Sa oled siin

Et ükski laps ei oleks üksi!

8. november 2013

Lapse õiguste eriprogramm noorte- ja lastefilmide festivalil Just Film linastub juba kolmandat korda. Lasteombudsmani, justiitsministeeriumi, lastekaitse liidu ja festivali programmimeeskonna koostöös on lapse õiguste eriprogrammi valitud seitse filmi, mille fookuses on laste ja noorte elu kulgemine koos murede, rõõmude, arusaamatuste ja õnnehetkedega. Tänavune programm on suunatud üksilduses olevatele ja tähelepanuta jäänud noortele ning sestap on filmide läbiv sõnum: ükski laps ei tohi oma murega üksi jääda!

Kevadel lasteombudsmani ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse kirjutamiskonkursile laekunud tööd peegeldasid teravalt Eesti laste muret endaga hakkamasaamise pärast: kas olen piisavalt hea, tubli ja edukas, kas lõpetan kooli, kas saan uude kooli sisse, kas leian hea töö, kas suudan ise hakkama saada. Vastuste pinnalt võib öelda, et Eesti lapsed on vastutustundlikud – nad muretsevad oma edukuse ja tulevikus hakkamasaamise pärast juba praegu ning sageli ei luba mure tuleviku pärast neil täna õnnelik olla. Sarnastest probleemidest Lõuna-Korea ühiskonna ja range koolisüsteemi näitel räägib film „Pluuto“, kus gümnasistide pingereas esikümnesse pääsemiseks on kõik võtted lubatud ning halastamatusse konkurentsi kaasatakse ka lapsevanemad ja koolipersonal.

Hirmudest, eelarvamustest ning nende tagajärgedest räägib film „Valentini tee“, kus on tähelepanu all laste seksuaalse sättumuse küsimus ja alanduse ning populaarsuse kaotuse hirmus toimunud traagiline tulistamine. Film tõstatab küsimuse – millised hoiakud valitsevad ühiskonnas ja kogukonnas, milline on ühiskonna teadlikkus sallivuse küsimustes. Selgub, et alati polegi kõik lihtne ning teinekord võib ka vägivallatseja ise ohver olla – veretöö on valus appikarje abikäe järele, mille järgi juba ammu on vajadus olnud.

Lastevahelistest suhetest ja kiusamisest küberruumis räägib film „Sa tahad, et ma ta tapaksin?“, kus virtuaalmaailm on välise maailmaga segunenud ning lõksu langedes on keeruline eristada õigegt käitumist valest. Selle filmi valguses on hea meeles pidada, et virtuaalruumis toime pandud tegude eest kehtivad samad õigusaktid, mis päriselus ning igaüks vastutab oma tegude eest ühtviisi. Eesti lastel aitab virtuaalmaailma probleeme lahendada veebipolitseinik, infot ja tuge pakub lastekaitse liidu koordineeritav projekt „Targalt internetis“.

Lapse õiguste eriprogrammi kaudu tahame üles kutsuda kõiki õpetajaid ja kaasõpilasi olema üksteise suhtes tähelepanelikumad, üksteist kuulama ja märkama üksteise muresid enne, kui neist saavad probleemid. Küsige, kuidas teid ümbritsevatel lastel igapäevaselt läheb ja pakkuge võimalust olla kuulatud. Kui mure on tõsisem, tuleks sellest rääkida ka koolipsühholoogi või –sotsiaaltöötajaga ning pöörduda ka kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja või sotsiaaltöötaja poole. Alati võib murega helistada lasteabitelefonile, mille number on 116111. Olgu lapse mure milline tahes, noore ja lapse jaoks on see tõsine asi ja igal lapsel peab olema võimalik enda muredest ja hirmudest rääkida ning abi saada.

Märkamata jäänud ja oma muredega üksi olevatest lastest ja noortest räägivad ka mitu teist lapse õiguste eriprogrammis linastuvat filmi. Lapse mure raskust võiks võrrelda elevantide koormaga, kes oma õlul tervet maailma kandma peavad. Või nagu kirjutas üks laps oma essees: „Hirmud on kõige õudsemad, sest ei saa kõikidele jutustada sellest, mida sa kardad. Pole ju kõik inimesed ausad, sest mõned võivad teada saada su hirmudest ja suunata seda infot sinu vastu.“. Film „Elevantide taak“ räägib sellest, kui oluline on leida sõber ja mõttekaaslane, kes sind mõistab ja vajadusel ka elu päästab. Samas ei tohiks ühiskond eeldada, et lapsed saavad ise oma probleemide lahendamisega hakkama, isegi kui see esmapilgul nii tundub. Teismeliseea ja lapsevanema rolli ühitamise keerukusest räägib film „Lapseigatsus“, kus eeskujude puudumisel püüavad filmitegelased oma parimate oskuste ja teadmistega hakkama saada ning näitab, kui traagiliselt see lõppeda võib. See kinnitab veelkord tõde: lapsed ei tohi jääda üksi – nad vajavad täiskasvanute tuge!

Paraku ei austa kõik lastega tegelevad täiskasvanud lapse õigusi, mistõttu on oluline väljastpoolt tulenev järelevalve lasteasutuste ja sealsete spetsialiste üle. Lasteasutuste keerulisest ajaloost ja internaatkoolides toimunud koledustest jutustab USA film „Me olime lapsed“. Lastel endal on väga keeruline oma õiguste eest seista ja ennast kaitsta. Eriti puudutab see laste väärkohtlemist ja lastevastast vägivald. Seetõttu on eriti oluline, et lastel oleks võimalik suhelda inimestega väljaspool asutust ning lapsed teaks, kuhu ja kelle poole vajadusel abi saamiseks pöörduda! Lasteombudsmani üks ülesanne on teostada järelevalvet erinevate lasteasutuste üle ning kui mõnele lapsele tundub, et teda koheldakse halvasti, võib ta selle murega alati pöörduda lasteombudsmani poole.

Usaldusest ja lähedase usaldusisiku tähtsusest räägib film „Verevend“. Film avab ilmekalt sõpruse arenemise teekonna. Lastele on oluline, et neil oleks kindel, usaldusväärne ning omakasupüüdmatu, lähedane sõber. "Verevend“ on ilus film, mis näitab, et siira pühendumuse ja tahtejõu toel on piltlikult öeldes võimalik isegi surmasuust tagasi tulla. Ning heategevuses ei ole alati oluline jagada komme ja kinke – materiaalsest abist sageli olulisemgi on püsivus ja pühendumus.

Filme tulevad linastustele vaatajatega koos arutama erinevate elualade eksperdid. Aruteludega linastuvate filmide ajakava leiad lapse õiguste eriprogrammi flaierilt ning Just Filmi, lasteombudsmani, justiitsministeeriumi või lastekaitse liidu kodulehelt. Üks tasuta eriseanss toimub ka 19. novembril õiguskantsleri kantseleis (eelregistreerimine telefonil 693 8442).

Tule filme vaatama ja mõtle kaasa! Märka abi vajavat last enda kõrval, aita teda ja anna temast täiskasvanutele teada, kui ta ise seda teha ei julge. Üksi laps ei tohi murega üks olla!

Lasteombudsman, justiitsministeerium, lastekaitse liit

 

 

 

Viimati uuendatud: 26. November 2014