Sa oled siin

Justiitsministri kõne 2014. aasta prokuröride üldkogul

7. märts 14
 

Head prokurörid, austatud külalised!

Käes on ühtaegu nii väga keerulised kui huvitavad ajad. Ukrainas toimuv jätab paratamatult jälje ka Eesti toimetamistele ja ma siiralt loodan, et see hullus, mis ei ole kuidagi kohane 21. sajandile, kiiresti läbi saab. Siseriiklikult on täna tõsiasi, et kuigi aasta jagu tööd ootab veel tegemist, seisab riigi peaprokurör, nagu ta äsja just kinnitas, käesoleva ametiaja jooksul teie ees üldkogul viimast korda, samuti viis peaminister Vabariigi Presidendile vastlapäeval lahkumisavalduse, mis tähendab kogu valitsuse taandumist. Kes täidab kuu aja pärast justiitsministri kohuseid, näitab aeg.

Oma eelmisel aastal teile peetud kõnes olin teadlikult prokuratuuri suhtes kriitiline. Vaatamata tollal suhteliselt lühikesele ametisoldud ajale, pidin vajalikuks sel hetkel teatud asjadele tähelepanu pöörata ja eeldasin, et minu kõne tekitab teatava resonantsi. Võin kohe öelda, et tänavune kõne nii tormiline olema ei saa. Pole ka põhjust. Kui eelmisel aastal rääkisin prokuratuuriga seoses avalikkuse tähelepanu pälvinud kohtuasjadest, siis sel aastal tagasivaadet tehes peab möönma, et kõlavaima prokuratuuri teemana meenub paljudele hoopis prokuratuuri sisemurede jõudmine avalikkuse ette ja seda eelkõige Põhja piirkonnast. Aga mina sellel täna ei peatu.

Küll pean vajalikuks selgitada mõningaid riigi valitud kriminaalpoliitilisi eesmärke. Mööndes prokuröri sõltumatust kriminaalasja menetlemisel otsuste vastuvõtmisel, on prokuratuur kõikides riikides siiski osa täitevvõimust, nii ka Eestis. Prokuröri sõltumatusega ei ole vastuolus riiklikult määratletud kriminaalpoliitika elluviimine. Riigikogu 09.06.2010.a. otsusega heaks kiidetud „Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018“ on muuhulgas seadnud eesmärgiks kinnipeetavate arvu vähendamise võimalikult alternatiivkaristuste rakendamise kaudu, olemasolevate vanglate ümberkorralduste ja uute vanglate ehitamise läbi. Justiitsministeerium on selle suunas astunud pidevalt eesmärgipäraseid samme. Vanglate reform on käimas ja iga aastaga lisandub vangistuse alternatiivide hulka uusi. Võrdlusena olgu siinkohal toodud ka numbrid: kui aastatuhande vahetusel, neliteist aastat tagasi, oli Eestis 4803 vanglas viibivat isikut (sh vahistatuid 1541), siis 2013. aastaks oli see hulk vähenenud 3100-le ja hetkel on vanglates ca 3000 isikut (sh ca 580 vahistatut). Vaatamata sellele oleme Euroopa Liidu riikide seas 3. kohal Läti ja Leedu järel kinnipeetavate arvu osas saja tuhande elaniku kohta. „Betoon pätti ei paranda“, kõlab juba juristi ülikooli tarkusena. Arvestatavalt olulisena on Eesti jaoks Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite järgimine, millistes on Eestile ette heidetud Inimõiguste Konventsiooni sätete rikkumist alandava kohtlemise näol, kui kinnipeetava jaoks on põrandapinda kinnipidamisautuses vähem kui 3m². Pean oluliseks, et Eesti järgiks inimõigusi sarnaselt nii vahistatute kui ka kinnipeetavate suhtes.

Sõltumata sellest, kas avalikkuse ette toodud prokuratuuri sisemurede lahendamise põhjus seisnes ebapiisavas kommunikatsioonis või milleski muus, on õppetund loodetavasti saadud ja vajalikud järeldused tehtud. Ka negatiivne kogemus on kogemus. Mida suurem organisatsioon, seda enam erinevaid mõtteid ja arusaamu, mida tuleb aga väljendada ja lahendada edasiviivalt. Kutsun kõiki üles lahendama muresid mõistlikult, omavahel suheldes, hoides sellisel viisil professionaalset au ja eneseväärikust. Tule tuha all hõõguvana hoidmine, rusikas kätt taskus hoides ringikäimine lukus suuga, ei anna reeglina ühelegi osapoolele positiivset tulemust. Antud juhul ei ole kohane vanarahva tarkus - rääkimine hõbe, vaikimine kuld, pigem tuleks kasutada ühes sotsiaalkampaanias kõlanud üleskutset - räägi inimesega!

 

Jätkates nüüd töise osaga, on justiitsministeerium tegelenud prokuröride igapäevase töö aluseks olevate seaduste, eelkõige just karistusõiguse vundamendiks olevate karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muudatustega.

Kahtlemata olete teadlikud ja hea meel on tõdeda, et pikalt ja põhjalikult läbiviidud karistusõiguse revisjon on jõudmas lõpule. 2013.a. lõpus saatis Vabariigi Valitsus Riigikogu menetlusse Karistusseadustiku ja sellega seotud seaduste muutmise seaduse eelnõu, mis praeguseks on läbinud Riigikogus juba ka I lugemise ning saab seadusena loodetavasti vastu võetud veel enne jaanipäeva. Kõigil huvilistel ja ma loodan, et ka paljudel teist, on vaatamata suurele töökoormusele võimalik eelnõu menetluse käiku jälgida Riigikogu veebilehelt - eelnõu numbriks on 554SE. Karistusõigus, sealhulgas nii väärtegude kui kuritegude koosseisud, on täpsustatud, nende kattuvused kõrvaldatud ning väärtegude või kuritegudena on karistatavad vaid teod, millistele reageerimine karistusõigusliku sunniga on vajalik ning proportsionaalne õiguskorra ja turvalisuse tagamiseks. Praegu on Eestis 148 erinevas seaduses ligi 1300 kuri- või väärteokoosseisu ja karistusregistris on kokku üle 660 000 inimese andmed. Kuigi siia hulka on arvatud ka kustunud karistused, võib siiski nentida, et üle 60% tööealisest elanikkonnast (vanuses15-74 a.) on kunagi olnud karistatud kas kuriteo või väärteo eest. Selline karistatud isikute proportsioon Eesti väikesest rahvaarvust on liig ja ei tekita minu jaoks eelkõige mitte mõtteid kriminogeensest elanikkonnast, vaid just inimkäitumise liigsest kriminaliseerimisest. Kui mõtlete, miks räägin ka väärtegudest, mis teie pädevusse ei kuulu, siis ühiskonna jaoks on reeglina kõik ühtemoodi süüteod ja meie jaoks üks osa terviklikust kriminaalpoliitikast. Eelnõuga muudetakse Karistusseadustikus üle 200 paragrahvi, kehtetuks tunnistatakse 48 koosseisu ja väärteokoosseise muudetakse 126 haruseaduses. Karistusõiguse reformiga suureneb tulevikus väärteomenetluste roll, kuna karistatavuse taseme, ohtlikkuse ja reageerimise intensiivsuse hindamisel on tõstetud väärtegude proportsiooni täna veel kuriteona karistatavate tegude arvelt. Seda ka loomulikult mõeldes riigi rahakotile. Kuritegude menetlemine on kallis. Näiteks Eesti keskmise palga eest saab menetletud vaevu vaid umbes kaks kauplusevargust ja sedagi vaid kergemate puhul. Seevastu poevarga väärteomenetlus on keskmiselt rahasse ümberarvutatuna umbes 4-5 korda vähem kulukas, nagu tõin välja ka hiljuti Riigikogus peetud kõnes kriminaalpoliitika arengusuundade täitmisest. Siiski märgin, et millisteks jäävad lõplikult loetletud numbrid ja paragrahvide muudatused, otsustab lõplikult seadusandjana Riigikogu ning võib ennustada, et parlamentaarse debati käigus üht-teist siiski muutub.

 

Nüüd kriminaalmenetlusest. Juba mõnda aega tagasi võtsime eritähelepanu alla isikute põhiõiguste temaatika kriminaalmenetluses. 2013. aasta alguses jõustus uus jälitustegevuse regulatsioon, järgmise aasta algusest peaks eelduslikult tööle hakkama uus jälitustegevuse register, mis võimaldab edaspidi kvaliteetsemat ülevaadet ja statistikat jälitustoimingutest.

Eelmisel üldkogul märkisin, et alguse on saanud põhiõigusi puudutavate kriminaalmenetlusseadustiku muudatuste ettevalmistamine. Täna saan välja tuua, et valminud on Tartu Ülikoolist tellitud analüüs ning kriminaalõiguse ekspertidest koosnev töögrupp on juba teinud valiku kriminaalmenetluses kõige intensiivsemalt isikute põhiõigusi puudutavate regulatsioonide ülevaatamiseks ja muutmiseks. Nendeks on tõkendina kohaldatav vahistamine ja läbiotsimine, kui isikute põhiõigusi intensiivseimalt riivavad toimingud. Samuti on jätkuvalt arutluse all jälitustegevuse regulatsioon, millel hoiab oma teravat fookust sellest aastast ka õiguskantsler.

Vahistamisest. Aastavahetuse seisuga oli Eestis 684 vahistatut, keda on küll kaks korda vähem kui 10 aastat tagasi, kuid rõõmustamiseks põhjust siiski pole. Justiitsministeeriumi poolt läbiviidud vahistamise analüüs näitas, et keskmine vahistamise kestus on kuus kuud. Samuti näitab analüüs, et kolmandik vahistatutest vabastatakse vahi alt kuue kuu möödumisel. See on minu hinnangul selgelt liiga pikk keskmine vahistuse aeg. Seetõttu on muudatuste ettevalmistamisel diskussiooni objektiks:

1) vahistamise 6-kuulise tähtaja mõistlikkus;

2) vahistamisaluste proportsionaalsuse hindamine taotluses;

3) vahistamise põhjendatuse kontrolli tähtaja lühendamine ja kontrolli põhimõtete ülevaatamine, mh riigi initsiatiiv selles.

Vahistamise, kui enne isiku süüdimõistmist põhiõigusi kõige rohkem piirava meetme kohaldamine, on minu hinnangul põhjendatud ainult siis, kui muud kriminaalmenetlust tagavad tõkendid ei ole piisavad või on ammendatud. Vajame võimalikult täpset juhtumi- ja vajadusepõhist tõkendi kohaldamist. Et vahistamise tähtajad vajavad ülevaatamist, viitab ka asjaolu, et tervelt 14% vahistatute puhul on mõistetud karistus sama pikk kui vahi all viibitud aeg. Samuti teate oma praktikast, et on ka juhtumeid, kus pikalt vahi all viibinud isikule mõistetakse rahaline karistus, mis omakorda tõstatab põhjendatult küsimuse - kas vahistamine oli proportsionaalne?

Läbiotsimistest. Kriminaalmenetluse seadustikust tuleneb, et reeglina toimetatakse läbiotsimist kohtumääruse alusel, üksnes erandina prokuratuuri loal. Samas kinnitab praktika vastupidist – kohus väljastab täna vaid alla 10% kõigist läbiotsimismäärustest. Seega on seaduses sätestatud erand üldreegli alla neelanud ning erapooletu otsustaja on pigem erand kui reegel. See tähendab, et läbiotsimise toimetamisel, peale uurimisasutuste endi sisemise korralikkuse standardi, mingit tõsiseltvõetavat mehhanismi võimalike kuritarvitamiste tõkestamiseks ei ole. Küsitav on, kas prokurör eeluurimise juhina selleks objektiivselt olla saakski. Võrdlusena on kohane märkida, et näiteks USA, Inglismaa ja Saksamaa õiguses on prokuröri loal läbiotsimine lubatav vaid erandlikel ja määratletud juhtumitel ning üldjuhul peab läbiotsimise loa andma kohtunik. Aktsepteerida ei saa ka määratlemata lubade alusel kõigi ja kõige otsimist. Läbiotsimine on intensiivne isiku privaatsusõigust riivav menetlustoiming, mistõttu selle kohaldamise määratlus peab olema selge ja konkreetne. Võimalus läbiotsimist teostada ilma, et vajadust selle järele oleks ning eduperspektiivi tuleks kellelegi põhjendada, võib tekitada kuritarvituste riski.

Läbiotsimise regulatsiooni muutmisel tuleb lahendada:

1) loa andmiseks pädeva subjekti küsimus

2) loa andmise kord

3) läbiotsimise vajaduse põhjendamise küsimus, eesmärgiga tagada põhiõiguste järgimine.

Prokuröri kui eeluurimise juhi roll ja vastutus põhiõigusi piiravate toimingute rakendamisel on mõistagi äärmiselt oluline. Kuidas tagada see, et kriminaalmenetlus oleks kiire ja tõhus, et kurjategija saaks õiglase karistuse, et läbiviidud menetlus vastaks õigusriiklikele standarditele ning tagatud oleks nii kannatanu kui süüdistava põhiõigused? Justiitsministeerium omalt poolt püüab siinkohal abiks olla nii menetluspraktika analüüsi kui vastavate uuringutega ning ka seadusandluse muudatusettepanekutega. Kriminaalmenetlus on kahtlemata menetlusliik, mis pea igas oma etapis riivab isikute õigusi ning just seetõttu peab õiguslik raamistik olema äärmiselt selge ja üheselt mõistetav.

Jälitustegevuse regulatsioonist - sarnaselt läbiotsimisega peab jälituslubade väljaandmine, nende alusel tehtavad tegevused ja järelevalve nii lubade kui tehtu üle olema seaduse tasandil selgelt ja üheselt mõistetav. Jälituslubade arv näitab kasvutrendi. Me ei tea detailideni, kas selle taga on suurenenud võimekus, lühemad load või midagi muud, küll teame, et lubadega seonduv on korduvalt kõneainet pakkunud nii avalikkuses kui näiteks õiguskantsleri büroos. Viimases kasvatati just eelmisel ja sel aastal oluliselt võimekust isikute põhiõiguste tagamiseks kriminaalmenetluses. Minu veendumus on, et kõiki jälitustegevuse lube peab väljastama kohus. Vaid väga piiratud, edasilükkamatutel juhtudel võib kaaluda loa andmise õigust peaprokurörile või ringkonna juhtivprokurörile. Nende muudatuste sisseviimisel vajab korrigeerimist kindlasti ka lubade järelevalve pool. Aga eks nii ühiskondlik kui parlamentaarne debatt annab lõpliku vastuse sellele, kuhu tõmmatakse piir jälitustegevuse lubade regulatsioonis.

Olen seda meelt, et nii vahistamiste, läbiotsimise kui jälitustegevuse regulatsioone tuleb muuta veel sel aastal. Oleme vastavat seaduseelnõud ministeeriumis ette valmistamas ja loodan, et Vabariigi Valitsus saadab selle Riigikogule arutamiseks enne suurt suve.

Nii juba tehtud kui ettevalmistamisel olevate kriminaalmenetluse muudatuste valguses nõustun teie mõtetes kindlasti tekkinud küsimusega – kas oleks mõistlik koostada ka korrektne kriminaalmenetluse seadustiku uus terviktekst? Saan kinnitada, et see mõte on ka minu peas, aga kindlasti mitte sel aastal. Näeksin, et selle ettevalmistamine võiks olla ministeeriumi järgmise aasta tööplaanis. Kui kiiresti jõutakse eelnõuni, sõltub eelkõige lahendamist vajavate probleemide hulgast. Ettevaatliku prognoosi kohaselt on siiski tegemist vähemalt paariaastase projektiga.

Kuigi mõte järjekordsest võimalikust kriminaalmenetluse reformist võib nii mõnelgi siinviibijaist judinaid tekitada, peame siiski ajaga ühte sammu käima. Ka Eesti Vabariigi President rõhutas oma hiljutises aastapäevakõnes, et infotehnoloogia areng seab meie ette üha uusi väljakutseid. Tsiteerin: „Tulevikus pole enam lihtsalt juriste, arste, turvatöötajaid, geneetikuid; isegi mitte rahvaluule kogujaid ja paljusid oskustöölisi. Kõigi nende erialade esindajad on ühtlasi ka infotehnoloogia spetsialistid.“

Sama võib öelda ka prokuröride puhul. Tuleb tunnistada, et meie kriminaalmenetlus hakkab siin juba ajale jalgu jääma. Ajal, mil kuritegevus kolib üha enam arvutivõrku ning ka tõendite hulgas on esile kerkinud täiesti uus tõendiliik – nn digitõend – vajab meie menetluse regulatsioon selles osas kindlasti kaasajastamist. Kesiseks on jäänud meie sammud ka kunagi püstitatud ambitsioonika eesmärgi – digitaalse kriminaaltoimiku saavutamisel. Arvutisse skaneeritud pabertoimikut ei saa minu hinnangul nimetada digitoimikuks – ka selles vallas on veel vaja hulk tööd ära teha.

Kriminaalmenetlusega seoses veel ühest teemast – menetlusega tekitatud kahju hüvitamisest. Üha sagedamini pöördutakse nii siseriiklikusse kohtusse kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu poole kriminaalmenetlusega tekitatud kahjunõuetega. Kuna justiitsministeerium on kaasatud märgitud juhtumites vastustajana ja sisuliste seisukohtade koostajana, siis oma kogemusest saan kinnitada, et Vabariigi Valitsusel on tulnud mitmeid nõudeid rahuldada nii kohtuväliselt kui ka kohtumenetluste tulemusena. Antud valdkonna täpsemaks reguleerimiseks olemegi koostöös Riigikohtuga ette valmistanud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse eelnõu, mis näeb ette kindlad alused kriminaalmenetluses kohaldatud meetmetega ja läbiviidud menetlustoimingutega tekitatud kahju hüvitamiseks.

 

Edasi korruptsioonist.

Võrreldes 2012. aastaga tõusis 2013. aastal registreeritud korruptsioonikuritegude arv kaks korda. Tõusu põhjustest rääkisin pikemalt Riigikogu ees kriminaalpoliitika arengusuundade ettekandes. Küll tuleb tunnustust jagada kõigile õiguskaitsjatele, sealhulgas teile. Korruptsioonikuritegude avastamise ja menetlemise tähtsust on rõhutanud ka prokuratuur ise, pärjates tiitliga „Aasta Prokurör“ korruptsiooniasjadele spetsialiseerinud prokuröri Kadri Välingu. Mulle väga meeldis aasta prokuröri väljakuulutamisel teiepoolne reaktsioon, mis järgnes prokurör Välingu nime väljahõikamisele. See näitab, et tunnustus läks õigele inimesele. Aitäh, prokurör Väling ning edu edaspidiseks!

2013. a toimusid ka korruptsiooni ennetamise valdkonnas murrangulised muutused, 1. aprillil jõustus uus korruptsioonivastane seadus ja valitsus kiitis 2013. a sügisel heaks uue korruptsioonivastase strateegia aastani 2020. Mis puudutab prokuröre, siis võib julgelt öelda, et teie töötate alas, mis piltlikult öeldes on korruptsiooniriskide mõttes tumepunane. Võtate ju teiste suhtes vastu elumuutvaid otsuseid vastu. Seetõttu on oluline kokku leppida, kuidas toimida siis, kui prokuröri on mõjutatud või ähvardatud. Teame ühest paari aasta tagusest uuringust, et 29% küsitlusele vastanud prokuröridest on ühel või teisel moel üritatud mõjutada: tehtud häirivaid telefonikõnesid, ähvardatud vms. Kohtunike ja prokuröride kaitsele mõjutamiste eest tuleks minu hinnangul senisest suuremat tähelepanu pöörata. Seetõttu on oluline, et paigas oleks kord prokuratuuri siseselt sellistest juhtudest teavitamiseks.

Teine prokuröre puudutav tegevus strateegias puudutab huvide konflikti vältimist. Mul on hea meel, et prokuratuur on sellega algust teinud läbi eetikakoodeksi vastuvõtmise eelmisel aastal toimunud üldkogul ja eetikanõukogu, mis on olnud oma tegutsemises järjepidev alates 2013.a. septembrist. Tänase päevakorra kohaselt ongi teil võimalik lähemalt kuulda ka eetikanõukogu tegevusest. Samas eetikakoodeks üksi ei aita, prokuröridel tuleb välja töötada huvide konflikti juhised ja kooskõlastada need teiste samuti nö punases alas töötavate ametnike ja ametkondadega. Soovin teile selleks jõudu ja innukust, sest tegemist on tõsise väljakutsega. Arvan, et ükski prokurör ei jää ükskõikseks, kui talle seatakse piirangud töökohavahetusel, näiteks prokuröritöö vahetamisel advokaaditöö vastu. Või mida arvata sellest, kui näiteks maksu-uurijad asuvad nõustama maksupettureid? Nii et ainest arutamiseks on küll.

 

Nüüd aga sellest, mis igaühte puudutab, ehk palkadest ja sellega seonduvast. Kui rääkida kuivadest numbritest, siis jah, 2014. a. palgafondis nähti ette prokuratuurile palgatõusuvahendeid umbes neli protsenti. Mis saab järgmisel aastal, on hetkel raske öelda, kuid väga suuri ootusi, lootusi ei ole mul võimalik teile täna kahjuks lubada. Olen aus nii enda kui teie suhtes ja numbrid, mis esialgsetena on rahandusministeeriumist meieni jõudnud, teevad mõnevõrra murelikuks. Küll on mul hea meel, et peaprokuröri eestvedamisel on jõutud teatud põhimõtteni, mis muuhulgas kinnitavad suunda prokuratuuri ja kohtusüsteemi võrreldavuse saavutamiseks. On positiivne, et prokuröri abid ei teeni keskmisena vähem kui kohtujuristid ja et oleme koostöös saanud ette selge pildi, millised ametikohtade grupid prokuratuuris vajavad võrreldavuse saavutamiseks veel järeleaitamist. Mis puudutab sotsiaalseid tagatisi, siis mina olen alati pooldanud põhimõtet, et inimesel tuleb maksta korralikku palka, mis võimaldaks igaühel ise otsustada, kuidas ta oma pensionipõlve kindlustab. Usun, et eripensioni regulatsioonis on aus arvestada kahte põhimõtet. Esiteks - prokuröride eripensioniskeemi kaotamist saab arutada vaid juhul, kui seda tehakse sarnaselt kohtunikega, ehk kaasneb korralik palgatõus ja teiseks see, et sisejulgeoleku valdkonnad oleks koheldud sarnaselt. Aga elame näeme. Kindlasti pean vajalikuks teiega enne otsuste langetamist kõik detailideni läbi arutada.

Paar sõna ka Sotsiaalministeeriumi poolt ettevalmistatavast töövõimetoetuste reformist. Prokuröri töö spetsiifilisuse ja eeldusliku eluaegsuse tõttu oleme jäänud arvamusele, et prokurörina töötanud inimese majanduslik ja sotsiaalne stabiilsus ei tohiks muutuda osalise või täieliku töövõimetuse korral. Prokuröriametiga kaasnev väärikus peab säilima ka pärast ametist lahkumist. Seetõttu oleme jäänud antud reformi läbiviimisel seisukohale, et prokuratuuriseaduse alusel oleks tagatud töövõime kaotuse tõttu oma valitud ja südamelähedasest elukutsest eemale jäänud prokuröri majanduslik ja sotsiaalne stabiilsus kõrgemal tasemel reformi üldisest põhimõttest.

 

Lõpetuseks. Justiitsministeerium viib aeg-ajalt läbi küsitlusi ja kaasab neile vastamisel teiste hulgas ka prokuröre, mistõttu soovin tänada kõiki neid prokuröre, kes on aega leidnud küsimustikele vastamiseks. Meie jaoks on teie vastused väga väärtuslikud ning teie jaoks ka üheks kanaliks, kuidas olla kaasatud kriminaalpoliitika tegemisse. Samuti tänan neid prokuröre, kes on oma kaasabi osutanud Eesti osas läbiviidud erinevates rahvusvahelistes hindamistes.

Teie kõigi ees lubage mul öelda nii ministeeriumi kui minu isiklikud tänusõnad Aita Ploomile ja Jaan Naaberile, kes otsustasid pikaajalise ja väärika elutöö prokuratuuris lõpetada ning asuda auga väljateenitud puhkust nautima. Siirad tänud tehtud töö ja pühendumise eest!

Jõudu ja jaksu ka nii neile, kes on aasta jooksul ametiredelil ülespoole rühkinud, kui neile, kes prokuratuuriga liitunud.

Prokuratuuri kui terviku jaoks kõige olulisem personalimuutus seisab aga alles ees. Norman Aasa teine ametiaeg täitub veebruaris 2015.a. Norman on olnud prokuratuuri juht kaks ametiaega, ehk järgmisel aastal täitub 10 aastat - tähelepanuväärne saavutus. Aga täna ei hakka veel Normani pärandit Eesti prokuratuuri arengusse lahkama. Ka selleks tuleb aeg ja koht. Mina omalt poolt soovin sulle teguderohket viimast aastat prokuratuuri eesliinil ja usun, et see saab olema nii õigusloomeliselt (kuhu sa palju oma aega ja energiat oled panustanud) kui igapäevaselt põnev aasta.

Austatud prokurörid. Kui ma eelmisel aastal lõpetasin mõistulooga kahest idamaa targast, siis täna teeme lihtsamalt - edukat üldkogu ja jõudu tööle!

 

Viimati uuendatud: 26. November 2014