Sa oled siin

Kannatanu peab abi saama, mitte seda otsima

30.11.2017

Urmas Reinsalu, justiitsminister

Alustame rõõmustavast: kuritegevus on Eestis juba aastaid järjekindlalt vähenenud. 2016. aastal registreeriti Eestis 11% vähem kuritegusid kui aasta varem ning 42% vähem kui kümme aastat tagasi.

Samas on päevselge, et seda on ikkagi liiga palju: ligi 30 000 kuritegu aastas, üle 80 kuriteo päevas, 3–4 kooliklassi jagu kannatada saanud inimesi – ühes päevas. Õiguskaitsjad tegelevad aastas üle 7600 vägivallajuhtumiga, millest pooled on seotud perevägivallaga. Pealegi on hästi teada, et lõviosa vägivallast jääb varjatuks ega jõua politsei vaatevälja.

See tähendab, et meie ülesanne on püsida kindlalt kuritegevuse vähendamise teel, aga samal ajal otsida uusi võimalusi, kuidas märgata ja toetada kuriteoohvreid ja inimesi nende ümber.

Ohver tuleb seada keskmesse

Õnneks on meil olemas tugev õiguslik raam. Näiteks oleme viimasel ajal ohvrite kaitseks võtnud Eesti õigusse üle parimad palad Euroopa Liidu õigusest ja lisanud seadusse sätted ohvri kaitsevajaduste kohta.

Nüüd tuleb seda raami kohendada ohvrite vajaduste järgi, et kannatanu saaks õigel ajal just seda abi, mida tal parasjagu kõige rohkem vaja on. Hiljutises kuriteoohvrite kaitse ja kohtlemise uuringus analüüsisimegi, kuidas tagada, et samal ajal, kui kuritegu uuritakse ja süüdlane välja selgitatakse, tunneks ohver ennast kindlalt ja hoituna.

Selleks on esmalt tähtis, et õiguslike eriteadmisteta kannatanu mõistaks päriselt, kuidas kuriteo uurimine toimub ja millega tema selle käigus kokku puutub. Ametnikud peavad ohvriga suheldes loobuma erikeelest ja selgitama talle keerulist asjaajamist arusaadavalt. Nii õiguskaitsjatele, ohvritele kui ka kogu ühiskonnale peab saama enesestmõistetavaks, et süüdlase väljaselgitamise kõrval on kriminaalmenetluse mõte inimest aidata ja kaitsta, mitte inimene ei ole vahend, mille abil süütegu lahendada.

Teiseks ei tohi raske kuriteo ohver jääda pärast üleelatud traumat kiretus menetluses üksi. Meil on olemas riiklik ohvriabisüsteem, mille töötajad teevad igas maakonnas tublit tööd, ent vaja on veel inimesi: ohvrite tugiisikuid. Kui nende võrgustik tegusalt tööle hakkab, saab iga kuriteoohver abi – ka siis, kui ta abivõimalustest ise ei teagi. Tänu ohvriabitöötajatele ja tugiisikutele liigub abi ohvriga kaasa, mitte ohver ei liigu mööda abipakkujaid.

Kolmandaks peab menetlus arvestama iga ohvriga, tema psüühiliste kannatuste ja eripäradega. Palju räägitakse süüdistatavate õigustest kriminaalmenetluses, seevastu kannatanute õigused on jäänud tagaplaanile. Tuleb mõelda, kas näiteks raske kuriteo puhul võiks kannatanul olla õigus öelda, kas karistus on olnud piisav, et inimene vabadusse lasta.

Kogukond saab aidata

Kui olud vähegi võimaldavad, sünnitab kuritegevus uut kuritegevust. Seetõttu tuleb keskenduda sellele, et kuritegevust juba eos vältida. Teadupärast soodustavad kuritegevust sõltuvusprobleemid ja süüdimõistetute hilisem toimetulematus ning kogukonna ja ühiskonna suutmatus inimesi uuesti enda sekka vastu võtta ilma neid häbimärgistamata.

Toon lihtsa näite. Ligi 60% vanglast vabanevatest alaealistest kuulatakse aasta jooksul uues kuriteos kahtlustavana üle. Ometi on alaealised kõige enam mõjutatav rühm. Mis on pildil valesti? Miks me ei suuda mõjutada noori kuritegelikult teelt kõrvale astuma? Kas peeglisse peavad vaatama lapsevanemad, kes lastele vähe tähelepanu pööravad? Või ei paku riik, omavalitsus või kogukond noortele õigel ajal õiget tuge? See tuleb selgeks teha. Kui vaja, peame õppima muu maailma parimast kogemusest. Fakt on see, et kui kogukond tunneb alaealise abivajaduse õigel ajal ära, hoiab see kogukonda turvalisena. Kogukond saab aidata vägivallatsejal mõista, millist kahju tema käitumine põhjustas, ja ohvril saada tagasi vägivallaeelse turvatunde.

Loodan väga, et tänu haldusreformile tugevnenud omavalitsused keskenduvad oma tugisüsteeme luues ohvrile (aga ka kurjategija toetamisele) ja ennetustööle. Süütegusid saab ja tuleb ennetada eelkõige kohalikul tasandil. Inimesi, ettevõtteid, vabaühendusi kaasates on võimalik vähendada kuritegevust soodustavaid tegureid ning toetada turvalisust loovaid algatusi. Kogukondlike meetmete abil saab ka toetada vägivallatsejat niimoodi, et ta ei võõrandu ühiskonnast. Aga loomulikult on esmatähtis kaitsta ohvri turvalisust.

Me teame, kuidas astuda turvalisema ühiskonna poole. Õnneks on meie seas ka tublisid inimesi – spetsialiste, vabatahtlikke ja kogukonnaedendajaid –, kes teevad vägivalla ärahoidmiseks rohkem, kui neilt oodatakse. Alles äsja said mõned sellised tublid inimesed vägivallaennetuse auhinna. Mitmele neist on vägivallaohvritega tegelemine igapäevatöö. Nende kõrval on aga ka palju hoolivaid inimesi, kes ulatavad abivajajale õigel hetkel käe. Selle poole peamegi ühiskonnana püüdlema: et julgeksime märgata ja sekkuda. Nii peaks olema enesestmõistetav ühel või teisel moel reageerida vägivallale ükskõik kelle vastu.

Viimati uuendatud: 30. November 2017