29. november 11
Justiitsministrina ja poliitikuna on mul hea meel avada konverentsi, mis räägib eetikast.
Poliitika ja ettevõtluse kohta on öeldud, et kaotajad on tavaliselt eetilised. Või vähemalt kipuvad kaotajad seda oma kaotuse põhjuseks tooma. Ma olin liiga hea inimene, ma ei käitunud halvasti jne. On tuttav?
Mina nii ei arva.
Arvan pigem, et eetiline käitumine on nagu viisakus – paljude puhul loomulik ja mõne puhul ilmselgelt ülejõu käiv. Kahjuks ta ei tule. Nagu viisaka inimesega on meeldiv suhelda, nii on ilmselt eetilise ja paigas väärtustega inimesega võimalik keerulisi probleeme lahendada või pikalt ettevõtluses koos olla.
Usun ka tänasesse konverentsi sissejuhatust tehes, et väärtuste, mis on enamat kui kirja pandud ja riigi sunniga tagatud norm, üle arutlemine näitab, et ükskõik milline valdkond on võimeline saavutama kõrgemat taset kui see ühegi, tinglikult „valvurite poolt valvatavate turuplatside“ puhul võimalik oleks.
Ehk siis – käitumises ja otsustamises ei lähtuta vaid sellest, et oleks vaid tähttäheline kooskõla normiga vaid püütakse tegutseda viisil, mis lähtub ühiskonna kõrgematest väärtustest.
Näiteks küsimuses kas olulisi seadusi saab vastu võtta nii, et ühiskonnal puudub võimalus arvamust avaldada?
Jah, õiguslikult on see siiski võimalik, jah, loomulikult peab olema piisav vacatio legis, kuid siiski on võimalik piisava kiirusega toimetada nii, et seaduse mõju ja eesmärk saab lõpuni selgeks alles peale selle jõustumist. Näiteks parandades Riigikogus mõnda Euroopast tuleneva õigusakti ülevõtmise käigus ka muid probleeme teise ja kolmanda lugemise vahel.
Küsida võiks kas see on lõpuni eetiline?
Ilmselt ütleks enamus, et see ei ole eetiline väheminformeeritute või avalikkuse suhtes.
Samas oleks see enamus ka valmis ütlema, et see on eetiline, kui sellega hoitakse nende poolt, kes oma töö tõttu näevad kaugemale, ära suurem kahju. Näiteks raha devalvatsioon, mis teeks kõiki hoobilt vaesemaks.
Või küsida võib, kas on eetiline, kui ametiasutuses ei ole kehtestatud näiteks korda kuidas ametireisidelt teenitud lennuboonuspunktidega ümber käia ja ametnik kogub need nimelisele kaardile.
Samas on see ka viis kuidas enamus lennufirmasid käitub – sellised soodustused on nimelised ja suur enamik ametnikke kasutab neid soodustusi oma tööandja huvides ilma küsimatagi.
Me võime samu küsimusi küsida pea igas valdkonnas ja iga sektori kohta. Transpordist meditsiinini. Võime küsida, et kui seadusega pole keelatud võtta laenu oma järelvalvatavas sektoris tegutsevatelt isikutelt, siis kas see on ikka eetiline?
Või üks küsimus, mis vaevab ilmselt paljusid. Kui eetiline on anda laenu 213 ja enama protsendiga? Või oleks ebaeetiline otsustada inimeste eest, kes vajavad seda laenu, et nad ei tohi seda laenu võtta?
On olemas kirjutatud normid kuidas on õige käituda või veel täpsemalt – on normid, kuidas ei tohi käituda. Ja mis siis juhtub kui nii käitute. Ma arvan, et karistuste olemasolu lubamatute tegude eest ning nende karistuste tõsidus ei ole Eestis kuidagi liiga leebe. Vahel tundub, et oleme juba liiga hoogu läinud. Aga sellesuunaline analüüs meie karistuspoliitikast on tegemisel ja sealt saame ka analüüsipõhiselt edasi minna, et mitte oletada umbes.
Jättes kirjutatud normid kõrvale, teadmisega, et need on olemas ja mitte üldse liiga leebed, siis on täna ju peamiselt arutluse all küsimus, kas ja millisel viisil avalikus sektoris tegutsejad, otsustajad jagavad ühiseid väärtusi viisidest kuidas me midagi teeme.
Kas meil on levinud ühised arusaamised sellest, mis on vastuvõetav ja mis mitte?
Kui hinnata seda näiteks korruptsiooni uurivate uuringute baasilt, siis tundub, et teatav trend on. Inimeste väärtused muutuvad ajas pigem rangemaks. See tähendab, et kui aastaid tagasi peeti tegevusi, mis ei ole otse ebaseaduslikud, kuid eetiliselt kaheldavad, pigem vastuvõetavamaks, siis see tolerants järjest väheneb.
Näiteks küsimus kingitustest.
Justiitssüsteemi eksperdid hindavad, et kui kingituse näol on tegemist tavapärase viisakusega ja see ei ole toodud sooviga kellegi tegevust mõjutada ega liiga kallis, ei juhtu midagi hullu kui ametnik selle vastu võtab.
Selle näiteks võiks tuua koduaiast nopitud lillekimbu või midagi samaväärset. Ja olgu kavalpeadele kohe öeldud, et tavapärase viisakuse alla ei käi kindlasti auto, maja või jahi kinkimine, ükskõik kui viisakas siis ei üritataks olla.
Pigem peaks olema ühine arusaamine, et inimest võib ka südamest tunnustada ilma kotitäie asjadeta. Nagu ka keegi ei pahanda, kui annate arstile lillekimbu ja lapse joonistuse, sest see on südamest tulev tänu. Usun, et see piir on igaühe südames ja peas selgelt tuntav.
Kuidas on avaliku sektori eripäraga? Kas avalikus sektoris on asjad kehvemad kui mujal või vastupidi?
Alates aastast 2004 on Justiitsministeerium koostöös Tartu Ülikooliga teinud kolm korruptsiooniuuringut. Suures osas on uuritud eri sihtrühmade eetilisi hinnanguid korruptiivsetele tegevustele. Kuna uurimisküsimused on olnud hästi võrreldavad, siis saab täheldada eetiliste hinnangute trende.
Viimases, 2010. aasta uuringus selgus, et avaliku sektori töötajad paistavad silma sellega, et suhtuvad korruptsiooni taunivamalt ja teadlikumalt kui näiteks ettevõtjad ja kodanikud. On kohane siinjuures eraldi rõhutada, et ametnikud aktsepteerivad kõiki eetiliselt kahemõttelisi olukordi varasemaga võrreldes vähem – ja seda 20–30% võrra.
Seega võks öelda, et avalikus sektoris on vähemalt mõõdetavas osas – korruptsiooni tajumises ühised väärtused ja hoiakud kujunenud ning need teevad avalikule sektorile pigem au kui vastupidi. Isegi kui on neid ametimehi kes eksivad.
Aga kuidas on võrdlusena üldine seis Eestis?
Tuleb tunnistada, et vähenenud on ka korruptsiooniga kokku puutunud inimeste arv.
Kui 2006. aastal oli meelehead küsitud 15% ettevõtjatelt, siis nüüd 10%-lt.
Kui 2006. aastal oli 8% elanikest maksnud ametnikele peale või toonud kingituse, siis 2010. aastal 4%.
Seega ka siin võib väita, et Eestis elavate inimeste hoiakud, mis küll vanusegrupiti, sooti ja rahvuseti kipuvad selgeid variatsioone omama, on muutunud pigem eetilisemaks ja ka hoiakute tasemel peetakse ausust tähtsaks.
Uuringuid on igasuguseid, väärtuste puhul on minu hinnagul ka võtmeküsimus ise selle järgi käituda, mida räägid. Seetõttu on ilmselt üks tänase päeva väärtus ka arutelu selle üle, kas sõnad ja elu kattuvad? Kas ametniku eetika ja kõrgemad ootused on ka reaalses elus tajutavad?
Loodan, et õhtuks oleme siiski hommikust targemad. Ehkki vanasõna väidab vastupidist.
Tänasesse päeva tulles, on mul oma sissejuhatuse lõpetuseks veel mõni küsimus. Ja ma nimelt arvan, et palju küsides on risk saada rohkem teada, kui mitte küsides.
Seega, ja ma arvan, et need pole vaid minu küsimused, ....1.juunil ehk lastekaitsepäeval on mul alati küsimus, et kas vaid sel päeval peab isa lapsi loomaaeda viima?
Ma arvan, et te teate vastust.
Emadepäeval – kas vaid sel päeval peab ema sõna kuulama ja teda meeles pidama?
Ma arvan, et te teate ka seda vastust.
Ja nüüd ... võtmeküsimus: kas vaid eetikapäeval peaks eetiline olema?
Ma loodan, et täna antakse sellele palju häid vastuseid ja lõpuks vastab sellele küsimusele, nagu lastekaitsepäeva ja emadepäeva küsimusele igaüks oma südames ise.
Head eetikakonverentsi kõigile! Aitäh!
