18. oktoober 08
16. oktoober 2008
Kriminaalpoliitikast poliitikata: kas karistusõiguse reformi eesmärgid on täitunud?
Jagaksin teiega täna mõtteid karistusõiguse ja selle rakendamise võimekuse arengust, mille abil saab hinnata, kui kaugel me oma eesmärkide saavutamises hetkel oleme.
Karistusõigus ning seda rakendav süüteomenetlusõigus on vahend, mis peaks aitama ennetada, vältida ja adekvaatselt reageerida kõige raskematele rünnakutele põhiseaduses ja sellele tuginevates seadustes defineeritud väärtustele. Millised on siis olnud olulisemad arengud õigusmaastikul?
1. Iseseisvuse taastamisest alates on Eesti karistusõigust arendatud totalitaarriikliku kontrolliinstrumendi kõrvalmekki kandvast süsteemist kaasaegse õigusriigi põhiväärtuste garandiks. 2002 aastal jõustunud karistusseadustik ning 2004 jõustunud kriminaalmenetluse seadustik sümboliseerivad selle arengu olulist vahekokkuvõtet, mis lõi tervikliku raamistiku ja tugeva vundamendi rolli täitmiseks, mida põhiseadus karistusõiguselt ootab. Tänane Eesti kriminaalmenetlus kombineerib edukalt läänemaailma parimaid praktikaid - näiteks ameerikaliku plea bargaining ehk kokkuleppemenetluse ning sakslaste oportuniteedi. Uus seadustik laiendas prokuratuuri rolli, võimaldades uurimisasutustel keskenduda oma tuumikkompetentsile
2. Kui 2006 aastal jõustus kiirmenetlust võimaldav seaduseparandus, leidus palju kahtlejaid. Tänaseks lahendatakse kiirmenetluses juba 7% kuritegudest, kusjuures eelnõu tegemisel me prognoosisime selle menetlusliigi maksimaalseks mahuks ca 10%. Kiirmenetlus säästab tunduvalt ennekõike tunnistaja ja kannatanu aega ja vaeva lihtsamates masskuritegudes, kus kahtlustatav on kohapeal tabatud.
3. Sel suvel jõustus nn katkematu kohtupidamine võistlevas protsessis - mille eesmärgiks on lõpetada olukord, kus keskmiselt 13 kuud kestvas kohtulikus üldmenetluses tegeletakse reaalse kohtuliku uurimise jm toimingutega vaid 1–7% kogu menetluse kestvusest, ülejäänud aja asi lihtsalt seisab (võrdluseks: lühimenetluses võtab kohtuasi aega 3 kuud, kokkuleppemenetluses 2 kuud, käskmenetluses 0,6 kuud ning kiirmenetluses 48 tundi). Praegu on keskmine kohtuistungi edasilükkamise intervall ligi 3 kuud, mis tähendab seda, et mistahes tõrke ilmnemisel konkreetses kohtuasjas jälle 3 kuud mitte midagi ei toimu. Nn katkematu kothupidamine on suunatud ennekõike sellele, et lühendada drastiliselt edasilükkamise intervalli, aga ka sellele, et kohus saaks asja kontsentreeritult arutades teha kvaliteetsema otsuse. Ka varem kehtinud seadus otseselt ei keelanud tööd niimoodi korraldada.
4. Riigikogu arutab praegu ka jälitustoimingute paketti, mis korrastab kogu jälitustegevuse regulatsiooni ning suurendab tsiviilkontrolli selles valdkonnas. Viimast viimistlust saab mahukas kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste pakett, kus tugevdatakse võistlevat menetlust ning kõrvaldatakse muid praktikas kerkinud probleeme, mida seadustiku koostamisel ei osatud ette näha. Muuhulgas on kavas sisse tuua esimese hooga kriminaalmenetlusest välja jäänud kohtueelsel uurimisel antavate ütluste deponeerimise võimaluse eeluurimiskohtuniku juures, täpsustatakse ristküsitluse ning alaealise kannatanu ülekuulamise korda, samuti on arutuse all lõpetada tänane olukord, kus kohtueelses uurimises on võimalik isikut vahi all hoida küll kuni 6 kuud, kuid kohtumenetluses igasugused piirid – kui välja arvata üsna ebamäärane mõistliku kohtupidamise aja mõiste – isiku vahi all hoidmiseks puuduvad. Nendest teemadest tuleb pikemalt juttu ka tänases esimeses karistusõiguse sektsioonis. Kokkuvõtvalt tahaks kriminaalmenetluse kohta teha veel ühe tähelepaneku – on kostunud nurinat, et seoses uute lihtmenetluste ning oportuniteedi intensiivse kasutuselevõtuga on vähenenud kohtu roll kriminaalmenetluses. Tahaks vastu vaielda – tegelik mõju on see, et võrreldes 2001 aastaga, lahendati 2007 aastal üle 3000 kuriteo ehk ligi 20% rohkem ja seda just nimelt seetõttu, et lihtsamates menetlustes saadav ressursisääst võimaldas sama ajaga rohkem kuritegusid lahendada. See tähendab ühtlasi tuhandeid kannatanuid rohkem, kelle jaoks kriminaaljustiitssüsteem teda puudutanud juhtumi korral toimis. Samas raskemad ja keerukamad juhtumid peavad jõudma ja jõuavadki täispikka kohtumenetlusse, eelmisel aastal oli selliseid 12% kõikidest lahendatud kuritegudest. Tekkinud ressursisääst kohtutes oleks mõistlik suunata sellele, et nendes väidetavalt vähestes asjades jõutaks maksimaalselt mõistliku aja jooksul lõpliku lahendini. Tagasipöördumine kohtuväliste ja lihtmenetluste eelsesse aega tähendaks esiteks tuhandeid kuritegusid, mida riik sama ressursiga enam lahendada ei suudaks, teiseks ummistuks kohtupidamine täielikult. Tänases süsteemis tuleb aga rõhutada kohtu rolli kohtuväliste kokkulepete kinnitamisel – nimelt võib ja peab kohus jätma kinnitamata iga ebaseadusliku kokkuleppe. Mingit muud filtrit või kontrollmehhanismi siin ei ole ega saagi olla.
5. Arenenud maailma üks põhilisi suundi organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemisel on kriminaaltulu äravõtmine. See USA-le ja teistele Anglo-Ameerika riikidele omane meetod on levinud enamikku Euroopa riikidesse ning on sätestatud ka kriminaaltulu konfiskeerimist käsitlevas Euroopa Liidu Nõukogu raamotsuses. Jeremy Bentham on öelnud, et kuriteo toimepanemine ei tohi ära tasuda. Just sellest maksiimist lähtub 2007 jõustunud kriminaaltulu laiendatud konfiskeerimist võimaldav regulatsioon, mis võimaldab ära võtta professionaalse kuritegevusega akumuleeritud tulu isegi juhul, kui ei ole tuvastatud vara seos konkreetse kohtulikult tõendatud kuriteoepisoodiga. Tõsi küll – seda on võimalik rakendada üksnes 16 kuriteoliigi puhul, nagu näiteks salakaubavedu, narkokuriteod ja raske korruptsioon. Teiseks – erinevalt ENSV kriminaalkoodeksi § 31 vara üldkonfiskeerimisest, kus võis süüdimõistetult kogu vara ära võtta, v.a. nt. järjekordseks külviks vajalik seeme või lapsetarbed - arvatakse laiendatud konfiskeerimisel maha kõik, mille osas süüdistatav on suuteline ära näitama selle pärinemise ükskõik missugusest legaalsest allikast. Samas on eriti oluline tähele panna, et ka kolmas isik, kes on tasuta või turuhinnast olulisemalt soodsamalt saanud kuritegelikku vara, peab teatud juhtudel arvestama objektiivse riskiga sellest ilma jääda. Neid sätteid on juba praktikas rakendatud, kuid regulatsiooni tegelik toime ilmneb alles pärast seda, kui prokuratuur on esitanud piisavalt tõendeid, mille alusel saaks tekkida kohtupraktika.
6. Kindlasti üks olulisemaid muudatusi materiaalse õiguse poole pealt on 2007 märtsis jõustunud majanduskuritegude pakett, kus põhjalikult uuendati maksu-, korruptsiooni-, konkurentsi- intellektuaalomandi-, äriühingu-, pankroti-, väärtpaberi- ja raamatupidamisalaste kuritegude koosseisud.
7. Vahetult pärast eelmise aasta aprillisündmusi ilmnes vajadus ajakohastada karistusseadustiku küberkuritegevuse sätteid ning 4. detsembril 2007 võttis Riigikogu menetlusse Justiitsministeeriumis väljatöötatud nn küberkuritegude paketi. Praegu kehtivas seaduses puudub juriidilise isiku vastutus teatud arvutikuritegude eest ja ka küberkuriteo ettevalmistamise koosseis. Samuti eristatakse eelnõus selgemalt andmete ning arvutisüsteemi vastu toimepandud ründeid. Kuna teatud arvutisüsteemid on seotud riigiasutuste tegevusega ja avalike teenuste osutamise tagamisega, mõjutab nende süsteemide töö häirimine või takistamine kõrgelt internetistunud Eesti ühiskonda väga tõsiselt. Eelnõuga täiendati ka karistusseadustiku terrorikuriteo koosseisu, mööndes et ka küberterrorism on õiguslikult võimalik. Samaaegselt on Justiitsministeerium kooskõlas Välisministeeriumiga esitanud Euroopa Komisjonile algatuse Euroopa Liidu küberkuritegevuse raamotsuse täiendamiseks.
8. 2007 algusest on meie õiguskorras võimalik kohaldada elektroonilist järelevalvet süüdimõistetutele - seda rakendati esimesele valvealusele 22. mail 2007 ning kokku paigaldati 2007. aasta jooksul 197 jalavõru. 2007. aastal lõppes elektroonilise valve tähtaeg 83 valvealusel, neist 75-l positiivselt ja 8-l ebaõnnestunult. Üks neist lõikas jalavõru läbi, ülejäänud 7 rikkusid ajakava jm. elektroonilise valve tingimusi. Kokkuvõtteks võib öelda, et elektrooniline valve on Eestis vähem kui aastaga edukalt rakendunud.
9. 2007. aastal registreeriti 108 alaealiste vastu toime pandud seksuaalkuritegu, mida on 44% võrra vähem kui aasta varem. Julgen arvata, et seda arvu on vähendanud vahepealsetel aastatel pedofiilide paljastamiseks käivitatud jõulised kriminaaluurimised ning see omakorda on aidanud kaasa selliste kuritegude vähendamisele. Oluline on ka preventiivne pool, mis peab pihta hakkama juba sellest, et võimalused selliste kuritegude toimepanemiseks viiakse miinimumini. 20. juulil 2007 jõustus lastega töötamise piirangute seadus, millega tagati, et lastevastase seksuaalkuriteo toimepanemises süüdi mõistetud isikud ei saa töötada alal, kus nad vahetult lastega kokku puutuksid: õpetajana, lasteaia- või lastelaagri kasvatajana, ringijuhina, lapsehoidjana jne. Nende valdkondade tööandjatele on pandud kohustus kontrollida, kas töölevõetav isik on pedofiiliakuritegudes karistatud.
10. Eelmise aasta suvel andis Valitsus riigikogule üle korrakaitseseaduse eelnõu, mida on nüüd parlamendis juba rohkem kui aasta arutatud. See on üks viimaseid suuremaid ehitusblokke, mis seni Eesti õiguskorras tervikuna puudub ning mis peaks tooma selged piirid süüteomenetluse ja korrakaitse ülesannetesse. Täna toimub politsei ja teiste ametite ning inspektsioonide tegevus riikliku järelevavle teostamisel tihtipeale kas lausa ilma õigusliku aluseta või põhiseadusega vastuolus olevatel seadustel. Eesti territoorimil viibiv isik ja siin korda tagav politsei väärivad palju paremat. Teiseks – korrakaitseõiguse puudumine on lubanud jätkuda arhailisel arusaamal, kus kõigi probleemide lahendusena üritatakse näha karistusõigust, mis ometi seda rolli kanda ei saa ega või. Selge ja täpne regulatsioon, mis asjaoludel, mil moel, kelle suhtes ja kelle poolt võib piirata isiku põhiõiguse korra kaitsmisel – on õigusriikliku politseitegevuse põhieelduseks ning korrakaitseseaduse eelnõu annab nendele ja veel paljudele teistele küsimustele vastused. Eriti väärib täna äramärkimist regulatsiooni loomine, millega võimaldatakse Vabariigi Valitsuse ühekordse otsusega kaasata korrakaitsesse kaitseväge, kus selle üksus allutatakse politsei juhtimisele. Põhiseadusliku korra säilitamine terves Eestis võib vahel olla tundide küsimus ning juriidiliselt selge aluse loomine selleks kõigi riigi jõudude kaasamiseks on kiireloomuline ülesanne.
11. Riigikogu arutab praegu ka üht teist Justiitsministeeriumi ettevalmistatud eelnõu - raskes kuriteos osavõtukatse kriminaliseerimist. See eelnõu peaks kõrvaldama lünga karistusõiguse üldosas - teatavasti algab karistatav tegu klassikaliselt alates kuriteokatsest, kuid teatud juhtudel jääb sellest väheks. Täna oleme olukorras, kus näiteks kokkulepe mõrva toimepanemiseks ning ettemaks ei ole veel piisav isiku karistamiseks, kuna karistatavaks muutub see tegu alles alates hetkest, mil on toimunud tulistamiskatse ohvri suunas.
12. Karistusjärgse kinnipidamine eelnõu on samuti mõeldud raskemates kuritegudes süüdimõistetutele – sariröövlid, vägistajad ja pedofiilid, kelle puhul on reaalne oht, et nad pärast karistuse ärakandmist jätkavad samalaadsete kuritegude toimepanemist, võidakse isoleerida kohtu otsuse alusel ka karistusjärgselt. Tegemist on erandlike juhtudega ning neid ei saa olema aastas üle kümne. Tuleb märkida, et mitmete Euroopa riikide võrdluses on Eesti eelnõus võimalike kuritegude ring, mille puhul karistusjärgset kinnipidamist rakendada võib, tunduvalt kitsam.
13. Hiljuti heaks kiidetud korruptsioonivastane strateegia näeb ette muuhulgas uue korruptsioonivastase seaduse loomist, mis kaasajastaks majanduslike huvide deklareerimise ning ametiisikute toiminug- ja tegevuspiirangute süsteemi. Täna kulub igal aastal tarbetult ligi 30 000 tundi ametnike tööaega – see teeb muide ligi 15 ametniku aastase täistöömahu - majanduslike huvide deklaratsiooni (MHD) käsitsi paberil täitmiseks, mis enamjaolt kordab riiklikes registrites juba olemasolevat teavet ega sisalda näiteks välismaal asuvat vara ega reaalselt isiku kasutuses olevat muud kallimat vara. Uues korruptsioonivastases seaduses on kavas luua digitaalne ja eeltäidetud MHD, kuhu ametnik märgib juurde üksnes registrites mitteolevad andmed. Samuti kaasajastatakse põhjalikult iganenud ja kohati liigjäik korruptsioonivastaste piirangute süsteem, samas karmistades regulatsiooni seal, kus on sisulised lüngad kehtivates.
14. Juba sel aastal tahame valmis saada raskete kartellikuritegude avastamist võimaldava leebusprogrammi, millega seaduses luuakse selged garantiid riigiga koostööd tegevale kartelliosalisele. See saab endas hõlmama muudatusi kriminaalmenetluse seadustikus ja konkurentsiseaduses, mis lühidalt tähendavad seda, et esimene kartelliosaline, kes teatab kuriteost, pääseb sootuks karistusest ning muul moel riigiga koostööd teinud osalisel on võimalus saada väiksem rahaline karistus või lühem vangistus. USA ja Euroopa riikide ning Euroopa Liidu praktikas on leebusprogramm ennast tõestanud kui asendamatu vahend ebaseaduslike hinna- ja muude kokkulepete paljastamisel.
15. Pean peatuma ka paaril võlaõiguse probleemil, millel on ometi tihe seos karistusõiguse arenguga. Esiteks on võlaõigusseaduse § 134, milles sisalduvad mittevaralise kahju hüvitamise piirangud - iseäranis sätted, mis lubavad mittevaralise kahju hüvitamist üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu või muud erandlikud asjaolud seda õigustavad - vastuolus põhiseaduse §-ga 25, mille kohaselt igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Loodetavasti õnnestub see vastuolu kõrvaldada juba järgmise VÕS muudatuste paketiga. See puudujääk on eriti praktilise tähendusega olukorras, kus solvamine ja laim ei ole meil karistatavad teod. Tänases õigusruumis nii nende kui ka muude mittevaralise kahju tekitamise juhtudel õiguskaitsevahendid, millest ka tegelikult abi oleks, puuduvad. Ilmeka pildi murettekitavast õiguslikust reaalsusest annab Margit Vutt’i selleteemaline artikkel selle aasta Juridicas. Teiseks kutsun teid üles arutlema teemal nimega karistavad kahjuhüvitised ehk punitive damages, mis tähendab seda, et kohus võib kahju hüvitamisel teatud juhtudel mõista välja lisaks kompensatoorsele hüvitisele ka rahasumma, mis mõjutaks isikut edaspidi hoiduma kahju tekitamisest. Põhjuseid, miks me vajame diskussiooni sel teemal, on märksa sügavamad ning puudutavad muuhulgas seda, kas me tahame märgatavalt laiendada karistustatavate tegude ulatust ning oluliselt suurendada selle rakendamiseks kuluvat maksumaksja raha, või oleks õigem julgustada mõnevõrra privaathagisid õiguskorra tagamiseks ka nendes valdkondades, kuhu riik alati ei jõua. Tegemist ei ole üdini anglo-ameerika nähtusega, vaid juba Rooma õigusest tuntud instituudiga, mis muide oli olemas ka saksa õiguses kuni BGB-ni – näiteks sätestasid selle nii Preisi kui Baieri tsiviilkoodeksid. Pärast BGB vastuvõtmist aastal 1900, millega justkui sätestati era- ja karistusõiguse range lahusus, ei möödunud palju aega, kui karistavad kahjuhüvitised hiilisid kohtupraktika kaudu tagasi ka saksa õigusesse, markantseim näide on Monaco Caroline juhtum, kus Saksa föderaalkohus mõistis isikuõiguste rikkumise eest välja kompensatoorset kahju ületava „tõrjuva“ kahjuhüvitise. Euroopa kohus on Manfredi asjas teinud ühese järelduse, et karistavad kahjuhüvitised ei ole vastuolus Euroopa avaliku korraga ning Euroopa Komisjon on koguni juba mõnda aega arutanud selle üle, kas karistavad kahjuhüvitised peaksid olema võimalikud vähemalt intellektuaalomandi ja kartellide alaste rikkumiste puhul. Muide, isegi Eestis selle teema kohta avaldatud dr Karin Sein’i Juridica artiklis ei ole väidetud, et karistavad kahjuhüvitised oleksid vastuolus põhiseadusega, vaid on üksnes nenditud, et need võivad olla vastuolus. Rohkemat ei saagi ükski jurist väita, kuivõrd grammatilise lähenemise korral võiks hea tahtmise korral vastuolu näha ka võlaõigusliku leppetrahvi puhul - see võib olla põhiseadusega vastuolus, kuna sisaldab endas sõna „trahv“, mis viitab üheselt karistuslikule iseloomule ja peaks olema kokkulepitav üksnes prokuröri juuresolekul. Lähem analüüs näitab siiski, et esialgne kahtlus ei leia kummalgi juhul kinnitust ning me saame liikuda edasi põhiseaduspärasuse kontrollist otstarbekuse aruteluni. Vältimaks paljusid häirivaid Eesti õigustraditsioonile „võõraid“ nimetusi, võib olla oleks üheks lahenduseks leida karistavatele kahjuhüvitistele esmalt teistsugune nimi.
16. Järgmine suurem töö, mis on hetkel analüüsi koostamise staadiumis, puudutab väärteomenetlust. Täna on eriti kriminaalmenetluses rakendatud uuenduste taustal väärteomenetlus kohati väga kohmakas ja ebaefektiivne. Muuhulgas on vaja analüüsida väärteomenetlust menetlusökonoomika aspektist, arutuse all on ka väärteotrahvi sidumine keskmise sissetulekuga sarnaselt kuriteo eest mõistetava rahalise karistusega, ühiskondlikult kasuliku töö võimaldamine ka väärteomenetluses aresti asemel jms.
17. Piirikontrollita Euroopas on üha strateegilisem Euroopa Liidu sise- ja justiitsküsimuste tasand. Euroopa vahistamismäärus on vast parim näide, kuidas liikmesriikidevaheline usaldus üksteise justiitssüsteemide vastu võimaldab edukalt võidelda kuritegevusega ka sisepiirideta alal. Justiits- ja siseministeeriumi nõunikud annavad regulaarselt oma panuse selliste kogu Euroopa Liitu puudutavate teemade arendamisel nagu lennujaamade turvalisus, karistusandmete vahetamine, küberkuritegevus, keskkonnakuriteod, Eurojusti võimekuse tõstmine, karistuse kandmine kodumaal jms.
Kuigi mitte ainult Tallinna linn, vaid ka õiguskord ei saa kunagi valmis, võime kokkuvõtteks tõdeda, et eesti karistus- ja menetlusõiguse ulatuslik arendamine on loonud kaasaegse õiguskeskkonna ning annab üsna vahedad relvad turvalisuse ja õiguskorra tagamiseks. Sageli näeme, et uuendused, mille üle mõnel Skandinaavia või Lääne-Euroopa maal on aastaid arutletud, on Eestis juba tehtud ning täna oleme olukorras, kus me enam üksnes ei õpi teistelt, vaid tihti tullakse ka meie kogemustest õppima.
Õiguskord on tervik ning karistusõigust ei saa vaadelda lahus põhiseaduslikust korrast laiemalt ning avaliku- ja eraõiguse arengust. Karistusõiguse aktsessoorne ja tagav roll tähendab seda, et ilma korrastatud riigiõiguse, võla- ja ärisuhete poleks ka karistusõigusel paljuski seda, mida tagada. Eesti kiire ühiskondlik ja majanduslik areng taasiseseisvumisjärgselt tugineb kindlasti olulisel määral sellele, et erinevalt mitmest teisest endise idabloki riigist oleme suutnud tagada põhiseadusliku õiguskorra tema tervikus, mille üheks sambaks on kahtlemata karistusõigus.
Samas – et vastata küsimusele, kas karistusõiguse reformi eesmärgid on täitunud – ei saa me piirduda üksnes juriidikaga, vaid peame vaatama ka selle rakendamise institutsionaalset suutlikkust. Vastasel korral võiksime küsida, kas mõne eriti kaasaegse ja täiusliku õiguskorra tõlkimine ja tervikuna kehtima panemine näiteks Somaalias tooks kaasa selle, et järgmisel päeval pärast seaduste jõustumist saaksime seal rääkida sellest, et eesmärgid on saavutatud?
Igaühe, kuid ennekõike kutseliste õigusnõustajate ning õiguse rakendajate tegevuse tulemusena saab seaduses kirja pandu tegelikkuseks.
Esmalt sõltub igaühest, kas karistusõigus täidab oma eesmärki. Seejuures ei eelda me, et igaüks teaks detailselt, mis konkreetsel hetkel on karistatav tegu ja mis mitte, vaid seda, et isik aktsepteeriks ühiskonna põhiväärtusi, milliste rikkumine on kõige raskematel juhtudel karistatav. Miks see sageli nii ei ole on kriminoloogide uurimisala. Näiteks kui isik avastab liftist sinna ebaseaduslikult jäetud patsientide nimelised haiguslood, viib need ajakirjanikule, kes avaldab need koos inimeste nimedega lehes – võib olla üheks põhjuseks see, et kumbki ei teadnud seda, et alates 15 märts 2007 on nende tegevus delikaatsete isikuandmete ebaseadusliku avaldamise näol karistusseadustiku § 1571 järgi vangistusega karistatav nn igaühekuriteona. Kuid veelgi olulisem on see, et isegi kui isik ei teadnud spetsiifilist regulatsiooni, ei tekkinud tal ka kordagi küsimust, kas selline teguviis võiks rikkuda ühiskonnas tunnustatud väärtusnorme.
Teiseks - eriline roll karistusõiguse positiivsel realiseerumisel on kutselistel õigusnõustajatel. Kriminaalpoliitika vaatenurgast on just erialateadmistega advokaat oluline kuriteoennetaja, kelle üheks eesmärgiks peaks päeva lõpuks olema kindlasti see, et juhtida oma klienti eemale iseäranis rahapesu- korruptsiooni- bilansivõltsimise-, maksu-, väärtpaberi- ja pankrotikuritegude karidest. Ei tahaks olla sellise kliendi nahas, kelle õigusnõustaja teab küll kõike väärtpaberituruseaduse §-s 2 lg 11 punktis 7 nimetatud klimaatiliste muutujatega seotud tuletislepingust, kuid teatab seejuures uhkusega, et karistusõigusest ei tea ta midagi.
Kolmandaks jõuame kutseliste karistusõiguse rakendajateni.
Õigusliku keskkonna kaasajastamisest mitte vähem oluline pole olnud prokuratuuri finantsiline ja institutsionaalne tugevdamine viimase viie aasta jooksul, kus 16 maa-ja linnaprokuratuuri ühendati sarnaselt politseiga neljaks ringkonnaprokuratuuriks, viidi sisse põhimõte, et üks ja sama prokurör vastutab oma asja eest alates kohtueelsest menetlusest kuni Riigikohtuni välja ning on võimeline vajadusel ka avalikkusega suhtlema.
Tihenenud on ka koostöö politseiga. Alates 2005-ndast aastast kohtuvad justiits- ja siseminister regulaarselt politsei ja prokuratuurijuhtidega, kus jälgitakse kuritegevuse ja kriminaalmenetluse olukorda ning lepitakse kokku ühised eelistused kuritegude ohjamisel. Seejuures on suureks abiks kriminaalmenetlusregistri baasil käivitatud ühtne digitaalne statistika. Vaid mõned aastad tagasi peeti arvestust käsitsi!
Siseministeeriumi ja politsei eripära tänases süsteemis on see, et liiklussurmad, õnnetused ja muu korrakaitse võtab paratamatult alati ära esmase tähelepanu ning eriti just uurimisvõimekuse arendamiseks keerukate peitkuritegude avastamiseks ei pruugi jaguda enam piisavalt tähelepanu. Näiteks on üheks väljakutseks kriminaaltulu jälitamise üksuse reaalne töölerakendamine. Kontinentaal-Euroopa riikides on kriminaalpoliitika enamasti jagatud justiits- ja siseministeeriumi vahel, samas kui anglo-ameerikas ning skandinaavias on nii kuritegude uurimine kui prokuratuur ühe ministeeriumi valitsemisalasse koondatud. Rootsi, Taani ning USA, kus FBI on osa justiitsministeeriumist, on selle parimateks näideteks. Eestiski võiks tulevikus kaaluda kriminaaljustiitsahela koondamist sarnase mudeli järgi, mis võimaldaks säästlikumalt ja fokusseeritumalt seda valdkonda juhtida. Kohtueelne uurimine, kohtuekspertiis, prokuratuur, kohus, kriminaalhooldus, karistuste täitmine ja vanglad täidavad kõik oma rolli süsteemis, mille ühiseks nimetajaks on kriminaalmenetlus laiemas mõttes. Vastuargumendiks on täidesaatva võimu suurem kontsentratsioon, mida tuleb hoolikalt tasakaalustada nii, et ka halvimal juhul säiliks politseiuurimise ja prokuratuuri menetluslik sõltumatus.
Tänapäevane kriminaalmenetlus peab üha rohkem tuginema just nimelt mitteisikulistele tõenditele, mille parimaks näiteks on kõikvõimalikud arstlikud, DNA-, sõrmejälje-, materjali-, ballistilised jm ekspertiisid. Kui kurikuulus Stalini peaprokurör Võ¹inski ütleks, et puhtsüdamlik ülestunnistus on tõendite kroon, siis demokraatliku õigusriigi tõendite kuningaks peaks olema asitõenditele ja loodus- ning täppisteadustele tuginev ekspertarvamus. 1.st jaanuarist 2008 ühendati senised Kohtuekspertiisi ja Kriminalistikakeskus ning Eesti Kohtuarstlik Ekspertiisibüroo Justiitsministeeriumi hallatavaks Eesti Kohtuekspertiisi Instituudiks. Uue asutuse nimi tuleneb muide ajaloolise järjepidevuse põhimõttel okupatsioonieelse Eesti Vabariigi samalaadse asutuse nimest. Valminud on projekt, rahastamisskeem ning leitud on kinnistu Mustamäel, kuhu ehitatakse Põhjala regiooni moodsaim kohtuekspertiisikesksus loodetavasti juba lähemate aastate jooksul. Tänapäevases ja õigusriiklikus kriminaalmenetluses on väga oluline jätkata kohtuekspertiisi valdkonna eelisarendamist ning seda koostöös euroopalike naabermaadega, võimaldades Põhjala riikide ekspertiisikeskustel spetsialiseeruda.
Kohtute töökoormus kriminaalasjades on pärast arvukate liht- ja alternatiivmenetluste seadustamist ja praktikas rakendamist arvestatavalt vähenenud, samas tasakaalustavad seda põhjalikum ja pikem kohtulik uurimine võistlevas protsessis ning eeluurimiskohtuniku funktsioonide kasv.
Eesti kriminaalhooldus, mis käivitati 1998 aastal, on tänaseks ennast juba sedavõrd tõestanud, et ilma selleta me ei kujutaks kriminaajustiitssüsteemi toimumist ettegi.
Vanglavõrgu optimeerimine ja kaasajastamine – 2002 avati Eestis esimene moodne vangla Tartus, mis tähistas üldist ülemineku algust laager-tüüpi vanglatelt kamber-tüüpi vanglatele. See peaks muutma vanglad kuritegevuse ülikoolist korrektsiooniasutusteks, mis suunavad karistatud õiguskuulekale käitumisele. 2008 avati Viru vangla ning juba käivad ettevalmistused kolmanda vangla rajamiseks Harjumaale. Tänaseks on oma tegevuse lõpetanud juba sellised okupatsiooniaegsed kolooniad nagu Ämari, Rummu ja Keskvangla ehk Patarei. Tallinna vangla valmimise järgselt on võimalik järk-järgult sulgeda ka Harku ja Murru vanglad, misjärel koosneks Eesti vanglavõrk kolmest suurest kamber-tüüpi vanglast. Selline vanglavõrgu süstemaatiline moderniseerimine ei ole olnud sugugi iseenesestmõistetav väga paljudes teistes endistes idabloki riikides
Kokkuvõtteks – väide, et karistusõiguses on toimunud reformid, vastab tõele. Et neil on ka olnud eesmärke on samuti õige. Mõnelgi juhul tõdesime isegi nende realiseerumist.
Lõpuks märkus ka ettekande pealkirja kohta – ilmselt on mõeldud „Criminal policy without politics“, mida paraku eesti keelde täpselt tõlkida ei anna. Samas kui ingliskeelne variant oleks vähemalt grammatiliselt võimalik, poleks ta seda ometi praktikas, kuna nii „policy“ kui „politics“ mõjutavad üksteist paratamatult ega suuda üldjuhul ilma teineteiseta eksisteerida.
