Lepinguõiguslikud reeglid ja vääramatu jõud

Üldiselt on lepingu täitmine lepingupoolele kohustuslik. Lepinguõiguse reeglid, sh lepingute täitmisega seotud kohustused kehtivad ka eriolukorra tingimustes. Hädaolukorra seadus ei näe riigile ette alust eraõiguslikesse lepingutesse sekkumiseks (nt maksetähtaegade pikendamiseks vms). Samas on ka kehtivas lepinguõiguse regulatsioonis ette nähtud teatud erireeglid olukordade jaoks, kus lepingu täitmine on takistatud vääramatu jõu tõttu või kus lepingu sõlmise aluseks olnud asjaolud ja lepingupoolte kohustuste vahekord on oluliselt muutunud.

Kõnealuste selgituste eesmärk on anda ülevaade nendest võimalustest, eelkõige vääramatu jõu ja lepinguliste kohustuste vahekorra muutumise tähendusest. Samuti käsitletakse mõningaid teisi küsimusi, mis võivad eriolukorra tingimustes olla asjakohased.

Selgituste lugemisel tuleks silmas pidada, et eriolukorda ei ole Eestis kunagi varem välja kuulutatud. Seetõttu puudub ka täpselt selliste olukordade kohta varasem praktika. Siiski on aga võimalik anda ülevaade juba väljakujunenud seisukohtadest ja tõlgendustest.

Lisaks siin esitatud selgituses väljatoodule tuleks praeguses erandlikus olukorras võimalikult palju arvestada teiste isikute põhjendatud huvidega, lähtudes üldisest hea usu põhimõttest. Näiteks tuleks teisele lepingupoolele võimalikult aegsasti teatada probleemidest enda kohustuste täitmisel. Samuti tasuks praeguses olukorras püüda võimalusel leida mõlemale poolele sobivaid kompromisse. 

 

Vääramatu jõud

Vääramatu jõud on väljaspool isiku (võlgniku) mõjusfääri esinev ettenägematu asjaolu, mille ilmnemisel saab kohustatud isik vabandada oma eraõigusliku kohustuse mittetäitmist.

Vääramatu jõu esinemine ei lõpeta kohustust (lepingut) tervikuna, vaid vabastab võlgniku vastutusest üksnes aja eest, millal vääramatu jõud või selle tagajärjed kohustuse täitmist reaalselt takistasid. Näiteks kui ettevõtjal on lepinguline kohustus varustada haiglat seadmetega, mida toodetakse välisriigis, siis olukorras, kus kaupade liikumine on takistatud (veoautod seisavad Saksamaa-Poola piiril), on tarnekohustuse mittetäitmine vabandatav vääramatu jõu esinemise aja jooksul.

Vääramatu jõu esinemist tuleb hinnata iga kohustuse osas eraldi ja sellele peab tuginema kohustatud isik ise. Ajal, kus mõne kohustuse täitmine on takistatud, ei pruugi teise kohustuse täitmine takistatud olla.

Seaduses on reguleeritud see, milliseid õiguskaitsevahendeid saavad isikud konkreetses õigussuhtes vääramatu jõu esinemisel kasutada. Vääramatu jõu esinemisel on õigustatud isikul (võlausaldajal) õigus keelduda oma kohustuse täitmisest (nt kauba eest tasuda kuni selle üleandmiseni), leping lõpetada ja hinda alandada. Vääramatu jõu esinemisel ei ole õigust nõuda teiselt lepingupoolelt leppetrahvi, viivist ja kahju hüvitamist. Lepingus võivad pooled siiski kokku leppida teisti, sh näha ette leppetrahvi ka vääramatu jõu puhul.

Raha maksmise kohustust üldjuhul vääramatu jõuga vabandada ei saa. Erandiks on olukorrad, kus on takistatud raha maksmine ise kui tegevus (näiteks Internetipank ei tööta). Seega olukorras, kus ettevõtja tegevus (näiteks spordiklubi pidamine) on eriolukorra meetmetega peatatud, ei teki tal õigust keelduda oma rahaliste kohustuste täitmisest (näiteks tellitud kaupade või teenuste eest maksmisest jmt) vääramatule jõule tuginedes.

Loe pikemalt:

Mis on vääramatu jõud?

 

Vääramatu jõud on defineeritud võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 103 lõikes 2.

Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks.

Sellest definitsioonist tulenevalt on vääramatul jõul järgmised elemendid:

  • Tegemist on kohustuse täitmist takistava asjaoluga.
  • Asjaolu oli väljaspool võlgniku mõjuulatust. See peab olema midagi sellist, mida võlgnik ei ole enda tegevuse või tegevusetusega ise põhjustanud.
  • Asjaolu ei saanud ette näha. Ajahetk, millal seda hinnatakse, on lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajahetk. Vääramatu jõuga on tegemist üksnes siis, kui sel hetkel ei saanud võlgnik mõistlikult arvestada, et selline asjaolu ilmneb.
  • Asjaolu ilmnemisel ei saa seda vältida ega ületada ja seeläbi vältida või ületada selle asjaolu mõju võlgniku kohustuse täitmisele.[1]

Vääramatu jõu olukorraga võib olla tegemist näiteks järgmistel juhtudel:

  • loodusjõud (torm, üleujutus, maavärin, maastikupõleng jms);
  • sotsiaalsed asjaolud (sõda, streik, tehaste seiskumine, seaduslikud keeldud jms);
  • muud asjaolud (ootamatu raske haigus vms).[2]

VÕS-i kommentaarides on ühe konkreetse näitena vääramatu jõu olukorrast märgitud ootamatult kehtestatud piirang avalikult võimult (nt karantiin või majandussanktsioon).[3]

Igal konkreetsel juhul tuleb eraldiseisvalt hinnata, kas VÕS § 103 lg-s 2 nimetatud vääramatu jõu tingimused on täidetud. Näiteks võib tegemist olla küll ootamatu loodusõnnetusega, kuid selle tagajärgi on võimalik leevendada, või võib olla tegemist olukorraga, mis küll esialgu oli ootamatu, kuid on lepingu sõlmimise ajaks juba mõnda aega kestnud ja seega pidid pooled lepingu sõlmimisel selle asjaoluga juba arvestama.

Mis tähendus on vääramatul jõul eraõiguslikes suhetes?

 

VÕS § 103 lõikes 1 sätestatud üldise reegli kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Vastutus tähendab võlausaldaja võimalust kohaldada kohustust rikkunud poole vastu õiguskaitsevahendeid. Kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu.

Samas on VÕS §-s 105 ette nähtud loetelu õiguskaitsevahenditest, mida saab võlgniku vastu kasutada olenemata sellest, kas võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, st kas rikkumine on olnud tingitud vääramatust jõust. Need õiguskaitsevahendid on õigus keelduda oma kohustuse täitmisest, lepingust taganemine või lepingu ülesütlemine ja hinna alandamine.

Seega vääramatu jõu peamine mõju eraõiguslikes suhetes seisneb selles, et võlausaldaja ei saa võlgniku vastu esitada kahju hüvitamise nõuet, samuti on sellisel juhul teatud olukordades välistatud viivise nõude esitamine. Lisaks ei ole tulenevalt VÕS § 160 sätestatust üldjuhul võimalik nõuda leppetrahvi maksmist, kui kohustuse rikkumine on vabandatav.

Oluline on rõhutada, et senise kohtupraktika ja õiguskirjanduse kohaselt ei ole rahalise kohustuse rikkumine reeglina vabandatav.[4] Erialakirjanduses on asutud seisukohale, et põhimõtteliselt võiks see võimalik olla näiteks sõja puhkemise või valitsuse poolt välisülekannete või valuutamaksete keelustamise korral.[5] Sellisel juhul välistab vääramatu jõu esinemine ka viivise nõudmise.

Seadusjärgselt eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Vabandatavust ja seega vääramatu jõu esinemist peab tõendama see pool, kes sellele tugineda soovib ehk siis isik, kes mõnda omapoolset kohustust vääramatu jõu olukorras rikub. VÕS § 102 kohaselt tuleb võlausaldajale teatada kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuse täitmisele viivitamata pärast seda, kui ta sai takistavast asjaolust teada. Vastava kohustuse rikkumise korral võib kõne alla tulla võlausaldaja õigus nõuda sellest tuleneva kahju hüvitamist.

Pooltel on võimalik reguleerida vastutuse küsimusi ka lepinguliselt (eeldusel, et sellega ei minda vastuollu mõne muu seadusest tuleneva reegliga). Seega võib vääramatu jõu kohaldamine vastutust välistava asjaoluna sõltuda oluliselt poolte vahelisest lepingust, sh kas sellist välistust üldse kohaldatakse ning kui jah, siis kuidas pooled on seda omavahelistes suhetes sisustanud.

Eriliigilised lepingud: pakettreisileping

 

Erinevate lepinguliikide jaoks võivad olla ette nähtud erireeglid. Üheks selliseks lepinguks on pakettreisileping. Pakettreisilepingute jaoks on VÕS-is ette nähtud eriregulatsioon, mis põhineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivil (EL) 2015/2302.[6]

Pakettreisi direktiivis on nähtud ette vältimatute ja erakorraliste asjaolude mõiste, mis on üle võetud VÕS § 874 lõikesse 8. Vältimatud ja erakorralised asjaolud on asjaolud, mis ei ole sellele viitava poole kontrolli all ja mille tagajärgi ei oleks saanud vältida isegi kõigi mõistlike meetmete võtmise korral. See definitsioon on väga sarnane VÕS-is sätestatud vääramatu jõu definitsiooniga.

Vältimatute ja erakorraliste asjaolude ilmnemise korral tuleb pakettreiside puhul eristada olukorda, kas reis on juba alanud või mitte.

Enne reisi algust:

VÕS § 874 lõikes 1 ette nähtud üldise põhimõtte kohaselt võib reisija enne reisi algust lepingust igal ajal taganeda. Kui reisija taganeb lepingust, sest sihtkohas või selle vahetus läheduses esinevad vältimatud ja erakorralised asjaolud, mis mõjutavad olulisel määral pakettreisi teenuste osutamist või reisijate vedu sihtkohta, siis § 874 lõike 4 kohaselt on tal õigus saada reisitasu täielikult tagasi ja reisikorraldajal ei ole õigust arvestada sellest maha hüvitist kulutuste eest, mis ta on võib olla seoses pakettreisiga juba kandnud.

Samasugune lepingust taganemise õigus on VÕS § 874 lõike 6 kohaselt ka reisikorraldajal, kes võib pakettreisilepingust taganeda ja maksta reisijale tagasi kõik pakettreisilepingu alusel tehtud maksed täiendavat hüvitist maksmata juhul, kui reisikorraldaja ei saa lepingut täita vältimatute ja erakorraliste asjaolude tõttu ning ta teavitab reisijat lepingust taganemisest enne pakettreisi algust viivitamata.

Lepingust taganemise korral tuleb VÕS § 874 lg 7 kohaselt teha reisijale tagasimakse hiljemalt 14 päeva jooksul pakettreisilepingu lõpetamisest arvates. VÕS § 874 lg 7 on pakettreisi direktiivist tulenev reegel, see vastab direktiivi artikli 12 lõikes 4 sätestatule. Praeguses olukorras on Euroopa Komisjon tunnistanud võimalust pakkuda reisijale valikuvõimalust raha tagastamise või kinkekaardi väljastamise vahel.[7] Arvestades, et reisikorraldajad on eriolukorra tõttu sattunud keerulisse olukorda, võiksid reisijad seda lahendust kaaluda. Samas on see üks valikuvõimalus ning reisijatel on siiski õigus tagasimaksele rahas. Kinkekaartide väljastamisel on oluline tagada, et sellest tulenevate kohustuste täitmine oleks tagatud reisikorraldaja tagatisega.

Kui reis on juba alanud:

Kui reis on juba alanud ja esinevad vältimatud või erakorralised asjaolud, siis ei ole reisikorraldajale nähtud ette õigust lepingut üles öelda. Leping kehtib hoolimata vältimatutest ja erakorralistest asjaoludest edasi ning kui paketi osa on reisijavedu, võlgneb reisikorraldaja reisijale lepingu järgi tagasireisi ning kannab ka sellega seotud kulutused.

Kui vältimatute ja erakorraliste asjaolude tõttu ei ole pakettreisilepingus kokkulepitud viisil võimalik korraldada reisija tagasireisi lähtekohta või teise kokkulepitud kohta, kannab reisikorraldaja VÕS § 875 lõike 4 kohaselt kulud vajalikule majutusele, mis ei ületa kolme ööd reisija kohta. Samas on ette nähtud teatud erisused teatud isikute kohta, kelle suhtes kõnealune kolme öö majutuskulude piirang ei kohaldu, nt puudega inimesed, rasedad naised, saatjata alaealised, arstiabi vajavad inimesed. Samuti ei kohaldu kolme öö piirang juhul, kui reisija tagasireisiks asjakohase transpordivahendi suhtes kohaldatavate reisijate õigusi käsitlevate Euroopa Liidu õigusaktide kohaselt peab reisikorraldaja kandma reisija majutuskulusid pikema aja vältel. (Näiteks lennureisijate määruse kohaselt on ette nähtud kohustus tagada lennu tühistamise või hilinemise korral reisijale hoolitsus, mis võib hõlmata majutust, ja viidatud määruses ei ole ette nähtud kolme öö piirangut).

Kui reisijal jääb erakorraliste asjaolude tõttu teatud osa reisiteenustest kasutamata, on võimalik reisitasu alandada või olulise rikkumise korral leping üles öelda. Samas ei ole tal võimalik vältimatute ja erakorraliste asjaolude korral esitada reisikorraldaja vastu kahju hüvitamise nõuet.

Lisaks eeltoodule on reisikorraldajal VÕS § 878kohaselt abi andmise kohustus, kui reisija on sattunud raskustesse, mh juhul, kui tagasireisi ei ole vältimatute ja erakorraliste asjaolude tõttu võimalik kokkulepitud viisil tagada. Abi andmise kohustus võib eelkõige hõlmata asjakohase teabe andmist tervishoiuteenuste, kohalike ametiasutuste ja konsulaarabi kohta ning
reisija aitamises sidepidamisel ja alternatiivsete reisivõimaluste leidmisel. Reisikorraldaja võib sellise abi eest nõuda reisijalt tegelikult kantud mõistlike kulude hüvitamist, kui raskuse on põhjustanud reisija tahtlikult või hooletuse tõttu.

Olukord reisikorraldaja muude õigussuhete puhul

Pakettreisi regulatsioon puudutab reisija suhet reisikorraldajaga. Reisikorraldajal on aga eraldiseisvad lepingulised suhted üksikute reisiteenuste osutajatega (hotellid, lennuettevõtjad jne). Nendevahelistes suhetes sõltub olukord eelkõige pooltevahelisest kokkuleppest ja sellele kokkuleppele kohalduvast õigusest, mis ei pruugi alati olla Eesti õigus. Seejuures tuleb arvestada, et ka vääramatu jõu tähendus ning mõjud võivad riigiti erineda.

 

Lepinguliste kohustuste vahekorra muutmine

Teatud erilisteks olukordadeks on seaduses nähtud ette võimalus nõuda lepingu teiselt poolelt lepingu muutmist poolte kohustuste esialgse vahekorra taastamiseks või kui see ei ole võimalik või mõistlik, siis lepingu lõpetada.

Selline õigus võib tekkida olukorras, kus pärast lepingu sõlmimist muutuvad lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud ja sellega kaasneb lepingupoolte kohustuste vahekorra oluline muutumine, mistõttu ühe lepingupoole kohustuste täitmise kulud suurenevad oluliselt või teiselt lepingupoolelt lepinguga saadava väärtus väheneb oluliselt. Selle rakendamine võib kõne alla tulla eelkõige pikaajaliste kestvuslepingute, nt üüri- või rendilepingute korral.

Seaduses on samas selle õiguse kasutamisele seatud mitmeid piiranguid, mistõttu on seda võimalust seni väga vähe kasutatud. Samas ei ole Eestis ka varem eriolukorda välja kuulutatud, seetõttu ei ole välistatud, et seda saab praegustes oludes laiemalt kasutada.

Loe pikemalt:

Mille alusel on võimalik lepinguliste kohustuste vahekorra muutmist nõuda?

 

Lepinguliste kohustuste vahekorra muutmine (VÕS § 97)

Kui üldiselt on VÕS § 8 lg 2 kohaselt leping pooltele täitmiseks kohustuslik, siis VÕS § 97 on teatud erilisteks olukordadeks nähtud ette võimalus sellest põhimõttest kõrvale kalduda. Sätte eesmärk on anda õiguslik mehhanism ebaõigluse korrigeerimiseks juhul, kui lepinguliste kohustuste vahekord on oluliselt muutunud[8].

Paragrahvi 97 lõikes 1 on sätestatud, et kui pärast lepingu sõlmimist muutuvad lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud ja sellega kaasneb lepingupoolte kohustuste vahekorra oluline muutumine, mistõttu ühe lepingupoole kohustuste täitmise kulud suurenevad oluliselt või teiselt lepingupoolelt lepinguga saadava väärtus väheneb oluliselt, võib kahjustatud lepingupool nõuda teiselt lepingupoolelt lepingu muutmist poolte kohustuste esialgse vahekorra taastamiseks.

Lõike 2 kohaselt võib lepingu muutmist lõikes 1 nimetatud asjaoludel nõuda kui:

  1. kahjustatud lepingupool ei saanud lepingu sõlmimise ajal mõistlikult arvata, et asjaolud võivad muutuda ja
  2. kahjustatud lepingupool ei saanud asjaolude muutumist mõjutada ja
  3. asjaolude muutumise riisikot ei kanna seadusest või lepingust tulenevalt kahjustatud lepingupool ja
  4. kahjustatud lepingupool ei oleks asjaolude muutumisest teades lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel.

Paragrahvi 97 kohaldamiseks peavad olema täidetud kõik lõikes 1 ja 2 nimetatud tingimused.[9] Kui puudub kasvõi üks nimetatud tingimustest, ei ole lepingu muutmine lubatud.

Riigikohus on selgitanud, et § 97 näeb lepingu muutmise või lõpetamise võimaluse äärmiselt erandlikel juhtudel.[10]

Paragrahvi 97 lg 1 annab esmalt nõudeõiguse lepingu teise poole vastu lepingulise suhte muutmiseks. Lepingu muutmise nõude esitamine tähendab õigust nõuda teiselt lepingupoolelt läbirääkimistesse asumist lepingutingimuste muutmiseks. Seejuures tuleb lähtuda VÕS §-s 14 sätestatust. Kui pooled ei jõua ise kokkuleppele, peab vaidluse lahendama kohus. [11]

Lisaks lepingu muutmise nõudele näeb VÕS § 97 lg 5 teise võimalusena ette ka õiguse lepingust taganeda või leping üles öelda. Kui lepingu muutmise eeldused on täidetud, kuid asjaolude kohaselt ei ole lepingu muutmine võimalik või ei oleks see teise lepingupoole suhtes mõistlik, võib kohustuste vahekorra muutumisega kahjustatud lepingupool kohaselt lepingust taganeda, kestvuslepingu aga VÕS §-s 196 sätestatud korras üles öelda.

Lepingust taganemiseks või selle ülesütlemiseks peavad samuti olema täidetud kõik lõigetes 1 ja 2 nimetatud tingimused. See, et lepingu muutmine ei ole võimalik, võib selguda läbirääkimiste käigus või võib olla konkreetse olukorra puhul juba ilmne. Läbirääkimiste vajalikkuse üle tuleb otsustada igal konkreetsel juhul ja lähtudes poolte huvidest ning eesmärkidest. [12]

Eristamine vääramatust jõust

Oma olemuselt on VÕS § 97 sätestatu sarnane VÕS § 103 ette nähtud vabandatavuse regulatsiooniga. Samas vääramatu jõu mõjul ei pruugi võlgnik vabaneda kohustuse täitmisest, kui võimatus on ajutine ja täitmisnõude esitamine on pärast vääramatu jõu äralangemist endiselt võimalik. Lepinguliste kohustuste vahekorra muutumine võib aga viia lepingu muutmiseni.[13]

Sätte rakendamine praktikas

Seni ei ole VÕS § 97 praktikas olulist rakendamist leidnud[14]. Eelkõige majandussurutise ajast on mitmeid näiteid, kus seda sätet ei kohaldatud[15]. Siiski on selle kohta vähemalt üks Riigikohtu lahend, kus on jäetud see võimalus üürilepingu puhul avatuks[16] ning mille puhul tegi samas asjas Ringkonnakohus otsuse[17], milles kohaldati §-i 97.

Seega kuigi selline võimalus on seaduses olemas, ei ole seda praktikas laialdaselt kasutatud. Samas ei ole Eestis ka varem eriolukorda välja kuulutatud, mistõttu on ei ole välistatud, et sellises olukorras oleks võimalik §-i 97 suurema tõenäosusega rakendada.[18]

 

Muud võimalused

Lisaks võib sõltuvalt konkreetsest olukorrast tekkida küsimus lepingu lõpetamise võimalustes või viivise ja leppetrahvide vähendamises.

Loe pikemalt:

Millised on lepingu lõpetamise võimalused?

 

Nagu varasemalt viidatud, on lepingud reeglina kohustuslikud täitmiseks, st pooled peavad sealt tulenevaid kohustusi täitma lepingus ette nähtud viisil ja ajal.

Seaduses sätestatud juhtudel on võimalik aga leping lõpetada ennetähtaegselt või etteteatamistähtaega järgimata. Täiendavad ülesütlemise alused võivad tuleneda ka lepingust.

Seejuures soovitame isikutel esmalt kaaluda, kas pooltel on võimalik jõuda kokkuleppele lepingu muutmise osas, mis võimaldaks lepingulise suhte jätkamist. See võib olla mõlemale poolele sobivaim lahendus. Kui aga eeltoodu ei ole asjaolusid arvestades mõistlik või võimalik, saab pöörduda ülesütlemisõiguse juurde.

Lepingust on võimalik taganeda või see üles öelda sõltumata sellest, kas võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest (v.a kui pooled on teisiti kokku leppinud). Ehk olenemata sellest, kas näiteks teenuseosutaja jätab teenuse osutamata temast endast tulenevatel põhjustel või vääramatu jõu tõttu, on tellijal ikkagi õigus lepingust taganeda, kui muud eeldused on täidetud.

Eelkõige on leping võimalik ennetähtaegselt lõpetada juhul kui teine pool oma lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud. Nii on näiteks üürileandjal võimalik üürileping üles öelda VÕS § 316 lg 1 alusel, kui üürnik on viivituses kolmel üksteisele järgneval maksetähtpäeval tasumisele kuuluva üüri, kõrvalkulude või nende olulise osa maksmisega või võlgnetava üüri või kõrvalkulude summa ületab kolme kuu eest maksmisele kuuluva üüri või kõrvalkulude summa. Sarnane regulatsioon on ettenähtud ka VÕS § 416 lg-s 1, mis annab krediidiandjale õiguse tarbijakrediidileping tarbija makseviivituse tõttu üles öelda juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega.

Lisaks on aga teatud tingimuste esinemisel võimalik kestvuslepinguid ühepoolselt lõpetada ka olukorras, kus teine pool ei ole lepingut rikkunud ning lepingu lõpetamise vajadus tuleneb hoopis lepingut lõpetada soovivast poolest endast või pooltest sõltumata asjaoludest[19].

Üldiseks ülesütlemise aluseks on sellisel juhul VÕS § 196 lg 1, mille kohaselt võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Missugune see mõjuv põhjus on, on jäetud igal konkreetsel juhul seaduse rakendaja otsustada ja eri lepingute puhul saab see olla erinev.[20]

Meeles tuleb pidada ka seda, et pooltel on võimalik ülesütlemisõiguse kohta sõlmida ka teistsuguseid kokkuleppeid, sh seda nii piirata kui avardada. Seega tuleb esmalt kindlaks teha, kas lepingust tuleneb selles osas mingeid erisusi. Samuti on oluline viidata, et ülesütlemiseks õigustatud isik võib lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai (VÕS § 196 lg 3).

VÕS §-le 196 sarnaseid aluseid on toodud ka eri lepinguliikude juures, näiteks § 313 üürilepingu puhul.

Paragrahv 313 kohaldamisel on Riigikohus leidnud, et sätte eesmärgiks on tagada üürilepingu jätkamise võimatusel selle õiglase lõpetamise võimalus[21] ning selgitanud, et selle rakendamine eeldab diskretsiooniotsusega mõlema lepingupoole huvide kaalumist, mille käigus võrreldakse, kas lepingu lõppemist sooviva poole huvid on olulisemad ja saaksid lepingu jätkumise korral rohkem kahjustada kui teise lepingupoole huvid lepingu lõppemise korral.[22] Paragrahvi 313 raames tuleb ülesütlemine kõne all vaid siis, kui tekivad mingid sellised asjaolud, mida lepingut ülesütlev lepingupool lepingu sõlmimisel ette ei näinud ja ette näha ei saanud.[23]

Üürilepingute puhul ei ole Riigikohus näiteks välistanud, et majanduse erakordne madalseis või hüppeline hoogustumine kui selgelt eristuv anomaalia tsükliliselt kõikuvate majandusprotsesside taustal, võib olenevalt asjaoludest olla VÕS § 313 lg 1 järgi üürilepingu ülesütlemise aluseks, seda eriti pikemaks tähtajaks sõlmitud üürilepingute puhul.[24] Samuti on Riigikohus leidnud, et üürilepingu ülesütlemine § 313 alusel võib põhimõttelisel olla võimalik ka üürniku vajaduse tõttu suurema üüripinna järele, kuid seda vaid juhul, kui tema eeltoodud huvi ületab ülekaalukalt hageja huvi üürilepingu jätkamise vastu.[25] Samas on Riigikohus § 313 lg-s 1 sätestatud ülesütlemise aluseid ka piiritlenud öeldes, et kui üürnik ise tekitas olukorra, kus ta senist elamispinda ei saanud kasutada, siis ei saa olla see põhjuseks hagejaga sõlmitud üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks.[26]

Lepingu lõpetamise tagajärjed

Lepingu ülesütlemise korral peavad lepingupooled tagastama üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu (VÕS § 195 lg 5). Kui ülesütlemiseks õigustatud isikul ei ole ülesütlemise tõttu juba täidetud kohustuste vastu enam huvi, võib ta lepingu ülesütlemise laiendada ka juba täidetud kohustustele (VÕS § 196 lg 4). Kui võlausaldaja otsustab rikkumise tõttu lepingust taganeda, on tal õigus nõuda üleantu (nt osutamata teenuse eest ettemakstud summa) tagastamist (VÕS § 189 lg 1).

Kui pooled ei ole kindlaks määranud, millise aja jooksul tuleks üleantu tagastada ning see ei ole tuletatav ka võlasuhte olemusest, kehtib seadusjärgne reegel, mille kohaselt peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3). Ei ole välistatud, et kehtivat eriolukorda võetakse mõistliku aja määratlemisel arvesse ja seega võib näiteks tasutud raha tagastamise aeg seetõttu olla tavapärasest pikem. Kuid kuna tegemist on määratlemata õigusmõistega ja sellist olukorda ei ole meil varem esinenud, mistõttu ei ole ka sellekohast praktikat, siis ei ole võimalik siin üheseid suuniseid anda. Seejuures tuleb aga tähele panna, et eri lepinguliikide regulatsioonidest võib tulla eeltoodu osas ka erireegleid.

Leppetrahvi ja viivise vähendamise võimalused

 

VÕS § 160 kohaselt ei või kohustuse rikkumise vabandatavuse korral leppetrahvi nõuda, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Seega kui konkreetses olukorras on isiku jaoks tegemist vääramatu jõuga (st täidetud on VÕS § 103 lg 2 kriteeriumid) ja kui pooled ei ole omavahelises lepingus leppinud kokku, et leppetrahvi maksmise kohustus eksisteerib ka vääramatu jõu olukorras, siis ei ole lepingu teisel poolel õigust nõuda kohustust rikkunud poolelt leppetrahvi maksmist.

Kuivõrd rahalise kohustuse täitmine üldjuhul ei ole vabandatav, tuleb arvestada võimalusega, et lepingu teine pool kasutab võimalust esitada kohustust rikkunud poole vastu viivise või leppetrahvi nõue. Sellisel juhul tuleks kohustust rikkunud poolel hinnata, kas esineb mõni alus leppetrahvi või viivise nõude vähendamiseks. VÕS § 162 lõikes 1 on sätestatud, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Paragrahv 113 lg 8 kohaselt kohaldub sama ka viivise vähendamisele.

Paragrahv 162 võimaldab leppetrahvi ja § 113 lg 8 sätestatu tulemusel ka viivise üle kohtuliku kontrolli teostamist.[27] Paragrahvi 162 kohaselt saab kohus sekkuda leppetrahvi suuruse muutmisesse üksnes võlgniku taotlusel. Leppetrahvi ja viivise vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes[28]. Eelkõige tuleb seejuures võrrelda kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust.[29]

Kohus saab leppetrahvi vähendada mõistliku suuruseni. Rusikareegliks kahjude ja leppetrahvi hindamisel on võrdlus kahjuga, mida oleks võinud objektiivselt lepingu sõlmimisel ette näha. Leppetrahvi vähendamisel tuleb lisaks kahju suurusele arvestada ka leppetrahvi ja viivise eesmärki.[30] Näiteks võib leppetrahvi maksmist kahjust suuremas ulatuses õigustada selle tagatisfunktsioon. Küll aga võib kahju puudumine olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega[31].

Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses.[32] Viivisenõude vähendamine ei saa üldjuhul kõne alla tulla viivise nõudmisel seadusjärgses määras.[33]

Leppetrahvi ja ka viivise vähendamist ei saa VÕS § 162 lg 3 kohaselt nõuda pärast selle maksmist.

Kui ebamõistlikult kõrges viivises või leppetrahvis on kokku lepitud tüüptingimuses (VÕS § 42 lg 3 p 5), siis on selline kokkuleppe tühine ja seega ei tule viivise ja leppetrahvi vähendamise reeglid kohaldamisele.

 

Üüri tasumise kohustus

Ka üürilepingust tuleneva tasu nõude puhul kehtib üldreegel, et lepingut tuleb täita, st eriolukord ei anna iseenesest üürnikule õigust jätta üür tasumata.

Nagu eelnevalt viidatud ei ole kehtiva praktika kohaselt rahalise kohustuse täitmata jätmine reeglina vääramatu jõu tõttu vabandatav. Samas on üürilepingute raames võimalik kaaluda erinevate õiguskaitsevahendite kasutamist.

Olenevalt konkreetsetest asjaoludest võib üürilepingu puhul kõne alla tulla eelnevalt viidatud õigus nõuda lepingu teiselt poolelt lepingu muutmist poolte kohustuste esialgse vahekorra taastamiseks või ka leping mõjuva põhjuse olemasolul lõpetada.

Võlaõigusseaduses on üürilepingute puhul ette nähtud ka erisätted seoses üüri alandamise ning üüri tasumisest keeldumisega. VÕS § 296 lg 1 kohaselt ei pea üürnik maksma üüri ega kandma kõrvalkulusid ajavahemiku eest, mil üürnik ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada puuduse või takistuse tõttu, mille eest üürnik ei vastuta ning mida ta ei pea omal kulu kõrvaldama või seetõttu, et üürileandja ei andnud asja tema kasutusse.

Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes on leitud, et asja puudusena võiks käsitleda asjal endal tekkivat negatiivset omadust. Samas on nenditud, et asja kasutamise takistusena võiks käsitleda ka asjast väljaspool olevat negatiivset asjaolu, näiteks kui linnavalitsus sulgeb pooleks aastaks teeremondi tõttu tänava ja asja kasutus on seetõttu takistatud.[34] Samuti on leitud, et asja kasutamise võimalus on välistatud siis, kui üürnik ei saa asja kasutada avalik-õiguslikest normidest tuleneva keelu tagajärjel, näiteks kui asja ei tohi kasutada tuleohtlikkuse või sanitaarnõuete vms tõttu.[35]

Küsimusele, kas koroonaviiruse tõttu kehtestatud viibimiskeeldu võiks käsitleda sellise puuduse või takistusena, mis langeks üürileandja mõjusfääri ning annaks seega üürnikule õiguse üüri alandada või sellest maksmisest keelduda, või langeb see üürieseme kasutamisega seotud riskina üürniku mõjusfääri, on täna raske ühest vastust anda kuna vastav praktika puudub. Sealjuures võib eeltoodu oleneda ka pooltevahelistest kokkulepetest.

Juhul, kui üürnikul tekib üüri alandamise õigus, saab ta üüri alandada VÕS § 296 lg 2 järgi puudusele vastaval määral puudusest teada saamisest kuni puuduse kõrvaldamiseni kestnud ajavahemiku eest. Seejuures on oluline tähele panna, et nii üüri alandamine kui üüri maksmisest keeldumine toimub üürniku poolt avalduse esitamisega üürileandjale.

 

 

[1] P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, Võlaõigusseadus I, Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Juura, 2006, lk 326-327.

[2] P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, Võlaõigusseadus I, Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Juura, 2006,  lk 327.

[3] P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, Võlaõigusseadus I, Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Juura, 2006, lk 328.

[4] P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein, Võlaõigusseadus I, Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Juura, 2016,  lk 483,: RKTKo 3-2-1-118-05 p 16; RKTKo 3-2-1-50-06 p 15.

[5] K. Sein. Mis on vääramatu jõud? – Juridica 2004, nr 8, lk 517-518.

[6] Pakettreis on direktiivi ja turismiseaduse § 7 lõike 1 kohaselt vähemalt kahe eri liiki reisiteenuse kogum samaks reisiks, kui reisiteenuste kogumi on pannud kokku üks reisikorraldaja, sealhulgas reisija soovil või valikul, enne ühe lepingu sõlmimist kõikide reisiteenuste kohta. Turismiseaduse § 7 lõike 2 kohaselt on Pakettreis ka vähemalt kahe eri liiki reisiteenuse kogum samaks reisiks, kui olenemata eraldi lepingute sõlmimisest üksikute reisiteenuste osutajatega:
  1) reisija valib reisiteenused ühest müügikohast enne, kui annab nõusoleku maksmise kohta;
  2) reisikorraldaja teeb pakkumise, sõlmib lepingu või võtab nende teenuste eest tasu ühtse või koguhinna alusel;
  3) reisikorraldaja reklaamib, teeb pakkumise või sõlmib lepingu, kasutades nimetust „pakettreis” või sellesarnast nimetust;
  4) reisikorraldaja paneb reisiteenuste kogumi kokku pärast sellise lepingu sõlmimist, milles ta annab reisijale õiguse valida teenused eri liiki reisiteenuste seast või
  5) reisija valib reisiteenused eri ettevõtjatelt omavahel seotud internetipõhiste broneerimistoimingutega, kui ettevõtja, kellega sõlmitakse esimene leping, annab reisija nime, makse tegemiseks vajalikud andmed ja e-posti aadressi edasi teisele ettevõtjale ning leping teise ettevõtjaga sõlmitakse 24 tunni jooksul pärast esimese reisiteenuse broneeringu kinnitamist.

[7] Volinik Reyndersi 27.03.2020. kiri liikmesriikidele.

[8] P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein, Võlaõigusseadus I, Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Juura, 2016,  lk 450.

[9] P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein, Võlaõigusseadus I, Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Juura, 2016,  lk 450.

[10] RKTKo 3-2-1-76-10, p 10, RKTKo 3-2-1-99-10, p 11.

[11] P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein, Võlaõigusseadus I, Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Juura, 2016,  lk 459.

[12] P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein, Võlaõigusseadus I, Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Juura, 2016,  lk 461.

[13] P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein, Võlaõigusseadus I, Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Juura, 2016,  lk 452.

[14] Vt selle kohta K. Sein, The Principle of Change of Cirqumstances in Estonian Contract Law – „Much Ado about Nothing“?, Jurisprudence and Culture: Past Lessons and Future Challenges (586-594), 2014, Universitiy of Latvia Press.

[15] Vt RKTKo 3-2-1-76-10, p 10-15, RKTKo 3-2-1-162-12 p 8 ja 14, RKTKo 3-2-1-136-11 p 22, RKTKo 3-2-1-24-11 p 13 ja 14.

[16] RKTKo  3-2-1-179-15, p 35 ja 36.

[17] Ringkonnakohtu lahend 2-11-45657.

[18] Vt selle teema kohta lisaks P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein, Võlaõigusseadus I, Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Juura, 2016,  lk 449-462 ja K. - E. Trisberg. Majandussituatsiooni muutus: kas piisav põhjus kestvuslepingu muutmiseks või ülesütlemiseks? – Juridica 2010, nr 6, lk 427-437.

[19] P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein. Võlaõigusseadus I, Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Juura, 2016,  lk 967.

[20] P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein. Võlaõigusseadus I, Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Juura, 2016,  lk 967.

[21] RKTKo 3-2-1-84-10 p 10.

[22] RKTKo 3-2-1-54-10 p 13; 3-2-1-81-10 p-d 10, 12.

[23] P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein. Võlaõigusseadus II, Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Juura, 2019,  lk 337.

[24] RKTKo 3-2-1-84-10, p 11.

[25] RKTKo 3-2-1-84-10, p 12.

[26] P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein. Võlaõigusseadus II, Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Juura, 2019,  lk 338.

[27] P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, Võlaõigusseadus I, Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Juura, 2006,  lk 547.

[28] RKTKo 3-2-1-132-12, p 12

[29] RKTKo 3-2-1-66-05 p 16.

[30] P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, Võlaõigusseadus I, Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Juura, 2006,  lk 548.

[31] RKTKo 3-2-1-66-05 p 17.

[32] RKTKo 3-2-1-66-05 p 18.

[33] P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, Võlaõigusseadus I, Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Juura, 2006,  lk 383.

[34] P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein. Võlaõigusseadus II, Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Juura, 2019, lk 259.

[35] P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein. Võlaõigusseadus II, Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Juura, 2019, lk 298.

Viimati uuendatud: 29. Aprill 2020