oma ema­kee­le­oskuse mine­tanud juba enne Eestisse jõudmist ja siirdunud vene keelele. Erandiks on rootslased ja soom­la­sed, kelle esindajatest oluline osa räägib esimese keelena eesti keelt. Kuna teiste rahvuste (peale eestlaste ja venelaste) hulgas on rahvuskeelt emakeelena kõne­le­va­te ini­meste osakaal väga väike, siis ei ole rahvus­keelte paljusus ühiskonnaelus eriti märgatav.[11]

Välispoliitika mõjud 1995. a keeleseadusele

Eesti keelepoliitikat, sealhulgas keele­seaduse (1995) muutmisi,[12] on muu hulgas mõjutanud taas­ise­seis­vu­nud Eesti riigi välis­poliitika prioriteedid: Eesti soov saada NATO ja Euroopa Liidu (EL) liikmeks.[13] Nii näiteks muudeti Riigikogus keeleseadust 14. juunil 2000 ning 21. novembril 2001. Esimesena nimetatud keeleseaduse muutmise tingis kahtlus, nagu võiksid keelenõuded takistada kaupade vaba liikumist. Uus eelnõu valmis Välis­minis­tee­riumi ja Rahvastiku­ministri Büroo koostöös, mitte Haridus­minis­teeriumis, mis vastu­tab keelevaldkonna eest. Keele­sea­du­se­sse lisati uus säte, et äriühingute, mitte­tulun­dus­ühingute ja sihtasutuste ning nende töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate eesti keele kasutamist reguleeritakse juhul, kui see on õigus­ta­tud avalikes huvides, milleks käesoleva seaduse mõttes on ühis­kond­lik turvalisus, avalik kord, avalik haldus, rahvatervis, tervisekaitse, tarbijakaitse ja tööohutus. Eesti keele oskuse ja kasu­tamise nõude kehtestamine peab olema põhjen­­da­tud ning proportsionaalne taot­le­ta­va eesmärgiga ega tohi moonutada piira­ta­vate õiguste olemust.[14] Teisel juhul (2001) kaotati saadikute riigikeele oskuse nõue. Selle põhjen­du­seks esitati OSCE missiooni tegevuse lõpetamine Eestis, mis olevat peamine takis­tus Eesti liitu­mi­sel ELi ja NATOga.[15] Seda hoolimata asjaolust, et keelepoliitika on valdkond, mis kuulub ELi liikmesriikide pädevusse, st selles kuulub otsustusõigus liikmes­riikidele, mitte ELi ühtsete poliitikate hulka.[16]

Erinevusi 1934. ja 1995. a keeleseaduses

Erinev keelepoliitiline olukord kajastub vaadeldavate keeleseaduste rõhuasetustes. Kuna esimesel iseseisvusperioodil eesti keelele ja rahvale otsest seesmist ohtu ei tajutud, siis keskendus suur osa toonasest keeleseadusest vähemuskeelte kasutamise reguleerimisele. Seevastu 1995. a keeleseaduses on lisaks võõrkeelte, sealhulgas vähemus­keelte kasutamise reguleerimisele sätestatud eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded (koda­kondsuse taotlejatele ja avalikele teenis­tu­ja­tele ning isiku­te­ga tööalaselt suht­le­va­tele töötajatele), eesti keele oskuse hindamine eesti keele tasemeeksamil, tase­me­eksa­mitele suunamine ja  eesti keele tasemetunnistuste kehtetuks tunnistamine, riiklik järelevalve jne.

Mõned erinevused seadustes väärivad esile tõstmist.

1. 1934. aasta keeleseaduses on terminid võõrkeel (1934. aastal võõras keel) ja vähemus­rahvuse keel sama tasandi terminid.[17] 1995. aasta keeleseaduses ei kuulu need terminid enam samale tasandile: iga keel peale eesti keele ja eesti viipekeele on seaduse mõistes võõrkeel; vähemusrahvuse keel on võõrkeele alaliik.[18]

2. 1934. aasta keeleseaduses on vähemus­rahvused ja -keeled nimeliselt fikseeritud: saksa, vene ja rootsi. 1995. aasta keeleseaduses on vähemusrahvused ja -keeled fiksee­ri­mata (loenda­mata). Vähemusrahvuste[19] ja -keelte loendi puudumise üheks põhjuseks 1995. aasta keeleseaduses on juba eespool nimetatud Teise maailmasõja hukatuslikud tagajärjed Eesti ajaloolistele vähe­musrahvustele. Teiseks tõenäoliseks põhjuseks on vene keele mitme­­­tähenduslik staatus Eestis. Vene keel on Eestis suure kõne­le­jas­konnaga võõr­keel. Emakeelena ehk esimese keelena kasutab seda 95% Eestis elavatest mitte-eest­las­test ehk eri rahvuste esin­da­jatest, kelle hulka kuulub ka väikse­arvuline ajalooline vene vähemus. Vene keele kasutamise võimalused ja tegelik kasu­ta­mine igapäevaelu eri vald­kondades on määratult laiem kui mis tahes teisel võõrkeelel. Riiklikus haridus­süs­teemis on vene keel eesti keele kõrval nii üld­hari­dus­koo­lides kui ka kutse­õppe­asu­tus­tes ametlik õppekeel.[20]

3. 1934. aasta keeleseaduse järgi võisid saksa, vene ja rootsi rahvusest kodanikud ehk vähemusrahvuse esindajad, kui nad ei vallanud eesti keelt, pöörduda asjaajamise hõlbus­­­ta­miseks riiklikesse keskasutustesse kirjalikult oma rahvus­keeles neis asjus, mis kuulusid nende asutuste kompetentsi, kusjuures kirjalikud vastused anti neile eesti keeles[21] Suur osa 1934. a keeleseadusest keskenduski vähemusrahvuste keelte kasutamise regu­lee­ri­mi­sele. 1995. aasta keeleseaduski sätestab võõr­keelte kasutamise riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes, kuid märksa põhja­li­kumalt. Keeleseaduse teise peatüki „Võõrkeelte kasutamine riigiasutustes ja kohalikes oma­valitsustes“ § 8 sätestab asjaajamise võõrkeeles järgmiselt:

„(1) Kui riigiasutusele või kohalikule omavalitsusele esitatav avaldus, taotlus või muu dokument on võõrkeelne, on asutusel õigus nõuda dokumendi esitajalt dokumendi tõlget eesti keelde, välja arvatud käesoleva seaduse §-s 10 sätestatud juhul.

(2) Kui riigiasutus või kohalik omavalitsus ei nõua kohe avalduse, taotluse või muu dokumendi tõlget eesti keelde, loetakse võõrkeelne dokument asutuse poolt vastuvõetuks.

(3) Seaduses sätestatud juhtudel on riigiasutusel või kohalikul omavalitsusel õigus nõuda tõlke notariaalset kinnitamist. Kui nõutud tõlget ei esitata, võib riigiasutus või kohalik omavalitsus dokumendi tagastada või selle tõlkida esitaja nõusolekul ja kulul.

(4) Eesti keelt mittevaldavad isikud võivad suulises suhtlemises riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuse teenistujate ning töötajatega, samuti notari, kohtutäituri ja vandetõlgi büroos poolte kokkuleppel kasutada ka võõrkeelt, mida need teenistujad või töötajad oskavad. Kui kokkulepet ei saavutata, suheldakse tõlgi vahendusel ning kulud katab eesti keelt mittevaldav isik, kui seadusega ei sätestata teisiti.“

Lõpetuseks

Siinse kirjutise lõpetuseks on taas põhjust pöörduda professor Jüri Uluotsa mõtte juurde: seadused võivad pikendada riigi ja rahva elu. Oluline on seaduse rakendamisel nõnda talitada, et see ei oleks ainult vormiliselt maksev, vaid inimeste arusaamistesse, tõeks­pida­mistesse ja mõtlemisse tungiks.[22] Kas kehtiv keeleseadus pikendab Eesti riigi, rahva, eesti keele ja kultuuri eluiga? Sellele vastavad need, kes tähistavad Eesti Vabariigi 180. sünnipäeva.

TÕNU TENDER

Haridus- ja Teadusministeeriumi nõunik