Sa oled siin

Jälitustegevus allutati rangemale kontrollile

Markko Künnapu vastas Delfis Kalle Klandorfi artiklile.

16. märtsil kirjutas Kalle Klandorf Delfis kriminaalmenetluse seadustiku täiendamisest jälitustoimingute peatükiga. Kahjuks on ekspolitseinik üsna paljust valesti aru saanud, mistõttu tasub tema väärtõlgendusi parandada.

Esmalt olgu selgituseks öeldud, et uue seadusega korrastati senist jälitustegevuse süsteemi, mitte ei loodud midagi täiesti uut. Jälitustegevuse seadus kehtib alates 1994. aastast, seda ei ole tühistatud (ega jõustunud see ka 1993. aastal, nagu kirjutab K. Klandorf). 2004. aastal küll koondati kriminaalmenetluses tehtavad jälitustoimingud kriminaalmenetluse seadustikku, kuid kõik teised juhud, st kui on tegu jälitustoimingutega väljaspool kriminaalmenetlust, on sätestatud senini jälitustegevuse seaduses.

Jälitustegevuse seaduse probleemiks oli, et see ei kaitsnud küllaldaselt isikute õigusi ning võimaldas teha jälitustoiminguid väga laiadel alustel. Seadusemuudatustega mitte ainult ei sätestatud kogu valdkond ühes seaduses, vaid piiritleti täpselt, mis alustel võib jälitustoiminguid teha, ning anti õigus lube anda jälitusasutuse asemel prokuratuurile.

Jälituslubade andmist pigem karmistati

Kalle Klandorf väidab, justkui oleks kaotatud nõue teavitada kohut jälitustegevuse alustamisest. See ei ole nii, sest sellist nõuet polnud ka senistes seadustes. Kohus annab jälitustoimingu loa ainult selliste toimingute korral, mis oluliselt piiravad isikute õigusi ja vabadusi. Nii oli see varem ja nii see ka jäi. Täpselt samamoodi sai kiireloomulistel juhtudel selliseid toiminguid teha ilma kohtu loata enne seadusemuudatusi, ja täpselt samamoodi saab seda ka nüüd. See on täiesti mõistetav ja levinud praktika, sest kiiretel juhtudel on vaja reageerida kohe, et tõendeid koguda. Nii et seadusega ei loodud selles asjas midagi uut ja enneolematut.

Õige pole ka väide, nagu ei saaks enam jälitustegevust kontrollida. Nimelt peab alati vormistama esimesel võimalusel loa ka kirjalikult. Seetõttu on jälitustegevus kiiretelgi juhtudel kontrollitav. Enamgi, seadusega tingimusi karmistati: kui varem piisas sellistel juhtudel politsei või kaitsepolitsei juhi või tema määratud ametniku loast, siis nüüd on selleks vaja prokuratuuri luba. Pole kahtlust, et see tugevdab kontrolli ning kindlustab isikute õiguste ja vabaduste kaitset.

Kalle Klandorfile ei meeldi, et prokuratuurile antakse õigus nii jälitustoimingu lubasid anda kui ka nende üle järele valvata. Jällegi: seadusega siin mingit põhimõttelist muudatust ei tehtud, see oli senigi nii. Mis muutus, on see, et edaspidi annab prokuratuur lubasid ka väljaspool kriminaalmenetlust. Mis omakorda ei tähenda muud kui nõuete karmistamist.

Kokkuvõtteks jälitustoiminguks loa andmise teemal. Kuivõrd uue seadusega on ette nähtud suurem eelkontroll ning jälitusasutusel endal pole enam õigust jälitusluba väljastada, siis tugevneb märkimisväärselt isikute õiguste ja vabaduste kaitse ning kontroll jälitustegevuse üle muutub märksa põhjalikumaks. Kohus ja prokuratuur kui väljaspool jälitusasutust asuvad institutsioonid suudavad jälitustoimingute vajadust ja põhjendatust objektiivselt hinnata.

Kaitse õigused on tagatud

Kalle Klandorfi kirjutas, et „seaduse vastuvõtmise järel [saab] süüdistav pool kriminaalprotsessis ebaproportsionaalselt suure edumaa kaitse ees“ ning et „kaitse saab niigi kogu õigusemõistmise protsessi sekkuda enam-vähem viimasel minutil /…/“. Seadusega ei muudetud ei kohtueelse menetluse ega ka kohtumenetluse põhimõtteid. Sestap ei ole põhjust rääkida kellegi edumaast. Võrreldes senisega sätestas seadus jälitustoimingutele hoopis täpsemad alused. Samuti täpsustati jälitustoimingute peale kaebamise korda. Kui keegi leiab, et tema õigusi on jälitustoiminguga rikutud, on tal alati õigus selle peale kaevata.

Väide, et kaitse saab kogu õigusemõistmise protsessi sekkuda enam-vähem viimasel minutil, ei ole kindlasti asjakohane. Kriminaalkohtumenetluse näol on tegu võistleva menetlusega ning nii prokuratuur kui ka kaitsja on selles võrdses seisus. Ja muidugi ei ole ühelgi tõendil kohtus ettemääratud kindlat jõudu.

Kalle Klandorfi kirjutab, nagu antaks järelevalvaja roll jälitustoimingu seaduslikkuse ja põhjendatuse üle riigikogu komisjonile, kes aga tema sõnul ei tulevat pärast seaduse vastuvõtmist sellega enam toime. Tuletagem siis meelde, et riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon on ka seni valvanud jälitustegevuse üle – seadusega ei muudetud selles mõttes midagi.

Kokkuvõttes võibki öelda, et kirjeldatud dramaatiliste muudatuste asemel on tegu kõigiti praktiliste ja põhjendatud sammudega, mis tagavad palju tugevama ja selgema kontrolli jälitustegevuse üle.

Ja lõpetuseks. Kalle Klandorfi kõige üldisem väide on see, et kriminaalmenetluse seadustiku muudatused polevat kooskõlas põhiseadusega, ning ta loodab, et president jätab seaduse välja kuulutamata. Osa selliseid kahtlusi sai siin ümber lükatud, ent sedavõrd üldsõnalisele väitele muidugi raske vastata. Siin piisab vast tõigast, et president ei näinud seaduses midagi põhiseadusvastast ja kuulutas selle välja juba 9. märtsil, enne Kalle Klandorfi, aga ka tema loo aluseks olnud EE artiklit.