13. oktoober 08
Sel suvel jõudis Tartu Ülikooli
korralise kriminaalõiguse professor Jaan Sootak ikka, mis annab põhjuse vaadata
üle tema saavutused Eesti kriminaalõiguse kujundamisel ja seada uusi sihte
selle teadusharu arenguks. 19. septembril tähistati tema 60. sünnipäeva rahvusvahelise
teaduskonverentsiga, avaldatud ja avaldamisel on professorile pühendatud kogumikud, mis sisaldavad nii tema
kolleegide kui ka ta enda teadusartikleid. See on austus, mida pälvivad vähesed.
Tegemist on erakordselt tööka ja sihikindla töömehega – teadlase ja õppejõuga, kes on jälginud teraselt ka keeles toimuvat.
Professor Sootak on Õiguskeele kauaaegne viljakas autor. Koostöö
tema ja keeleinimeste vahel algas Õiguskeele algusaegadest ja kestab siiani. Ta
on olnud alati lahkelt valmis tutvustama ja kommenteerima kriminaalõigusreformide
käigus kerkinud terminoloogiaprobleeme nii õiguskeelepäevadel üles astudes kui
ka meie väljaandele kirjutades.[1] Tema
artikleid lugedes võlub teema käsitluse põhjalikkus: ta toob näiteid eri
keeltest, sukeldub õiguse ajaloo hämarustesse, kuid jõuab alati selgele järeldusele, mida siis ka raudse kõigutamatusega
kaitseb. Professori teened kriminaalõiguse terminoloogia korrastamisel on olnud
põhjapanevad ja muljet avaldavad.
Professor Sootakil on kindel seisukoht
üld- ja õiguskeele vahekordade kohta. Oma artiklis „Õiguskeele kolm valdkonda“[2] jagab
ta keelesuhted kolmeks: õiguskeel kui emakeel, emakeel kui õiguskeel ning
õiguskeel ja võõrkeel. Ta on nõus, et õiguskeeles tuleb järgida õigekeelsusnorme, et ka oskuskeele valdkonnas tegutsev spetsialist
vastutab kantseliidi levitamise ja keele solkimise eest. Hoopis teine lugu
on terminitega, mille sisu ei tarvitse üldkeelesõna tähendusega kattuda. Sel
puhul on juristil õigus luua emakeele baasil talle vajalik termin ja sisustada
see üldkeelest kõrvale kaldudes. Seda põhimõtet kaitses ta raudse kindlusega ka VIII õiguskeelepäeval.[3]
XIII õiguskeelepäeval, mis peeti
teemal „Eesti ja Euroopa õigusmõisted: ühtsus ja erinevused“, esines professor
Sootak sirgeselgselt seisukohaga, et
Euroopa õigustekstide tõlkimisel tuleb lähtuda eesti terminoloogiast, mis on
täpsem.[4]
Soovime professorile edu, õnne,
head tervist ja visadust oma põhimõtete kaitsmisel.
ÕIGUSKEELE TOIMETUS
[1] Vt Kriminaalõiguse reform ja kriminaalseaduse
terminid (I õiguskeelepäeva ettekanne) – Õiguskeel 1996, nr 1; Kriminaalõigus
või karistusõigus? (II
õiguskeelepäeva ettekanne) – Õiguskeel
1996, nr 4; Kriminaalvastutus – kas
õiguskeele võõraslaps? – Õiguskeel 1996, nr 5; Kuriteo mõiste ja
kriminaalõigusreform – Õiguskeel 1997, nr 3;
Karistusseadustiku terminoloogiast. – Õiguskeel 2001, nr 5 ja 2002, nr 1; Sanktsioon kui õigusjärelm.
Sanktsiooni mõiste õiguslikust ja keelelisest määratlemisest – Õiguskeel 2005,
nr 2.
[2] Vt Õiguskeel 2004, nr 2. Artikkel vastab keeleteadlase
Peep Nemvaltsi artiklis „Karistusseadustik ja keeleloogika“ (Õiguskeel 2003, nr
1 ja 2) avaldatud kriitikale.
[3] Vt Seaduse arusaadavus ja
käitumisnormi regulatiivsus. – Õiguskeel
2004, nr 2.
[4] Vt Euroopa õiguskeelt
tehakse Eestis. – Õiguskeel 2005, nr 4.