Justiitsministri kõne prokuratuuri üldkogul

Lugupeetud prokurörid, kolleegid, daamid ja härrad!

Vastavalt prokuratuuriseadusele kuulab prokuröride üldkogu kord aastas ära justiitsministri ettekande prokuratuuride tegevuse kohta. Sama seadus kohustab peaprokuröri esitama kord aastas justiitsministrile aruande prokuratuuride tegevuse kohta. Tegu on huvitavate sätetega. Peaprokurör toob aruande ministrile, kes selle alusel koostab oma ettekande, mille prokurörid peavad vastavalt seadusele ära kuulama. Seadusandja on teinud ministrist omamoodi peasekretäri, kes analüüsib ja sünteesib infot, mida võiks ju teieni tuua samahästi ka peaprokurör ise.

Aga kes ütleb, et demokraatia peab olema ratsionaalne ja efektiivne? See on ju Winston Churchilli määratluse kohaselt halvim valitsemisvorm, kuid paremat pole keegi suutnud välja mõelda.

Kuna ma olen tuntud oma isepäise loomu poolest, kavatsen ma tõlgendada prokuratuuriseadust laiendavalt. Minu ettekande see osa, mis puudutab prokuratuuride tegevust, on kirjalikus vormis teile kõigile laiali jagatud ja ma ei kavatse hakata seda ette lugema. Ütlen vaid mõned kommentaarid, et siis minna edasi õiguspoliitiliste küsimuste juurde.

1. Sellega, et 2009. aastal langes eelmise aastaga võrreldes nii lahendatud kuritegude arv kui määr, ei saa rahul olla. Pealegi arvutame me lahendamist ju endiselt mitte jõustunud kohtuotsuste alusel, vaid kohtusse saadetud asjade põhjal.
2. Alaealiste asjade lahendamiskiirus on paranenud ja sellega võib üldjoones rahul olla.
3. Positiivne on lepitusmenetluse laialdasem kasutuselevõtt.
4. Kurikaelte vara konfiskeerimine on küll hoogu juurde saanud, kuid ikka veel ei ole jõutud suurte kuritegelike ninade rahakirstudeni, mis on ju asja eesmärk.

Nüüd aga õiguspoliitilistest küsimustest:

1. Õiguselukutsete tasustamine
2. Järelevalve prokuratuuri üle ja prokuröride sõltumatus
3. Prokuröri koht juristkonnas.

Alustame kõiki erutavast palgast. Juba enne minu justiitsministriks saamist langetati põhimõtteline poliitiline otsus prokuröride palkade suhtest kohtunike palgaga. See otsus nägi ette, et kohtus üldmenetluses esineva ringkonnaprokuröri sissetulek peaks olema võrdne esimese astme kohtuniku palgaga. Korrelatsioonis peaksid olema ka riigiprokuröride ja ringkonnakohtunike palgad. Leian, et see oli arukas otsus ja seda tuleks täita. Küsimus on, kuidas?

Eestit raskelt tabanud majanduskriis nõudis otsustajatelt radikaalset tegutsemist. Eelmise aasta esimese lisaeelarvega mindi ka kohtunike palkade kallale. Ja kuigi neid isegi mitte ei langetatud, vaid tõusu pidurdati, järgnes sellele kohtunikkonna valuline reaktsioon. Isegi nii valuline, et suudeti blokeerida ka kõik edasised katsed panna kohtunikud solidaarselt osalema eelarvekärbetes. Võiks ju ironiseerida, et kui kohtunikkond näitaks üles samasugust otsustavust ja aktiivsust enesekorralduses ja organisatsioonikultuuri kehtestamises, kui ta on seda teinud oma palga suhtes, oleks ka prokuratuuril oluliselt rohkem aega ja ressurssi oma ülesannete täitmiseks.

Omamoodi verstapostiks sai riigikogus vastu võetud kõrgemate riigiteenijate palkade seaduse vastuvõtmine. Ka siin tuleb imetleda kohtunike võimet ennast seadusandja silmis kehtestada. Selle enesekehtestamise arve esialgsete arvutuste kohaselt on 2011. aastal justiitssüsteemile lisakuluna 30 miljoni krooni ringis ja sellest lisaväljaminekuna justiitsministeeriumile ligi 20 miljonit. Justiitsministeerium on esitanud eelarvestrateegia menetlemise käigus rahandusministeeriumile taotluse, millega väheneks oluliselt ka kohtunike ja prokuröride kriisi käigus rebenenud palgalõhe, aga vaadates rahaministri kurbadesse silmadesse, võib tema vastust juba ette aimata.

Küsimus ei ole aga mitte ainult kohtunike ja prokuröride palkade võrreldavuses. Kohtutes töötavad ju ka kohtunike abid, konsultandid, sekretärid, kordnikud. Ka prokuratuuris on ametnikke, kelle puhul me ei räägi palga seotusest kohtunikega. Rääkimata justiitsministeeriumist. Küüniliselt ironiseerides võime öelda, et tulles vastu igasugu kallemuulidele, kärbime aga jõuliselt ministeeriumiametnike koosseisu ja palka kuni musta auguni välja. Kas see aga õnne õuele toob, selles lubatagu kahelda.

Omaette teema on veel ka riigi õigusabi kulud advokatuurile. Oleks ju primitiivne öelda, et leiame raha prokuröride palgatõusuks, aga määratud kaitsjale maksame vähem kui seni. See oleks vastuolus õigusriigi põhimõtetega.

2011. a riigieelarve koostamine algab kohe-kohe. Justiitssüsteemi palkade küsimus kujuneb meie jaoks selles protsessis raskeks teemaks. Seoses kohtunike palkade tõusuga järgmisel aastal ja igati tunnistades ja toetades vajadust hoida kohtunike, prokuröride, aga ka kohtu-, prokuratuuri- ja justiitsministeeriumi ametnike palgad õiges ja varem kokku lepitud suhtes, taotleme võrreldes käesoleva aastaga enam kui 100 miljonit lisakrooni. Sellele lisandub veel üle 10 miljoni krooni lisakulu riigi õigusabi osutamiseks.

Arvestades lisafinantseerimise võimalusi võrreldes tänavusega, on see hirmus kamakas. Ilmselt tuleb mul esimesele kohtumisele rahandusministri juurde minna Tallinna linnamuuseumist laenatud raudrüüs, muidugi kui linn seda pole MUPO kulude katteks maha müünud.

Nüüd teisest kuumast teemast: järelevalvest prokuratuuri üle. Üks Karel Rüütli nimeline naljatilk riigikogus on pidevalt toonitanud vajadust kehtestada prokuratuuri üle tsiviilkontroll. Siinkohal on paslik teile, head prokurörid, meenutada, et riigikogu liige ei kanna vastavalt põhiseadusele õiguslikku vastutust oma avalduste eest riigikogus ja selle organites. Ei oleks aga mõistlik ega korrektne eitada probleemi olemasolu.

Praegune prokuratuur on valitsusasutus justiitsministeeriumi haldusalas. Samas ütleb ju seadus üheselt, et ministeeriumi võim ei ulatu prokuratuuri põhiülesande, kriminaalmenetluseni. Ja see on õige põhimõte. Riike, kus minister on ühtaegu peaprokurör, jääb aina vähemaks. Viimati hülgas selle korralduse ka Poola, kelle tegemistest ja toimetamistest peaksime üldse rohkem teadma.

Kuidas aga lahti mõtestada sõltumatust? Mäletame ju nalja omaaegse Mongoolia Rahvavabariigi kohta, kes olevat olnud nii sõltumatu, et temast ei sõltunud midagi. Meie prokuröride vabadus on rahvusvahelises võrdluses peagu absoluutne. Kas see, et kõrgemalseisev ja oluliselt elukogenum prokurör ei saa mingitel tingimustel anda oma alluvale menetluses siduvaid suuniseid, on ikka lõpuni mõistlik? Angloameerika maades, millest me kriminaalpoliitikas oleme palju üle võtnud, see päris nii ju pole.

Samuti tuleks suhtuda kriitiliselt olukorda, kus avalikkuse teravdatud tähelepanu pälvivatest kriminaalmenetlustest saab riigi kõrgem juhtkond teada kollasest ajakirjandusest. Kas just sellepärast ei võitle Eesti ajalehtede liit raevukalt selle eest, et riigil ei oleks mingilgi moel võimalik uurida kõikvõimalikke lekitamisi?

Mina leian, et riigikogul võiks olla praegusega võrreldes märksa tugevam roll prokuratuuri üle järelevalvamisel. Kui riigikogu põhiseaduskomisjon kuulab kord aastas ära andmekaitse inspektsiooni peadirektori, kellel on õigus igal ajal sinna pöörduda, ei näe ma ainsatki põhjust, miks sama protseduur ei võiks rakenduda ka peaprokuröri puhul. See sidustaks riiklikku süüdistust riigi seadusandjaga, võimaldaks rääkida seadusandlikest probleemidest vahetult seadusandja esindajatega. Peaprokuröri õigus pöörduda igal ajal riigikogu põhiseaduskomisjoni poole annaks talle ka tugeva garantii juhuks, kui valitsus peaks üritama prokuratuuri tegevusse sekkuda.

Mina ei usu kallutatud jõududesse struktuurides, aga õiguskaitse mitte ainult ei pea olema õiglane, vaid peab sellisena ka näima. Seepärast kavatseb justiitsministeerium lähiajal esitada valitsusele prokuratuuriseaduse muutmise seaduse, millega tekiks riigikogul võimalus prokuratuuriga suhelda ilma valitsuse vahenduseta. Mis ei tähenda mingil juhul, et prokurörid hakkavad toimikutega parlamendi vahet käima, nagu nad omal ajal käisid EKP keskkomitees.

Ja lõpuks prokuröride tsunftikuuluvusest. Kunagine otsus, et meie õigussüsteem põhineb Mandri-Euroopa õigusprintsiipidel, oli õige ja hea otsus. Õige ja hea oli minu arvates ka põhimõtteline valik inkorporeerida kriminaalmenetlusse angloameerika õigussüsteemi elemente. Leian, et angloameerika mudelist võiks veel paljugi üle võtta. Kui muutume jõukamaks, võiks kindlasti kaaluda ka süüküsimuse otsustamise andmist vandekohtule. Praegugi menetleb riigikogu kriminaalmenetluse seaduse põhjalikku remonti, millega taas kord liigutakse angloameerikaliku võistleva protsessi suunas.

Mõelgem aga ka sellele, kas ei peaks võistleva kriminaalmenetluse osapoolteks olevad juristid kuuluma samasse organisatsiooni, nagu nad on seda Ameerika Ühendriikides. Miks ei võiks avalik-õigusliku Eesti advokatuuri liikmeteks olla ka kõik prokurörid? Miks ei võiks meil olla üks lävend sisenemiseks nii prokuratuuri kui advokatuuri? Miks ei võiks liikumine nende õiguselukutsete vahel olla piiranguteta?

Vastandumine ei vii kusagile. Advokaatide ja prokuröride sissisõda, mis kohati kandub ka organisatsioonide tasemele, ei arenda õigusriiki, vaid lõhub seda. Ehk tasuks mõelda sellele, et kuulumine ühte organisatsiooni, mis teadupoolest Ühendriikides kannab nimetust The Bar, võimaldab paremat baarisuhtlemist ja sealtkaudu süsteemi arengut tervikuna.

Head prokurörid! Eks rääkida oleks paljust. Et aga püsida ajakavas ja et kõik jõuaksid täna õigel ajal baari, panen siinkohal oma jutule punkti. Palun lugege ka teile kirjalikult esitatud materjale: Kriminaalstatistika; kõik konstruktiivsed ettepanekud on teretulnud.

Tänan tähelepanu eest!