Sa oled siin

Endisel vangil tasub silm peal hoida

Asekantsler Martin Hirvoja kirjutab ennetähtaegsest vabastamisest kriminaalhoolduse alla.

Kui jutt läheb sellele, kuidas mõjutab vangide ennetähtaegne vabastamine ühiskonna turvalisust, siis jäävad argumendid emotsioonidele tihti alla. Jah, hiljaaegu tabati üks ennetähtaegselt vabanenu koletu veretöö kahtlusega, kuid siiski ei maksa selle vabastamisviisi üle otsustada kuuma peaga.

Vange saab vabastada kahel moel: kas tingimisi enne tähtaega koos kriminaalhooldusele allutamisega või alles siis, kui vang on kogu karistuseks määratud aja müüride vahel ära istunud. Tulevikus tekib ehk kolmas võimalus, kui riigikogu kiidab heaks justiitsministeeriumi kava kehtestada raskete kuritegude eest karistatutele käitumiskontroll ka pärast tähtaegset vabanemist.

Tähtaegse vabanemise peamine puudus on see, et endine vang sammub vanglaväravast n-ö musta auku: talle endale on üleminek liiga järsk – ta ei tea paljutki sellest, mis teda ees ootab – ja ta kaob ka õiguskaitsjate vaateväljalt, sest riigil pole enam õigust tema tegemistel pidevalt silma peal hoida.

Niisiis võiks enne, kui asuda karmilt nõudma, et kõik vangid istuksid oma aja täies pikkuses ära, mõelda küsimusele: kas tähtaegse vabanemise korral jääksid kuriteod sooritamata?

Kui keegi väidab, et eksvang, kes on enne tähtaega vabanenuna kuriteo sooritanud, käituks tähtaegse vabanemise korral seaduskuulekalt, siis usub ta miraaklitesse – et vangla võimuses on teha loetud aastatega inimesest ingel. Meie vanglateenistus on kiiresti arenenud ja vanglatöötajad teevad head tööd, kuid siiski mitte imesid. Paratamatult võõrduvad vangid elust teisel pool müüri. Mida pikem vangistus, seda tõenäolisem, et vanglast väljub inimene, kes ei suuda või ei taha ühiskonnas toime tulla.

Vangla üksi ei loo turvalisust

See ongi peamine põhjus, miks 2007. aasta algul võeti kasutusele ennetähtaegse vabastamise uus kord. Eesmärgiks ei olnud tõus rahvusvahelises tabelis, et väiksema vangide arvuga teiste silmis parem välja näha (kuigi Eesti on ses suhtes Euroopas „esirinnas“ – suhteliselt rohkem vange on vaid Lätis).

Asjatundjad ei kahtle, et tõhusaim viis vange õiguskuulekale teele tagasi aidata ja sel kombel ühiskonna turvatunnet tugevdada on vangla ja kriminaalhoolduse koostöö: isoleerida need, keda pole võimalik muuta, ja püüda muuta neid, kellest võivad saada seaduskuulekad kodanikud. Kui pärast vanglat professionaalset abi käepärast pole, siis on tagasilangus sageli üsna kiire. Asjaolu, et Eestis kannab enamik vange karistust mitmendat korda, näitab, et korduvkuritegevus on tõsine probleem ja vabanenute üle on vaja usaldusväärset kontrolli.

Ennetähtaegse vabanemise mõte ongi see, et vabanenu jääb kriminaalhooldaja järelevalve alla: ta peab oma tegemistest aru andma, ta on nähtaval ja probleemide ilmnedes on lootust õigel ajal jaole saada.

Loomulikult ei saa kriminaalhooldus kõiki probleeme ära hoida. Aga ilmekas on kas või see, et kuigi 70% meie vangidest on korduvkurjategijad, siis vaid 7% ennetähtaegselt vabanenutest paneb katseajal toime uue kuriteo. Tõsi, veel ligi 15% satub katseajal tagasi vanglasse, aga mitte tõsiste kuritegude eest, vaid katseaja tingimuste rikkumise tõttu – ei ilmu õigeaegselt kriminaalhooldaja juurde või külastab keelatud kohti vms.

Kokkuvõttes on selge, et kriminaalhooldusalune endine vang on ühiskonnale palju turvalisem kui igasuguse järelevalveta ja abita endine vang.

Peamiselt vabastatakse kergema kuriteo sooritanud

Üpris laialt on levinud ettekujutus, et kõik vangid, kes on teatud aja ära istunud, lastakse vabaks enne tähtaega. Kohus ei toimi siiski konveierina: nt möödunud aastal jäeti vabastamata 2/3 neist, kellel selleks õigus oli. Erinevalt Põhjamaadest, kus enne tähtaega vabastatakse peagu kõik vangid automaatselt, peab meil kohtunik arvestama nii vangla ohuhinnangut ja iseloomustust kui ka kriminaalhooldaja ja prokuröri arvamust ning alles siis otsustama, kas vangi võib vabadusse lasta. Ennetähtaegne vabastamine on esmajoones päevakorral varavastaste kuritegude eest karistatud vangide puhul.

Kui kohus leiab, et vangi võib järelevalve alla vabastada, on ta vähemalt ühe aasta kriminaalhoolduse all. Kui karistust on jäänud kanda rohkem kui aasta, on ta hooldusalune kogu selle aja jooksul. Probleemse vangi puhul on aga põhimõtteliselt võimalik, et ta vabastatakse üks päev enne karistusaja lõppu – nii on ta veel terve aasta kriminaalhooldaja järelevalve all.

Lahendus ohtlike kurjategijate tarbeks

Varem loobusid paljud vangid taotlemast ennetähtaegset vabastamist, et kriminaalhooldusest pääseda. Sageli eelistasid oma aja riigi kulul lõpuni istuda ja seejärel teadmatusse lahkuda just need vangid, keda olnuks pärast vabanemist kõige rohkem vaja jälgida. Kui kolm aastat tagasi vabanes sel moel sarimõrvar, tekitas avalikkuses pahameelt tõsiasi, et riik ei saa teda enam kuidagi mõjutada.

Selliste juhtumite ärahoidmiseks on justiitsministeerium välja töötanud ja riigikogule üle andnud karistusjärgse kinnipidamise ja käitumiskontrolli seaduse eelnõu. Karistusjärgne kinnipidamine on tõhus vahend korduvalt raskeid isikuvastaseid kuritegusid toime pannud isiku isoleerimiseks ühiskonnast kuni tema ohtlikkuse äralangemiseni. Justiitsministeeriumi hinnangul võib kohtul tekkida vajadus kaaluda selle meetme kohaldamist aastas 6–8 isikule – ennekõike sarimõrvarid, ­röövlid ja ­vägistajad. Sama eelnõuga ette nähtud karistusjärgse käitumiskontrolli puhul istub inimene oma aja lõpuni ja allutatakse seejärel veel järelevalvele. Seda saab kasutada korduvkurjategijate puhul, kelle käitumine nii enne vanglat kui ka vanglas annab alust arvata, et nad ei kipu vabanedes õiguskuulekale teele asuma.

Kohtuvõimu vastutusrikas ülesanne on leida igale juhtumile õiglane lahendus: kas ennetähtaegne vabastamine kriminaalhoolduse alla, tähtaegne vabastamine, karistusjärgne käitumiskontroll määramata ajaks või eriti ohtliku kurjategija puhul tema karistusjärgne kinnipidamine määramata ajaks pärast karistuse ärakandmist.

Niisiis on ennetähtaegse vabastamise (ja tulevikus ehk ka karistusjärgse käitumiskontrolli) mõte see, et vabanevad vangid ei kao õiguskaitsjate silmist ega lähe isevooluteed kunagiste sõprade ja kommete mõju keerisesse, vaid töö nendega jätkub. Sõjandusteoreetiku von Clausewitzi ütlust ümber mõtestades võib öelda, et ennetähtaegne vabastamine tähendab vangistuse eesmärkide püüdlemist teiste – seejuures märksa odavamate, kuid palju tõhusamate – vahenditega.