Lugupidamisega palun

Lugupidamisega palun

Virgo Saarmets

Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik

Lugupidamisega lugupeetud

Vanglal on kõrged müürid ja ei näe sinna hästi sisse ega paista sealt ka palju välja. Vanglates[1] veedab oma päevi ja öid palju inimesi[2], kes on toime pannud mõne ühiskondlikult hukkamõistetava teo, täpsemalt öeldes kuriteo. Mõne puhul võib tegemist olla isegi kuritööga, kui kuritegevus peaks olema olnud tema vabaduseaegne elukutse ja peamine sissetulekuallikas. Näiteks lugupeetud narkoärimees. Pätt küll, aga lugupeetud. Või kas ikka? Kirjutamata kohtupärimus[3] Riigikohtust ütleb hoopis järgmist: „Vangidest me lugu ei pea!“

Vangidel on kohtusse sageli asja. Mitte ainult kriminaalasjas tehtud kohtuotsust edasi kaevates, vaid ka hiljem juba karistust kandes seoses distsiplinaarüleastumiste või tekkinud olmeliste probleemidega. Võib isegi öelda, et kinnipeetavate poolt halduskohtule esitatavate kaebuste hulk on määratu suur. Kohtute 2008. aasta statistika[4] kohaselt moodustasid aasta jooksul halduskohtutele esitatud justiitshaldust puudutavad 724 kaebust koguni 26,5% kõigist samal perioodil algatatud haldusvaidlustest (kokku 2736 asja). Kuigi vangide kaebuste kõrval lähevad statistiliselt justiitshaldusvaidluste alla ka vanglaametnike teenistusvaidlused, kohtutäiturite ja kuni 31.12.2008 ka  notarite distsiplinaarasjad, samuti isiku välisriigile väljaandmist käsitlevad vaidlused jms, on nende osakaal tegelikkuses pisike. Üldjoontes saab statistika pinnalt väita, et vangistuses viibivad isikud esitasid 2008. aastal vähemalt veerandi kõigist aasta jooksul halduskohtutele esitatud kaebustest (seejuures Tartu Halduskohtus oli vangide kaebuste osakaal koguni 40% kõigist asjadest, Tallinna Halduskohtus oli see 15%).[5] Tundub võimatu, aga 2009. aasta I poolaasta kohta tehtud statistilistest kokkuvõtetest saab järeldada, et sellesisuliste asjade arv on kasvanud veelgi.[6]

Seega on ka kohtutel vangidega sageli asja. Lisaks kohtuotsustele ja -määrustele peab kohus vahel menetlusosalistega, sh kinnipeetavatega, suhtlema kirja teel. Näiteks tuleb vastata küsimusele, miks ei ole kaebust juba läbi vaadatud ja millal võiks asjas toimuda kohtuistung või teatavaks saada kohtulahend. Et vanglas viibivatel isikutel on Interneti kasutamine väga piiratud[7] ning elektronposti kasutamise võimalus langeb seetõttu ära, tuleb vormistada ametikiri.

Vabariigi Valitsuse 26.02.2001 määruses nr 80 „Asjaajamiskorra ühtsed alused“ on muu hulgas reguleeritud riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste ning avalik-õiguslike juriidiliste isikute dokumentide vormistamise nõudeid (§ 1 p 2), kuid dokumendi vormistamisel kasutatavate kohustuslike ja dokumendiliigile omaste elementide loetelus lugupidamisavaldust märgitud ei ole. Määruse § 14 lõike 2 kohaselt on dokumendi kohustuslikud elemendid autor, kuupäev, tekst, allkirjastaja. Asjaajamiskorra ühtsete aluste § 14 lõige 4 täpsustab, et dokumendiliigist lähtudes kasutatakse lisaks veel järgmisi elemente: aadress, adressaat, kasutusmärge, kontaktandmed, koostaja, lisaadressaat, lisamärge, pealkiri, seosviit, viit ning muud dokumendi elemendid.

Ametikirjade vormistamist käsitleb ka Eesti standard EVS 882-1:2006 „Informatsioon ja dokumentatsioon. Dokumendielemendid ja vorminõuded. Osa 1: Kiri“.[8] Standard sätestab kirja (sh e-kirja) elementide loetelu, elementide määratlused ja selgitused, nende vormistamise nõuded ja asukoha dokumendil. Standardi punkti 4 järgi peaksid kirjas sisalduma vähemalt järgmised elemendid (esitatud tähestikulises järjekorras): aadress, adressaat, allkiri, allkirjastaja, autor, kasutusmärge, kontaktandmed, koostaja, kuupäev, lisaadressaat, lisamärge, logo, pealkiri, seosviit, tekst, viit. Kirja elementi „tekst“ detailselt kirjeldav standardi punkt 5.15 näeb siiski ette, et teksti alamelemendid on pöördumine, sisu ja lõputervitus, öeldes järgmist: „Tekstile võib lisada pöördumise ja lõputervituse. Pöördumine vormistatakse üks kuni kaks põhireavahet enne sisu ja lõputervitus üks kuni kaks põhireavahet peale sisu. Pöördumise ja lõputervituse järel kirjavahemärke üldjuhul ei kasutata. Pöördumist ja lõputervitust ei kasutata tavaliselt lühikirjade (teated, kaaskirjad jne) puhul.“ Standardi teatmelisas „Kirja vormistamise näidis A4 plangil“ (lisa E) sisaldab näidiskiri nii pöördumist Austatud proua Pärn kui ka lõputervitust Lugupidamisega.

Et selles artiklis käsitletakse eelkõige kohtukirjade vormistamist, on asjakohane ka justiitsministri 22.12.2005 määrus nr 57 „Maa-, haldus- ja ringkonnakohtu kantselei kodukord“, mille § 13 lõikes 1 on loetletud dokumentide vormistamisel kasutatavad rekvisiidid. Nende hulgas on märkimist leidnud ka lugupidamisavaldus (§ 13 lg 1 p 14). Selle kasutuskorda on täpsemalt selgitatud määruse §-s 24, mis näeb ette, et kiri lõpetatakse lugupidamisavaldusega.[9] Riigikohtu esimehe 18.10.2006 käskkirjaga nr 3-6-1-13 kinnitatud ning viimati 01.09.2009 muudetud „Riigikohtu asjaajamiskord“ näib omakorda lähtuvat kirjastandardist ja asjaajamiskorra ühtsetest alustest. Lugupidamisavalduse või lõputervituse olemasolu kirja elemente sätestavas asjaajamiskorra punkti 25 ega ka muude sätete järgi (eelkõige kirja elemente täpsemalt kirjeldavate punktide 26–40 järgi) otseselt nõutud ei ole. Ka ei ole lugupidamisavaldust ega lõputervitust nõutud Justiitsministeeriumi[10] kantsleri 15.01.2003 käskkirjaga nr 10 kinnitatud „Justiitsministeeriumi asjaajamiskorras“.[11]

Eelneva põhjal võib täheldada, et lugupidamisavaldus on kohustusliku elemendina ette nähtud vaid esimese ja teise astme kohtukirjade puhul. Muudel juhtumitel on jäetud selle lisamine vabatahtlikuks. Samas ei ole vähemalt ka vanglas viibivate isikutega suhtlemiseks kehtestatud lugupidamisavalduse kasutamiseks mingeid erireegleid. Kõik on ühtviisi kohustuslikus või soovituslikus korras lugupeetud. Ega see teisiti olla saakski. Vastasel korral võiks kellelgi varsti tekkida küsimus, miks ei ole eraldi reegleid kirjavahetuseks juutide, neegrite või homodega. Eelmise sajandi õudust äratav kogemus on meile juba õpetanud, kuhu see välja võiks viia. „Ka juutide hävitamine algas vähehaaval. Pisiasjad, näiteks keeld lillepoest lilli osta, juuksuris juukseid lõigata või trammiga sõita, viisid lõpuks gaasikambrisse.“[12] See on küll võib-olla liialdus, kuigi kaugeltki mitte ilukirjanduslik.

Üldjuhul ei näita kirjale lisatav lugupidamisavaldus sugugi seda, et saatja kirja konkreetsest adressaadist tõepoolest väga lugu peab. Kuigi ka seda tuleb ette, ja mitte harva. Sama tihti on see aga hoopis võimatu. Tavaliselt saab lugu pidada üksnes inimesest, keda tuntakse, kelle tööd või saavutusi teatakse ja hinnatakse. Ametisuhtlus toimub seevastu enamasti inimeste vahel, kes üksteist ei tarvitse tunda. Sageli on üheks suhtluspooleks koguni inimene, kellest teine pool midagi ei tea või teab väga vähe. Näiteks ministrile kirja saatev inimene teab küll eeldatavasti adressaati, aga temale saadetud vastusele alla kirjutanud ministeeriumi asekantslerit või osakonnajuhatajat ta  tunda ega teada ei pruugi. Ometi peavad mõlemad kirja kohaselt üksteisest lugu. Samas võivad pooled ka teineteist tegelikult tunda ja vastastikku üks teisest ja teine ühest lugu pidada. Sellisel juhul omandab lugupidamisavaldus konkreetse sisu ja on igatahes siiras. Muudel puhkudel võib aga tõesti tunduda, et see lugupidamisavaldus on lihtsalt üks sõnakõlks ja tühijutt.

Nii see siiski pole. Kirjale lugupidamisavaldust lisades ei väljenda saatja lugupidamist mitte niivõrd ja esmajoones konkreetse adressaadi, kuivõrd suhtluspartneri kui inimese vastu, samuti iseenese suhtes. Saatja näitab sellega oma üleolekut konkreetses suhtlussituatsioonis ebaolulisest teabest vastaspoole kohta (näiteks asjaolust, et tegemist on vangiga, vahest isegi koletu vägivallakuriteo eest õigusega pikaks ajaks vangi mõistetuga, või et isik on tema poliitiline vastane).

Siinkohal on paslik tsiteerida hiljuti lahkunud kuulsa poola filosoofi Leszek Kołakowski mõtteavaldust: „Öeldes, et inimesed on võrdsed, peame silmas, et nad on võrdsed inimväärikuses, mis on igaühele antud ja mida pole kellelgi õigust alandada. /---/ Inimestel on valikuvabadus ja nad vastutavad selle eest, mida teevad – head või kurja – ja see võimalus vabalt valida, mitte aga moodus, kuidas nad seda vabadust kasutavad, teeb nad võrdseks inimväärikuses. /---/ Eelnevast lähtudes ei või ka kõige halvemate inimestega, keda nende kuritegude eest tuleb karistada või vangi mõista, käituda viisil, mis alandaks inimväärikust.“[13] Lisaks märgib ta, et võrdsus inimväärikuses ning sellest johtuv õiguste ja kohustuste võrdsus on postulaat, ilma milleta oleksime barbarid. Usk sellesse võrdsusesse mitte ainult ei kaitse meie tsivilisatsiooni, vaid teeb meist ka inimesed.[14]

Pole kahtlust, et vanglas karistust kandvad inimesed on pandud istuma põhjusega. Kuigi vanast harjumusest, mille kohaselt võis okupatsioonivõimu vara riisumist pidada vaat et vastupanuliikumiseks,[15] ei pruugi igaüks näiteks majanduskuritegudesse ühtmoodi rangusega suhtuda, leidub vanglates palju selliseidki isikuid, kelle vägivallategude kirjeldus ei jäta kedagi külmaks. Ühesõnaga võib olla kindel, et vanglamüürid varjavad kurjategijaid. Samas tundub mõnikord, et ajakirjandus ja avalik arvamus eelistavad näha kinnipeetavates üksnes õiguse objekte, mitte subjekte. Kuidas muidu mõista küllalt sagedasi kinnipeetavate kaebusi naeruvääristavaid ajaleheartikleid ja neile lisatud anonüümseid, kuid seda mürgisemaid lugejakommentaare?[16] Vabaduses viibijad ei tohiks unustada, et olgugi paljud vangide kaebused põhjendamatud ning nende probleemid ja nõuded otsitud, ei saa kaebamist kinnipeetavale siiski keelata ega vabaduses viibijatega võrreldes suuremas ulatuses takistada. Põhiõigused, sh igaühe õigus pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtusse  (PS § 15 lg 1), ongi selleks, et neid kasutada. Ning igaüheõigust peab saama kasutada igaüks.[17] Vahest just kinnipeetavate kaebuste tohutu hulk tõestabki kõige selgemini, et põhiseadus on tõepoolest elav õigus.

Kinnipeetavad kannavad vanglas kohtu poolt seaduse alusel ja seaduses ettenähtud korras määratud karistust. Nende teod on järelikult olnud selleks piisavalt võikad, et neid teistest ühiskonnaliikmetest isoleerida, ühiselust kõrvaldada. Vangistus koos teiste seaduses ettenähtud vahenditega[18] ongi juba piisav ühiskondlik hukkamõist. Pannud toime süüteo, peab isik kandma ka selle eest määratud karistust. Karistuse raskus sõltub muu hulgas riigi karistuspoliitikast. Vangistus ei ole pelgalt vabaduse kaotus ehk liikumisõiguse piirang, vaid vangistuse täideviimise eesmärkide[19] saavutamiseks vältimatult vajalikus ulatuses piiratakse tervet vabadusõiguste kompleksi.[20] See aga ei tähenda kinnipeetava täielikku isoleerimist ega tema väljatõukamist ühiskonnast. Igasugusel põhiõiguse riivel peab ka kinnipeetava puhul olema seaduslik alus ja legitiimne eesmärk. Lisaks peab piirang olema proportsionaalne taotletava eesmärgi tähtsusega.[21]

Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse liikmesriikidele Rec(2006)2 „Euroopa vanglareeglistiku kohta“[22] punktide 3 ja 5 kohaselt peaksid vanglas viibivatele isikutele kehtestatud piirangud olema minimaalsed ning proportsionaalsed õiguspärase eesmärgiga ning vanglaelu peab olema viidud võimalikult lähedaseks ühiskonna positiivsele elumudelile. Vanglareeglistiku punkt 102.2 rõhutab, et vabadusekaotuse tõttu on vangistus juba iseenesest karistus ning seetõttu ei tohi kinnipeetavatele kehtestatud režiim olla selline, mis raskendab vabadusekaotusega juba niigi kaasnevaid kannatusi. VangS § 4¹ lõige 1 näeb samuti ette, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldaks viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega.

Kinnipeetavate kaebuste keelamine või nende esitamise bürokraatlike takistustega sisuliselt võimatuks muutmine võib tunduda ahvatleva lahendusena kohtute koormuse vähendamiseks ja majandussurutise tingimustes maksumaksja raha säästmiseks, kuid ei aitaks kuidagi kaasa kinnipidamise eesmärkide saavutamisele, eriti kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamisele.[23] Kurjategijat karistab riik, kuid seesama riik peab teda ka ülemääraste piirangute eest kaitsma. Ega siis asjata ole õigusjumalanna silmad seotud. Ebamõistlikud kitsendused ja halvustavad hoiakud vangistuse kandjate suhtes üksnes õõnestavad riigi autoriteeti, mistõttu tuleks neist hoiduda. Et vanglas kinni peetavate isikute ning vangla administratsiooni vahelisse suhtesse on vastandumine juba sisse programmeeritud – ükski vang pole vanglas omal soovil –, tuleks seda tõsisemalt suhtuda kinnipeetavate kaebustesse, murekirjadesse ja pöördumistesse. Tahaks uskuda, et lugupidamisavalduse väljajätmine vangile saadetud kirjast on jäänud nüüdseks tõepoolest pelgalt kohtufolklooriks ega kuulu enam igapäevapraktikasse.

Palun mõista õigust

Enamasti esitatakse kohtule kaebus või hagi, millest võib lugeda, et kaebaja või hageja palub teha sellise või teistsuguse otsuse, rahuldada oma kaebuse või hagi, tühistada vaidlustatud haldusakti või mõista välja nõutava rahasumma. Õigusemõistmist teostades täidab kohus temale pandud riiklikku ülesannet, mis on kirjas koguni põhiseaduses.[24] Kohus teostab seeläbi riigivõimu ja riik, see on teatavasti kodanike jaoks, mitte vastupidi.[25] Kohus peab mõistma õigust ja tagama teiste võimuharude kõrval isikute õiguste kaitse.[26] Kohus on kohustatud õigust mõistma. Õigusemõistmine ei ole kohtu vastutulek isikule, vaid kohtu töö ja isiku poolt oma põhiseadusliku kaebeõiguse realiseerimine. PS § 15 lõike 1 esimene lause sätestab kohtutee garantii ja igaühe õiguse seda tallata. Riigikohus on rõhutanud, et õiguste kohtulik kaitse peab olema lünkadeta,[27] seega peaks kohtutee olema sile, nii et kaebaja sellel ei komistaks. Inimene ei pea kohut paluma õigust mõista. Palumine ei muuda midagi, kohus mõistab õigust vastavalt põhiseadusele ja seadustele, mitte selle järgi, kes ilusamini palub. Kaebuses või hagis esitatud nõue on menetlusseaduse järgi taotlus, mitte palve.[28] Taotlust taotletakse. Kui inimene esitab kaebuse või hagi kohtusse seaduses ettenähtud tähtaja jooksul, vormistab selle kehtestatud nõuetele vastavalt ning tasub riigilõivu, siis peab kohus kaebust menetlema, sõltumata sellest, kui ilusasti teda on palutud.[29] Ehk laenates poliitikute ja riigimeeste kaitsepühaku sir Thomas More’i sõnu: „Mis loomulikku või tõelist naudingut võid sa tunda teise inimese paljastatud peast või painutatud põlvedest?“[30]

Kuigi palumist pole mõtet mõista kui kellegi alandamist – ja seda ei tehtagi –, tuleks võimaluse korral siiski eelistada neutraalset taotlemist. Samas on praktikas selle soovituse järgimine sageli ebamugav ning põhjustab lahendi kirjutajale keelelisi raskusi ja tekstile konarusi.[31] Tüüpiliseks võib pidada sõnaliiasust, ühildumisvigu ning nominaalstiili vohamist. Seda enam, et lakoonilisi kaebusi esineb küllalt harva ning tihti on kaebuses välja toodud terve rida taotlusi (nt tunnistada haldusakt või toiming õigusvastaseks, mõista välja kahjuhüvitis, mõista välja menetluskulud, võib-olla veel lisaks taotlus jätta mõni asjassepuutuv säte kohaldamata või küsida Euroopa Kohtult eelotsust). Veelgi segasemaks läheb asi edasikaebamise korral (nt taotlused rahuldada apellatsioonkaebus ja tühistada halduskohtu otsus, teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ja tunnistada haldusakt või toiming õigusvastaseks ning mõista välja kahjuhüvitis, samuti mõista välja menetluskulud mõlemas kohtuastmes).

Sestap on tulnud eelkõige teksti selguse ja parema arusaadavuse huvides otsustes ja määrustes märkida, mida kaebaja palus. Ning mis pattu salata: vahel on tulnud üksnes sel põhjusel panna kohtulahendis paluma ka need menetlusosalised, kes oma kaebuses tegelikult sirgeselgselt seaduses ettenähtule vastavalt kõike ja rohkem taotlesid. On raske hinnata, kas ja kuivõrd menetlusosalised kohtulahendiga tutvudes sellist sõnastust pahaks võiksid panna. Pole kuulnud, et keegi seda mõnes apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuses oleks ette heitnud. Otsustavat tähtsust sellel niikuinii poleks, sest vormiviga iseenesest ei too kaasa lahendi sisulist ebaõigsust ega ole selle tühistamise aluseks. Samas tuleb kohtulahendite puhul pidada oluliseks sedagi, et need oleksid menetlusosaliste jaoks aktsepteeritavad ka keeleliselt. Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu (CCJE)[32] arvamuse nr 11(2008) „Kohtuotsuste kvaliteedist“[33] punkti 32 ja põhijärelduste punkti k kohaselt peavad kõik kohtuotsused olema arusaadavad ning kirjutatud selges ja lihtsas keeles – see on eeldus, et pooled ja üldsus otsusest aru saaksid. Lisaks peaks kohtulahend kindla peale olema menetlusosaliste suhtes lugupidav ja viisakas, sõltumata sellest, kui põhjendatud või põhjendamata on olnud nende esitatud nõuded või kui heas usus nad on kasutanud oma seadusest tulenevaid menetlusõigusi. Eesti kohtunike eetikakoodeksis[34] fikseeritud kohustus säilitada töös rahu, väljapeetus ja väärikus ning olla viisakas kõigi isikute suhtes kehtib ka kohtulahendite vormistamise kohta.

Samas puuduvad kohtulahendite keelelise vormistamise kohta ühtsed reeglid. Otsuste ja määruste väljanägemine (elementide paigutus päises, resolutsiooni ja vaidlustamisviite asukoht jms) on aja jooksul küll suuresti ühtlustunud, kuid sedagi pole väga üksikasjalikult reglementeeritud. TsMS §-des 441–451 on sätestatud eelkõige sisulised nõuded otsusele, loetletud otsuse kohustuslikud osad ja elemendid. Keele osas piirdutakse nõudega, et otsus peab olema eesti keeles (TsMS § 441 lg 1). Samas näeb ka CCJE arvamuse nr 11(2008) punkt 33 ja põhijärelduste punkt k ette, et igal kohtunikul tuleks kohtuotsuste tegemisel lubada soovi korral kasutada oma isiklikku stiili ja struktuuri. CCJE soovitab kohtuotsuste koostamise hõlbustamiseks koostada eesrindlike praktikate kogumikke või standardmudeleid, kuid need ei tohi olla kohustuslikud. Seetõttu lähtub iga kohtunik täna ja ilmselt edaspidigi lahendite vormistamisel ja sõnastamisel oma paremast äranägemisest ja keeletunnetusest. Jääme siinkohal lootma ka menetlusosaliste mõistvale suhtumisele.

Lõpetuseks

Kuigi eelnev arutlus keskendus kahele teineteisega mitte väga otseselt seotud küsimusele, millel ei ole ka suurt praktilist tähtsust, tahaks siiski loota, et see polnud päris mõttetu jutt. Ehk aitas see selgitada, miks kohtudokumentidele on või on olnud omased mõned veidrused ja kuidas neisse võiks suhtuda.