Muutustest õigusdiskursuses ja -keeles

Muutustest õigusdiskursuses ja -keeles[1]

Krista Kerge

TLÜ rakenduslingvistika professor

Allpool esitatav ettekanne on poliitiline. Lingvistina saan esitada küsimusi, kuid ei saa nen­dele adekvaatselt vastata. Vastused nõuavad juriidilist mõtlemist ja veelgi enam poliitilisi otsuseid. Jutuks võetakse muutused mõtlemises ja keelekasutuses, mida otseselt või kaudselt mõjutab meie kuulumine Euroopa Liitu.

Keele­teadlane teeb vahet sõnastamata normil, mis on isereguleeruv, ja sõnalisel normil ehk normingul, mille looja ei usalda oma toimekeskkonna isereguleeruvust. Reguleerimissoov on ajendatud ja/või saadetud mingilaadsest ideoloogiast. Kindel ideoloogia on tegelikult alati ja igas tekstis ole­mas. Toon siinkohal ühe näite sootuks muust valdkonnast.

Inimene pöördub arsti poole. Ta ei mõtle hetkekski, et tervise ­asjatundja tekst, mille mõte on anda ravi­juhi­seid, oleks ideoloogiline. Kuid ideoloogiline see on: üht ja sedasama haigust ra­vib Eestis kas­vanud ja Tartus õppinud arst sootuks teisiti kui Jaapanis kasvanud ja arstikutse omandanud inimene. Erinevused ideekogumite vahel on sageli üsna sügavad alates sellest, mida mõistetakse haigusena, kuni kindla raviviisi valikuni.

Ent kujutlegem, et ravijuhiseid annab hoopis ametnik või jurist või et need kehtestab iga hai­guse puhuks demokraatlikult riigi parlament. Või et inimene määrab ise oma diagnoosi ja ra­vi. Organism peab olema väga terve ja tugev, et mitte tasakaalust pöördumatult välja minna – või päästab teda juhus. Ühiskonna üle otsustame aga enamasti nii, nagu ini­mene otsustaks oma tervise üle kas ise või delegeeriks otsustusõiguse suvalisele, nt retušeeritud klantspildil usaldus­väärsena näivale ini­mesele.

Õiguse üldakt on, nagu iga muu tekst, kantud kindlast ideo­loogiast ning mõjutab ühiskonda kui üldjoontes isereguleeruvat orga­nismi. Kuidas tahes me paran­daks näiteks oma alustes ena­musele vastuvõetamatut seadust, eeskirja või muud juba eelnõuna liikuvat valmisteksti, mis tege­lik­kust ette kirjutab, tule­mus on küsitav. Üksik­parandused ei muuda enamasti teksti ideo­loo­giat ning nende püüdlemise asemel tuleks selline tekst kehtestamata jätta – s.o kas usalda­da toimi­vaid norme või teha uus tekst teisel ideo­loogilisel alusel. Samas on terve pädevusala, kus Ees­ti ideoloogia on otsustatud sellega, et oleme astu­nud Euroopa Liitu. Siin on mõtte­ainet, mida allpool üritan esile tuua.

Õigusaktil kui sõnaliste normingute ehk sätete kogumil on kalduvus muuta oma toimekesk­konda ehk tegelikkust ühes kindlas suunas. Kui tekst on halvasti sõnastatud, siis on tema mõju soovimatu ja ettenägematu, lubades keelatut ja keelates lubatut, pannes inimesi tegema midagi, mis tööd ei tõhusta, vaid segab jne. Kui tekste saab üleliia, siis on tagajärjeks reostus. Siin on aga kaks oluliselt erinevat asja. Ühelt poolt tuleb rääkida õiguse üldaktidest, nende ideestikust ja sõnastuse kvaliteedist. Teiselt poolt on väga palju sellist, millest seadused vai­kivad, kuid mis mõjutab meie elu märksa enam – nimelt rohkete haldus­dokumentide kaudu.

Õigus tekstidena

Seadusel, täpsemalt õiguse üldaktil kui tekstiliigil on lingvisti pilguga järgmised olulised omadused.

• Õiguse üldakt on deklaratiivne kirjeldav tekst – ta väidab, kuid ei seleta ega põhjenda.
• Sellise õigusakti eesmärk on reguleerida suhteid ja käitumist.
• Seadus esitab kontekstis ühemõtteliste tingimustega (osalistega, asjaoludega) seotud järeldusi tegevuseks või tegemata jätmiseks (kui–siis).
• Seadus lubab tõlgendusi (1) iseenda piires (nt preambulis avatud mõisted jm), (2) kogu vastuvõtuhetkel kehtiva seadus­tiku või selle määratud osa piires (õiguse ja regulee­ritava valdkonna legaalterminoloogia) ning (3) kirjakeele mõiste­süsteemi ja gramma­tika piires (üldsõnavara, grammatilised seosed ja vahendid).
• Seadus on ainus tekstiliik, mille tõlgendus ei sõltu (ideaalis) teksti kindlast vastu­võtjast, vaid rahva esinduskogu tahtest. Kui kohustuslikku normi sõnade ja gram­ma­tika kooskõlas tuvastada ei saa, siis tuleb kõrge taseme ekspertide toel välistada põhiseaduse ja hea tava vastane tõlgendus ning pöör­duda vajadusel riigikohtusse või seadus­eelnõu arutelu tekstide poole.

Lingvistilise analüüsi aspektist pole Euroopa Liidu tekstide enamik mitte õigustekstid, vaid poliitilised ja didaktilised tekstid. Vaadakem mõnd näidet, mis sellele viitavad (näite järel nurksulgudes on siinkirjutaja kommentaarid).

Õigusaktis ei ole asjakohane kasutada hinnangusõnu (kerge, raske, laialdane, otstarbekas, asjakohane, õige, parem vm) ja nende võrdlusastmeid, nagu näidetes 1−3:

(1) [midagi] on kergem saavutada ühenduse kaudu; ingl […] is better achieved at Community level [Millest kergem või parem? Milline ühendus?]

(2) „Komisjon korraldab enne seadusandliku akti kohta ettepanekute tegemist laialdased konsultatsioonid [Kui laiad? Kus? Kellega?]

(3)... on asjakohane tagada üleminek [..] ja [..] vahel; ingl it is appropriate to ensure transition between [..] and [..] [Tuleb määrata ülemineku­tingimused ja -aeg?]

Hinnangulisuse kõrval iseloomustab poliitilist ja didaktilist teksti ebamäärane tulevikku suu­natus ja tingimuslikkus (modaalverbid võima, pidama vm, tingiv kõneviis), nagu näiteis 4  ja 5.

(4) Käesolevas määruses sätestatud meetmete võimalikult otstarbekaks ja kiireks kohal­damiseks peaks käesolev määrus pärast selle vastuvõtmist jõustuma niipea kui või­malik; ingl In order to ensure that the measures provided for in this Regulation can be applied in the most expedient and speedy manner, this Regulation should enter into force as soon as possible after its adoption [Seaduses ei oleks sellelaadne jõus­tumisaja sõnastus võimalik]

Kohati on sõnavalik loosunglik, nagu üles kutsuma, ja samas võib esineda vigu. Näiteks ‘turvalisus’ tõlkelauses 5 ei ole enesekohane mõiste (ei saa öelda „Ole turvaline“), järelikult saab subjekt seda keskkonnas luua, kuid mitte rakendada:

(5) Parlament kutsub üles turvalisusele [Õigem näib turvalisust tagama]

Seaduslauseid ei saa manitsevalt raamistada, nagu on raamistatud näide 6. Lauses on polii­tilisele tekstile omast eufemistlikkust: otsetoetuste ratsionaliseerimise mõte on ilmselt nende ’senisest otstarbekam jagamine’. Tegemist on üldse halvasti jälgitava lausega, milles kõrval­lause on lõhkunud fraasi õigusaktidest kinni­pidamine.

(6) Euroopa Parlament on korduvalt väljendanud oma arvamust, et otsetoetusi tuleks veel­gi ratsionaliseerida, muutes nende toetuste suuruse sõltuvaks ühenduse õigus­aktidest, mis ei piirdu ainult importtoodete käsitlemisega, kinnipidamise tegelike kulu­dega [Mõte on seada otsetoetuste suurus sõltuvusse ka muude ühenduse õigusaktide täit­mise kuludest peale importtooteid käsitlevate?]

Kohati leiab tekstides kõige eeltoodu kõrval tülikaid viiteseoseid, kus üht ja seda­sama sõna on kasutatud mitmes tähenduses, nagu sõna konverents näites 7. Sätte teemaks on „Euroopa Liidu asjade komisjonide konverents“, sätte fookuses (lõpuosas) on aga võimatu üheselt tuvastada, kas juttu on sellestsamast konverentsist või vahepeal mitmuslikuna sisse toodud parlamentidevahelisest konverentsist.

(7) Euroopa Liidu asjade komisjonide konverents võib esitada Euroopa Parla­men­dile, nõukogule ja komisjonile läbivaatamiseks iga seisukoha, mida konverents peab asja­kohaseks. Lisaks sellele edendab konverents riikide parlamentide ja Euroopa Parla­mendi, sealhulgas nende valdkondlike komisjonide vahelist teabe ja kogemuste vahe­ta­mist. Konverents võib korraldada ka parlamentidevahelisi konverentse üksik­teema­del, eriti mõttevahetusi ühise välis- ja julgeolekupoliitika, sealhulgas ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika küsimustes. Konverentsi esitatud seisukohad ei ole riikide parla­men­tidele siduvad ega otsusta ette nende seisukohti. [Millise konverentsi seisukohad ei ole liikmesriigi parlamendile siduvad?]

Ühtlasi on 7. näide vigaselt seotud. Kui eestlane ütleb, et Jaan ostis kingad, mida Jaan pidas ilusaks, siis viitab lause kahele Jaanile (vrd Jaan ostis kingad, mida pidas ilusaks ja Konve­rents võib .. esitada iga seisukoha, mida peab asjakohaseks). Ka on väljend konve­rentsi esita­tud seisukohad liiane: eesti kirjakeele normi järgi on need konverentsi seisukohad. Verbi esita­ma vajataks siis, kui tal on oluline laiend (nt parlamentidevahelise konverentsi EL asjade komis­jonidele esitatud seisukohad).

Euroopa Liidu tekstide tüpoloogiast hoopis olulisemad on üldised ideoloogilised muutused, mida sellised paatoslikud, tingimuslikud, manitsevad ja eufemismidest küllastatud tekstid oma sõna­kasutusega märkamatult kaasa toovad. Sellel huvitaval teemal on valmimas (kaitsmisele suu­na­tud) Tallinna ülikooli diskursuseanalüüsi lektori Katrin Aava doktoritöö „Eesti 2004.−2006. aasta haridusdiskursuse analüüs“. Väitekirjas on samm-sammult demonstreeritud Euroopa Liidu uuemate tüvitekstide mõju eesti keelele ja meelele: kuidas, millal ja mis terminite toel asen­dub kodaniku­ühiskon­na ideoloogia Eesti haridus­valdkonnas neoliberalistlikuga, nii et haridus muutub teenindus- ja ärivald­konnaks, mille üle valitseb raske (f)riiklik kontroll.

Kelle keel on Euroopa Liidu eesti keel?

Küsimus pole ainult Euroopa Liidu tekstide poliitilises või didaktilises suunit­luses – sõnastuse küsita­vus pole siinse artikli põhiteema, kuid ilmneb isegi kõrvaliste näidete vaatlusel. Euroopa Liidu tõlketekstide sõnastus (mis tahes liiki nad määrata) ei sobi õigusakti; ka pole need tekstid keeleliselt tingimata täpsed ega ühe­mõttelised. Milline peaks siis olema Euroopa Liidu tõlgete mõju eesti õigus­ruumi teks­tidele?

Euroopa Liidu institutsioonide eesti tõlkeüksustes töötavad kahtlemata professionaalid, meie ameti­tekstitõlkijate paremik on seal tugevasti esindatud. Samas ei saa ei nüüd ega tulevikus arvata, et tõlked on laitmatus sõnastuses ja sobivad eesti õiguskeele arendamise lähtepunktiks.

1)  Tõlke olemus on vahendada mõtet ja mõisteid, aga neid saab alati mitut moodi sõnas­tada.

2)  Tõlke kvaliteet ehk mõtte vahendamise otstarbekus ja täpsus sõltub otseselt Euroopa Liidu tõlki­jatele peale surutud töötempost, mis on arusaadavatel põhjustel väga suur (nt tõlge ja selle trükkimine peab mahtuma eelnõu valmimise ja selle arutelu alguse vahele).

3)  Tõlkijal on oma haridus. Tal ei ole filoloogina või muu ühe ala asjatundjana vald­konna­konsultantide ja ilmselt ka piisavat juristide võrgustikku, kellelt operatiivset abi saada, isegi kui konsul­teerimiseks aega jääb.

4)  Koos Euroopa Liidu kodanike kasvava mobiilsusega kahaneb tõlkijate hea eesti keel. Suur osa neist on kõrghariduse oman­danud enamasti või kogunisti võõrkeeles (ka võõrfilo­loogide erialaaineid loetakse Eestis võõr­keeles ning Bologna süsteem ei jäta aega piisavateks tõlke-sihtkeele õpinguteks); üha suurem osa eurotõlkijaid elab pikemat aega või juba alaliselt võõra keele keskkonnas ja nooremad üha sagedamini mitme­keelses sega­pere­konnas jne.

Toon ühe näite ajasurve mõjust. Tõlke e-keskkond näitab tõlkijale iga termini varasemaid tõlkevasteid koos viitega nende kasutajale ja kasutusümbrusele. Üht olulise akti olulist ter­mi­nit on tõl­gi­tud neljal viisil. Vilunud tõlkija pöör­dub alustatud tõlke kvaliteedi nimel elekt­roo­ni­liselt või vahetult kõigi nelja kolleegi poole, et ühi­selt valida üks ja edaspidi samas konteks­tis eelistatud termini­kuju. Muidugi võtab see veidi aega. Tulemus: kõnealune termin saab pai­ka, kuid valmisteksti edastus tellijale hilineb mõne minuti. Nädala raportis märgitakse seda ühekordset 7-minutilist hilinemist kui nime­lise töötaja ametlikku viga, mis võib tõlkijale kaasa tuua soodustuste vähendamise ja kahan­dab kogu eesti tõlkeüksuse usal­dus­väärsust. Näide on või­malike juhtumite seas üks lihtsa­maid, sest hilinemine ei oleks saa­nud olla niisama väike, kui oleks tulnud konsulteerida keele­nõuandega Eestis või otsida abi erialainimestelt ja/või  juris­tidelt.

Eeltoodud tausta arvestades tuleks olla väga järjekindel arusaamas, et Eestile pole kohustuslik mitte Brüsseli või Luxembourgi tõlgete keel, vaid tõlgitud tekstide mõte. Teisisõnu, Eesti on Euroopa Liidu suve­räänne liik­mes­riik ja eesti keel üks selle liidu ametlikke keeli. Seega on Eestis loodud ja korras­tatud eesti kirjakeel, k.a eesti legaalterminoloogia ja väljendustrafarett (kui selline on juhtumisi olemas), kohustuslik tõlkijale, kuid tõlkija keel pole kohustuslik Ees­tile.

Eesti õiguskeel tuleb luua ja korrastada Eestis. Mis sellest järeldub?

• Eesti õiguskeel oma olemasoleva legaalterminoloogia, väljendustrafaretiga on Euroopa Liidu tõl­ge­tes kohustuslik (ja minu kogemusel seda tõlkijad ka arvestavad, kontrollides termi­neid jm väljendeid Riigi Teatajast).
• Kui Eestis reguleeritakse valdkondi, mis on Euroopa Liidu ühise pädevuse alas, siis tuleb järgida Euroopa Liidu aktides kokku lepitud printsiipe ja aktide-sätete mõtet, kuid korrastada väljendus­plaani, võtmata üle tõlgete keelt.
• Tõlkijate loodud õigusterminoloogiat ei tohi käsitada siduvana. Terminiloome jäägu eriala asjatundjatele ja terminikomisjonidele; legaalterminoloogia on rahvaasemike ehk parlamendi, juristide ja vald­konna asjatundjate ühistöös kaalutu tulemus.

Kui näiteks tõlkes on kiirkorras loodud juhutermineid ja hädapäraseid fraase, mida Eesti juristidel, keelekorraldajatel ja reguleeritava ala asjatundjatel on raske aktsepteerida, siis tuleb selline keeleaines kohalikes tekstides kokkuleppeliselt asendada ning suhestada uus tõlkekeelend avalikes andmebaasides ja tekstides (terminibaasides, eelnõude kaaskirjades jm). Suhestamine on vajalik ka ilmsete tõlkevigade puhul.

• Kui akt puudutab seda, mis Euroopa Liidu kokkulepete järgi jääb liikmesriigi pädevusalasse, siis tuleb järgida Euroopa Liidu teksti ideoloogiat, kuid otsustada kohalike aktide sisu, sõnastuse ja terminite üle siin.

Jätan pikemalt analüüsimata seniste tõlgete keele, kuid veanäiteid on mitut laadi. Keelte suhes­tamise juures näib omadussõnade ja verbide valik olevat tihti paras pähkel. Näiteks on serious või actual; apply ~ implement ~ customise; breach ~ misconduct ja nende tuletised, nagu infringement (rikkumine); amend ~ adjust ~ adapt jne tihti suhestatud nii, et ühel lähtekeele sõnal on mitu eesti vastet ja mitmel sõnal ühesugune tõlkevaste. On üsna ilmne, et me ei hakka Eestis Euroopa Liidu tõlke pärast rääkima tõsisest rikkumisest, kui meie seadustes nime­ta­tak­se sama­laadset rikkumist raskeks.

Kohati võib aga tõlge juhtida tähelepanu kokkuleppe vaja­dusele. Näiteks hakkab silma, et euroaktidest ei selgu erinevus nõude ja nõudmise vahel – ilmselt oleks asjakohane rääkida selle või teise aktiga kehtestatud nõuetest (ka uutest või lisanõuetest) ning jätta sõna nõudmised sinna, kus õigusaktile ei viidata (nt keegi nõudis täiendavalt dokumente > täiendavate doku­men­tide nõudmine).

Euroopa tekstide analüüsil võib aga avastada ootamatusi ka eesti õiguskeeles endas – tõlgete mõju on ettearvatult kohale jõudnud. Näiteks ei ole eesti kirjakeeles omadussõna residentne ja seetõttu ei saa seal olla ka selle tuletist residentsus – kuid Riigi Teataja sirvimisel ilmneb, et seda on kasutatud kahekümne ühes Eesti õigusaktis.

Samalaadseid ja muid uudislikke näiteid kohtab aga eriti palju õiguse üksikaktide ja haldus­dokumentide keeles – see on hiiliv keel, mille sõnu sageli Eesti seadustes ega kirja­keele allikates ei leia või on neid kasutatud erilises tähenduses. Õigust sõna laias mõttes ei sõnasta seega enam ei tippjurist ega ala või õiguskeele asjatundja, vaid Euroopas õppinud ametnik.

Raskesti hallatav tegelikkus, ametnike hiiliv uudiskeel ja mõttemallid

Õiguskeele ja temaga kantava mõtteviisi muutustest võib rääkida pikalt. Paraku ei ole majandussurutise ­ajal ka üldaktide puhul enam probleemiks õiguse sõnastus, vaid õiguse sisu: seadus kui ühis­kondlik kokkulepe, mis eile kehtis, ei pruugi täna enam kehtida. Kui tuua üksainus näide: ole mees ja täida lepingut, kui keset käimasolevat juba rahastatud, täppiseelarve ja -bilan­siga ning peensusteni range aruandevormiga projektis muutuvad Eestis kõik tasumäärad, maksu­liigid ja samal ajal ka projekti haldava asutuse sisedokumendid. (Kokkuleppeid, millest kinni ei peeta, tunnevad veel enam sotsiaalselt vähe kindlustatud inimesed.)

Vaene aeg näib olevat teisalt ka rikkal ajal vargsi tekkinud priiskamise jätkuv õigustus. Üha tähtsa­maks muutub kokkuhoid ja kontroll selle üle. Kontroll asjatundja tegevuse üle tähen­dabki priiskamist, mille tekitab kasvav asjatundmatute palgaliste paberimäärijate kogum, kes koos­tab eeskirju, nende täitmise juhendeid, taotluste ja nende lisade nimestikke ja planke, raha taotlemise ja selle kohta aruandmise tabeleid kümnete hierarhiliste lahtritega. Neile assis­tee­rivad aruande abi­kõlblikkuse analüütikud ja kuludokumentide kontrollijaid, kes omakorda annavad aru kõ­rgema astme ehk rahastaja asjaomastele ametnikele. Iga uue juhtimis- ja kontrollifunktsi­oo­niga kaasneb loendamatu hulk tegevusi ning kindla töö kontekstis uusi termineid, millega inimestel tuleb harjuda.

Teadlane koostab näiteks tegevuspõhiseid rahastamistaotlusi, täites kobamisi tuttavate sõnadega, kuid esialgu arusaamatu sisuga lahtreid Mõõdik, Lähtetase, Tulemtase, Mõju, Sotsiaal­partnerid, Omafinantseering jne. Ta saab rahastuse, koostab bilansi, jagades tegevustele eral­datud sum­ma raamatupidamiseelarve artikliteks, üritades oletada, kas kirjastamine on majanduskulu ja millisel määral või mis erinevus on palgal, töötasul ja lisatasul, seejärel täidab projekti kinni­tamise taotluse ja ootab kinnitust, arveldab ise kassa- ja dokumendi­põhiselt ning koos­tab lõ­puks aruande taas tegevuspõhiselt, arvutades kõik bilansiaruande summad tegevuste kaupa ise ümber. Tegevus ise – uurimistöö ja õpetamine – on selle kõrval justkui väheoluline.

Kui parasjagu saakski aega tegelda teadus- või arendusprojektiga, siis selgub, et algamas on juba akrediteeritud õppekavade riiklik üleminekuhindamine ja sellega sünkroonselt ka teadusvaldkondade eval­veerimine. Kiiresti ja kindlasti tuleb vaadata, et õppe- ja kursusekava tulemus oleks sõnas­tatud väljundipõhiselt ja esitatud subjekti­keskselt, kava järgiks kvaliteedi­nõudeid ja õppejõudude teadustulemused oleksid avaldatud aruandekõlbliku klassifikaatoriga välja­andes.

Parim näide bürokraatia enesekindlusest meenub professori valimiste ajast riigiülikoolis. Kan­di­daadile helistas keset kiiret nõupidamist ametnik, kes nõudis mingite teadus­info­süsteemis märgendiga „ilmumas“ varustatud artiklite vastuvõetuse tõendeid, mida tulnuks paari päevaga Hispaaniast nõutada. Kandidaat püüdis pareerida, et seda tõendit ei ole valimiste kontekstis vaja – nn esimese taseme artikleid on üle nõutava määra ehk mitte üheksa, vaid kuusteist ja pole ju tähtsust, kas viimase viie aasta publikatsiooniloendi 38. ja 39. artikkel on ilmumas või ilmunud. Noore värske ja erialakauge ametniku vastus kõlas: „Mis loeb, et kõrgetasemelisi artikleid on palju. Me ei hinda teie tööd ju formaalselt, vaid sisuliselt!“ See ei ole enam keeleküsimus, vaid ajastuomane mõttemall, uue kõnekäitumise ja mõtteviisi ühendatud pretsedent. Professori­kandidaadi paberid lükatigi tagasi avaldusele kantud märkega „Sobib, kui esitab Hispaanias ilmumas olevate artiklite kohta tõendid“. Selgus tõsiasi, et seesama helistanud neiu moodustas paari teise omataolisega kvalifi­kat­siooni­komisjoni, kelle pädevuses oli hinnata kõigi erialade (personaliosakonnas dokumentide järgi formaalselt sobivaks arvatud) professuuritaotlejate sobivust sisuliselt. Muidugi oli näiteks toodud otsus juriidiliselt ebapädev ja asi lahenes.

Ent tulgem tagasi muutuste juurde keeles ja kõnekäitumises. Keegi üliõpilane küsis kord loengus, kust tuleneb asjaolu, et eesti kultuuris on asjad üht­moo­di, kuid koolitustel õpetatakse teisiti. See tuleneb asjaolust, et õpime võõrast kontekstist – mis on positiivne –, kuid ei märka omandatut kontekstiga kohandada – mis on õnnetus. Üks meie keelekeskkonna tavadega vastuolus näide käitumisõpetusest: pöörduge kirja alustades inimese poole lihtsalt nimega (Krista Kerge) või nime ja tiitliga (proua Kerge). Eestis ja eesti keeles ei ole nõnda kombeks, aga keel ongi tavade süsteem.

Täpselt niisamuti on bürokraatia Euroopa Liidu kontrollitarbest (ja sügavast usaldamatusest paratamatult anonüümse partneri vastu) muutunud omaette elualaks, kus hästi mõeldud ja kuskil toimiv ideoloogia õpitakse väliskoolitusel ära ja tuuakse õpihimulise ametniku laualt asjatundjate ellu nimelt selleks, et saa­vu­tada kontrolli. Paraku on silmist kadunud piir: kõik see, mis on keskuse jaoks küsitav kauges võõras Euroopa Liidu liikmesriigis, ei vaja kontrollimist väikses Eestis. Ühe juhtumisi rumala asjatundja jaoks on sellest kasu, aga üheksat arukat lihtsalt segatakse.

Ent aitab nüüd siinkirjutajale südamelähedastest näidetest. Kui ulatuslik on bürokraatia hiiliv keel, seda ei olegi lihtne märgata, sest tema massiline ja kiire pealetung harjutab meid sellega väga kiiresti. Kellel meist puuduks visioon ja missioon, sotsiaalpartnerid, SWOT-analüüs, arengu­kava, arengu­vestlused, finantsperspektiiv, jätku­suutlikkuse tagatised jne. Tippjuristidel ja tippkeeleteadlastel, kes on kogunenud õiguskeelepäevale, ei ole siin midagi teha või aru­tada.

Erakordselt tark manalamees Henno Rajandi on öelnud olulised sõnad, mis sobivad eriti hästi sellelaadseid meelemürgiga sarnaseid keelemuutusi kokku võtma:

Keelesüsteem ei kirjuta ette, mida mille kohta mõelda, järelikult ka seda, mida mille kohta öelda. Keel on mõtete ülekandmise vahend, mõtete vildakuse või puudumise korral ka vale, rumaluse ja mõttetuse ülekandmise vahend.