Perekonnaõigus

Perekonnaõigus on perekondlikke suhteid reguleerivate eraõiguslike õigusnormide kogu. Perekonnaõiguse reguleerimisalasse jäävad abielust ning põlvnemisest tulenevad suhted, samuti eestkoste ja hooldus. Eestis reguleerib perekonnaõigust perekonnaseadus.

Vanema ja lapse hooldusõigusest

Vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused tulenevad laste põlvnemisest. Lapse ema on lapse sünnitanud naine ja lapse isa on mees, kes on lapse sünni ajal lapse emaga abielus, on isaduse omaks võtnud või kelle isaduse on tuvastanud kohus. Üldjuhul on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused.

Vanema ja lapse õigussuhte kõige olulisem osa on hooldusõigus. Hooldusõigus tähendab vanema kohustust ja õigust hoolitseda oma alaealise lapse eest, sealhulgas:

  • hoolitseda lapse isikliku heaolu eest (isikuhooldus)
  • hoolitseda lapse vara eest (varahooldus)
  • otsustada lapsega seotud asju (otsustusõigus)

Tavaliselt on hooldusõiguslik vanem ka lapse seaduslik esindaja (tal on esindusõigus).

Enamasti kuulub hooldusõigus mõlemale vanemale, aga ka juhul, kui see kuulub ainult ühele vanemale, on mõlemad vanemad kohustatud last ülal pidama ning neil on õigus ja kohustus lapsega suhelda. Suhtlusõigust saab piirata vaid kohus.

Täpsemalt on kõike seda selgitatud vanema ja lapse hooldusõiguse voldikus:

mänguasjad

Alaealise lapse ülalpidamiskohustus

Vanemad hoolitsevad lapse vajaduste täitmise eest vahetult siis, kui nad elavad lapsega koos. Olukorras, kus vanem elab lapsest lahus, peab vanem perekonnaseaduse (PKS) järgi täitma lapse ülalpidamiskohustust elatise maksmise teel. Üldjuhul tähendab ülalpidamine raha perioodilist maksmist ning elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette, sealjuures on oluline, et vanem, kes elab lapsega koos, kasutab elatist lapse huvides.

Kuna last peavad ülal pidama mõlemad vanemad, siis eeldatakse, et lapse ülalpidamiseks kulub kuus kahekordne elatise miinimummäär. Seega panustavad vanemad lapse ülalpidamisse kokku kahekordses elatise miinimumsuuruses.

loe edasi

Eeskoste

Eestkoste on riigi loodud institutsioon, millega kohus annab ühele isikule (eestkostjale) kohustuse ja õiguse teha isiku ja varaga seotud otsuseid teise inimese (eestkostetava) eest. Eestkoste on reguleeritud perekonnaseaduses (PKS) ja tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) ning selle eesmärk on kaitsta esindusõiguslike vanemateta alaealiste ning piiratud teovõimega täisealiste isikute isiklikke ja varalisi õigusi ning huve. Küsimus täisealise isiku teovõime piiratuse tõttu talle eestkoste seadmise vajadusest tekib siis, kui ta ei saa adekvaatselt aru oma tegude tähendusest ning vajab seetõttu abilist, kes seisaks tema huvide eest. Täisealise isiku eestkostevajadus on seotud üksnes tema vaimse tervisega.

Loe pikemalt:

Oluline!

Ukrainas ägenenud sõjategevuse tõttu on käesolevaks hetkeks Eestisse jõudnud veidi üle 40 000 inimese, kellest ca 35% on lapsed. Eestisse jõudnud inimestest üle 26 000 on saanud ajutise kaitse. Saabunute seas on ka lapsed, kes tulid Eestisse ilma vanema või eestkostjata, kas koos pereliikme, sugulase või tuttavaga või sootuks ilma tuttava saatjata. Saabunud laste vanemate saatus ei ole alati selge – osadel lastel on vanematega endiselt kontakt alles, kuid on ka olukordi, kus vanemad on hukkunud või nende saatus ei ole teada.

Selleks, et ilma vanemateta saabunud lastel oleks Eestis olemas seaduslik esindaja ning et neile saaks pakkuda igakülgset tuge ja riiklikku eestkostetava lapse toetust, on vaja neile määrata eestkostja. 24.02.2022-21.04.2022 oli Eesti kohtutesse esitatud 70 UA lapsele eestkostja määramise avaldust ning menetlustega on seotud üle 80 lapse.

Kohalike omavalitsuste ja teiste isikute töö lihtsustamiseks on välja töötatud standardvorm UA-st saabunud lapsele esialgse õiguskaitse korras ajutise eestkostja ja ka põhimenetluses eestkostja määramise taotlemiseks. Vorm on kättesaadav eesti, vene ja ukraina keeles siin

Loe pikemalt:

Ühisvara jagamine ning omanikukanne kinnistusraamatus


Kehtiva perekonnaseaduse (PKS) kohaselt kuulub abielu jooksul omandatud vara automaatselt abikaasade ühisomandisse, kui abiellumisel või hiljem abielu jooksul ei ole valitud muud vararežiimi. Üldjoontes oli samasugune kord ka eelmise, kuni 30.06.2010 kehtinud perekonnaseaduse ajal.

Peamine erinevus seisneb selles, et kui kehtiva õiguse kohaselt kantakse mõlemad abikaasad kinnistusraamatusse ühisomanikena isegi juhul, kui lepingu sõlmib vaid üks abikaasa, siis kuni 2010. aastani kanti omanikena kinnistusraamatusse mõlemad abikaasad vaid juhul, kui nad olid kohal lepingu sõlmimisel notari juures. See tähendab, et varasemast ajast on kinnistusraamatus suur hulk kinnistuid, mille omanikuna on kirjas vaid üks isik, kuid mis tegelikult kuuluvad abikaasade ühisvara hulka.

Teema võib puudutada isikuid, kes on jaganud abikaasade ühisvara, mille hulgas oli kinnistu (maatükk koos majaga või ilma, korteriomand, hoonestusõigus või korterihoonestusõigus). Ühisvara jagamine võis toimuda nii notari juures kui ka kohtus. Eelkõige puudutab teema seda isikut, kes enne ühisvara jagamist oli kinnistu ainsa omanikuna kantud kinnistusraamatusse ning kellele jäi ühisvara jagamise tulemusel kinnistu lahusvarana.
Teema võib puudutada ka pärandvara jagamisel osalenud kaaspärijaid, näiteks kui pärandvara jagamisel jäeti kinnistu üleelanud abikaasale, kes oli varem kinnistu ainsa omanikuna kantud kinnistusraamatusse, kuigi tegelikult oli tegemist abikaasade ühisvaraga.

Kinnistu omanik saab temale kuuluva kinnisvaraga tutvuda riigiportaali eesti.ee või elektroonilisse kinnistusraamatusse sisse logides.
Avades Teile kuuluva kinnistu andmetega kinnistusraamatu väljavõtte, saate tuvastada, kas omanikukanne on õige. Kui kinnistusraamatusse on pärast ühisvara jagamist kantud uuesti kinnistu ainuomanikuna sisse (n-ö ülekinnistatud) isik, kellele vara jagamisel määrati, on tema vara ainuomanik.
Kui kinnistusraamatus on ainult see kanne, mis tehti siis, kui kinnistu abikaasade ühisvara hulka omandati, siis ei ole kandes ainsana märgitud isik tegelikult ainuomanik.

Kandeid kinnistusraamatusse teevad Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kohtunikuabid. Kande tegemiseks tuleb esitada kinnistamisavaldus. Kehtiva kinnistusraamatuseaduse (KRS) kohaselt on kinnistamisavalduse esitamise õigus isikul, kelle õigusi kanne puudutab või kelle kasuks kanne tehakse (§ 34). Samas on tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatud, et notar, kes tõestas või kinnitas avalduse, võib esindada avaldajat kohtus registriasja lahendamisel (§ 593 lg 4). Lisaks on notariaadiseaduses (NotS) antud notarile võimalus esindada osalejaid kohtuasutuses, sealhulgas koostada ja edastada avalduse kinnistusosakonnale (§ 30 lg 2). Eelnimetatud alustel on notaril võimalik kinnisasja omaniku esindajana esitada ise kinnistusosakonnale avaldus.
Kuigi notar saab kinnistamisavalduse esitada ka ilma, et tehingu osapool talle selleks eraldi volituse annaks, soovitab justiitsministeerium kõigil, keda antud teema võib puudutada, välja selgitada, kas nende ühisvara jagamine on korrektselt lõpule viidud, pöördudes selleks ise notari poorde.

Kui vara on kunagi notari juures korrektselt jagatud, piisab praegu õigusmuudatuse lõpuni viimiseks notariaalselt kinnitatud kinnistamisavalduse esitamisest ja kande tegemisest. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole seejuures vaja selle (eks)abikaasa kui puudutatud isiku nõusolekut, kes ei ole kinnistusraamatusse kantud.
Siinkohal on oluline rõhutada, et kui vara jagati kohtulahendiga, saab avalduse esitada nii notariaalselt kinnitatuna kui ka kinnistuportaalis digitaalselt allkirjastatult. Kohtus jagatud ühisvara puhul peavad isikud tingimata ise pöörduma kas notari poole või esitama kinnistamisavalduse digitaalselt kinnistusportaalis.

N-ö ülekinnistamise kande eesmärk on tagada kinnistusraamatu andmete õigsus ja kannete järjepidevus. Ka olukorras, kus kinnistusraamatus nähtav omaniku nimi ei muutu, kuid muutub vara õiguslik staatus (ühisomandist saab ainuomand või vastupidi), on vajalik kande tegemine, kuna sellega tagatakse kinnistusraamatus olevate andmete terviklikkus.
Kinnistusraamatu andmed koosnevad lisaks avalikele andmetele ka nende aluseks olevatest dokumentidest. Kui olukorras, kus kanne on vale (kinnistusraamatusse on kantud ainult üks omanik, kuigi tegelikult on tegu ühisomandiga) jäetakse see uue, õige kandega asendamata, ei jõua teave tehingust või seda asendavast kohtulahendist kinnistusraamatusse. Kinnistusraamatu andmete puhul võib tekkida nendele andmetele tuginemise vajadus alles aastakümneid hiljem pärast mõne asjassepuutuva osapoole surma ja siis võib olla keeruline selgeks teha, milliseid tehinguid või kohtulahendeid on vahepeal tehtud.

Riigilõivuseadus (RLS) näeb ette kinnistu uue omaniku kohta kande tegemisel riigilõivu tasumise kohustuse (RLS § 76 lg 1). Kui tõlgendada seda sätet nii, et sama isiku kohta uue omanikukande tegemisel ei ole tegemist uue omanikuga, siis ei ole vaja riigilõivu maksta. Teise tõlgenduse kohaselt on ka sellises olukorras tegemist kandega uue omaniku kohta, sest enne oli kinnistusraamatusse kantud isik ühisomanik, nüüd aga saab ainuomanikuks. Kohtunikuabide seas on enam levinud esimene tõlgendus, kuid väljakujunenud kohtupraktikat selles küsimuses ei ole.
Kui riigilõivu tasumist siiski nõutakse, siis tuleb arvestada, et riigilõivu suurus sõltub jagatud vara väärtusest. Siinkohal vajab täpsustamist asjaolu, et kui ühisvara jagamisel jäi varasemalt kinnistusraamatusse kantud abikaasa kohta n-ö ülekinnistamise kanne tegemata, ei tasutud ka selle eest riigilõivu. See tähendab, et ei ole põhjendatud arusaam, mille kohaselt peaks tänasel päeval maksma riigilõivu teistkordselt juba tehtud tehingu eest.

Alates 01.07.2003 on asjaõigusseaduses (AÕS) selgelt sätestatud põhimõte, mille kohaselt on kinnisomandi üleandmiseks vajalik õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja kinnistusraamatu kanne (AÕS § 641). Kanne tuleb teha ka juhul, kui pealtnäha midagi ei muutu ehk ühisvara jagamisel jääb kinnisasi sellele abikaasale, kes on juba näiliselt ainuomanik kinnistusraamatus. See kehtib ka juhul, kui ühisvara jagatakse kohtus. Sellisel juhul asendab kohtuotsus asjaõiguslepingut, kuid mitte kannet.

Sisuliselt sama tähendusega sätted olid asjaõigusseaduses ka varem – AÕS § 118 lg 1, mis kehtis alates AÕS jõustumisest 01.12.1993 kuni 30.06.2003, sätestas samuti, et kinnisomand tekib kinnistusraamatusse kandmisega (kinnistamisega).

Paraku tõlgendati AÕS § 641 (ja varem kehtinud AÕS § 118 lg 1), mis nõuab kinnistusraamatusse kande tegemist iga tehingu puhul, esialgu õiguspraktikas teisiti. Levinud oli seisukoht, et kinnistamine ei ole vajalik, kui vara jagati kohtulahendiga.

Selle seisukoha aluseks olid ka mitmed kohtulahendid, näiteks 22.12.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-09, p 15 ja seal viidatud lahendid, millest jäi mulje, et vara jagamisel kohtulahendiga läheb kõigi esemete, sh kinnisasjade omand üle alates otsuse jõustumisest. Kuigi neis kohtuasjades ei vaieldud selle üle, kas kinnisasja omand läheb üle kohtulahendi jõustumisest või kinnistusraamatusse kande tegemisest, vaid hoopis selle üle, millise hetke seisuga tuleb määrata hüvitis omandi kaotuse eest, tehti neist ekslik järeldus, et kohtulahendiga vara jagamisel ei ole kinnistamine oluline.

Kinnistamise vajalikkust ka juhul, kui vara jagati kohtulahendiga, selgitas Riigikohus esmakordselt 29.05.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 12. Kuna selles asjas olid mõlemad abikaasad enne vara jagamist ühisomanikena kinnistusraamatusse kantud, ei käsitletud seal küsimust, kas kinnistamine on vajalik ka juhul, kui vara jagamise tulemusena jääb kinnisasi sellele abikaasale, kes juba on omanikuna kinnistusraamatusse kantud (nn ülekinnistamise küsimus).

Seetõttu peeti nn ülekinnistamist laialdaselt ebavajalikuks kuni 2016. aasta Riigikohtu lahenditeni, milles Riigikohus selgitas, et ka sellises olukorras on õigusmuudatuse toimumiseks kanne vajalik (15.03.2016 otsus haldusasjas nr 3-3-1-82-15, p-d 22.1-22.2 ja 20.12.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 18.2, samuti 18.10.2017 määrus tsiviilasjas nr 2-17-4192, p 10).

Konkreetset kuupäeva, millal muutus kõigi notarite praktika ja tehingu pooltele hakati selgitama nn ülekinnistamise vajalikkust, ei ole võimalik välja tuua. Seetõttu peaks kõik isikud, kes on kunagi jaganud abikaasade ühisvara või pärandvara, mille hulgas oli kinnistu, mis jäeti sellele isikule, kes juba oli ainsa omanikuna kinnistusraamatusse kantud, kontrollima üle, kas pärast jagamist on tehtud kinnistusraamatusse uus kanne.

Abikaasade varalised õigused

Abielu tähendab abikaasadele isiklike õiguste ja kohustuste kõrval ka varalisi õigusi ja kohustusi. Need tulenevad abieluvarasuhtest, mille te abiellumisavalduse või abieluvaralepinguga valite.

Abiellumisavaldust tehes saate valida, kas teile sobib varaühisus, vara juurdekasvu tasaarvestus või varalahusus. Kui te jätate avalduses abieluvarasuhte valimata, siis kehtib varaühisus. Varasuhte eelistust võite muuta kuni abielu sõlmimiseni – selleks esitage abielu sõlmijale ühine avaldus. Ka hiljem saate varasuhet muuta, kuid siis üksnes notariaalse abieluvaralepinguga.

Varaühisus seob abikaasad majanduslikult väga tugevasti. Vara kuulub teile mõlemale võrdsetes osades ja enamiku tehinguid peate tegema ühiselt.

  • Abielu kestel omandatud vara läheb teie ühisomandisse ja moodustab ühisvara.
  • Ühisvara hulka ei kuulu kummagi abikaasa lahusvara, milleks on:

- isiklikud tarbeesemed,

- enne abiellumist kummagi abikaasa omandis olnud vara,

- abielu kestel tasuta käsutuse (nt kinke või pärimise) teel omandatud vara,

- lahusvara arvel omandatud vara (nt suvila, mis on ostetud ühele abikaasale enne abielu kuulunud korteri müügist saadud raha eest).

  • Ühisvaraga tehtavates tehingutes peate osalema koos või peab olemas olema teise abikaasa nõusolek. Siia alla ei kuulu enda ja perekonna igapäevavajaduste rahuldamiseks tehtavad tehingud (nt eluasemekulude maksmine, toidu ostmine jm). Muudel juhtudel on nõusolekuta tehing tühine.
  • Tehingud perekonna ühise eluasemega aga nõuavad igal juhul teise abikaasa nõusolekut, olenemata sellest, kummale ühine eluase kuulub.
  • Kui perekonna vajaduste rahuldamiseks tehtud tehingutest tekib kohustusi, siis vastutate nende täitmise eest ühiselt, olenemata sellest, kumb abikaasa tehingu tegi.
  • Kui te enam ei soovi ühisvarasuhet, siis saate abieluvaralepinguga valida lahusvarasuhte või juurdekasvu tasaarvestamise varasuhte. Kuid abieluvaralepinguga võib ka ühisvarasuhet piirata ja kokku leppida, et teatud esemed kuuluvad ühe abikaasa lahusvara hulka. Perekonna huvides võib varaühisuse teatud juhtudel lõpetada kohtuotsusega.
  • Kui abikaasad lahutuse korral vaidlevad, kas konkreetne ese kuulub ühis- või lahusvara hulka, siis arvestatakse see ühisvara hulka kuuluvaks, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Abielu kestel omandatud vara muutub ühisvaraks ka siis, kui abikaasad elavad lahus, kuid ei ole lahutatud. Eeldatakse, et abikaasad jagavad ühisvara kokkuleppel, kuid vaidluse korral võib pöörduda ka kohtusse.

See varasuhe annab abikaasadele suurema varalise iseseisvuse, ent säilitab majanduslikult nõrgemale abikaasale siiski selged tagatised.

  • Mõlemad olete abielu kestel enda poolt omandatava vara ainuomanikud, võite sellega üksi tehinguid teha ja vastutate kohustuste eest enamasti üksi.
  • Tehingud perekonna ühise eluasemega aga nõuavad igal juhul teise abikaasa nõusolekut, olenemata sellest, kummale ühine eluase kuulub.

Tasaarvestamisele ei kuulu:

- enne abiellumist kummagi abikaasa omandis olnud vara,

- abielu kestel tasuta käsutuse (nt kinke või pärimise) teel omandatud vara,

- abikaasale tervisekahjustuse ja kehavigastuse tekitamisest tulenevad ning riikliku ja kohustusliku pensionikindlustuse alusel kuuluvad õigused,

- vara, mis on omandatud tasaarvestamisele mittekuuluva vara arvel (nt suvila, mis on ostetud ühele abikaasale enne abielu kuulunud korteri müügist saadud raha eest).

  • Tasaarvestatakse muu hulgas ka vara, mille abikaasa on põhjendamatult müünud, kinkinud, raisanud vms.
  • Kui te enam ei soovi juurdekasvu tasaarvestamise varasuhet, siis saate abieluvaralepinguga valida selle asemele varaühisuse või varalahususe.
  • Lahutuse korral jagatakse abielu kestel omandatu abikaasade vahel võrdselt. Abielu jooksul vähem teeninud abikaasa saab teiselt abikaasalt nõuda rahas (mitte esemetes) poolt selle vara väärtusest, mille võrra teine on rohkem rikastunud.
Näiteks: mehel oli abielludes 250 000 krooni ja naisel 200 000 krooni. Lahutamise ajaks oli mehel vara 150 000 krooni võrra ja naisel 100 000 krooni võrra rohkem. Seega oli mehe vara juurdekasv 50 000 krooni võrra suurem kui naisel, kel on nüüd õigus nõuda mehelt poolt varade juurdekasvu vahest ehk 25 000 krooni. Sel moel suureneb mõlema abikaasa vara ühepalju.

Varalahususe puhul olete teineteisest varalises mõttes täiesti sõltumatud.

  • Teil ei ole seadusest tulenevaid ühiseid õigusi vara suhtes.
  • Varaga tehinguid tehes pole vaja teise abikaasa nõusolekut. Kui aga tehing on tehtud perekonna tavapäraste vajaduste rahuldamiseks, siis vastutate sellest tekkivate kohustuste täitmise eest teie elutingimusi arvestades mõistlikul määral ühiselt, olenemata sellest, kumb abikaasa tehingu tegi.
  • Mõlemad abikaasad peavad tagama teineteise ja kogu perekonna igapäevaste vajaduste katmise ning tegutsema abielulise kooselu huvisid arvestades.
  • Kokkuleppel võite soetada konkreetsed esemed kaasomandisse.
  • Lahusvarasuhte asemele saate abieluvaralepinguga valida varaühisuse või vara juurdekasvu tasaarvestuse.

Notariaalse abieluvaralepingu saab sõlmida nii enne abiellumist kui ka abielu kestel. Sellega on võimalik varem valitud varasuhe asendada mõne teise seaduses sätestatud varasuhtega või leppida kokku, kummale abikaasale kuuluvad üksikud esemed ja õigused. Abieluvaraleping lõpeb abielu lõppemisel, uue abieluvaralepingu sõlmimisel või varasuhte lõpetamisel kohtus.

Enne 1. juulit 2010 sõlmitud abielude puhul kehtib alates 1. juulist 2010 varaühisus. 

Seotud viited

Perekonnaseadus

Viimati uuendatud 06.06.2022