Justiitsminister Kristen Michal ja kodanikujulguse aumärkide ¾ürii toob neid kümmet inimest teistele eeskujuks kui näiteid tublidest inimestest, kes ei pea paljuks minna vajaduse korral appi hädasolijatele.
“Me kõik tahame tunda end turvaliselt ning turvatunde tekitabki teadmine, et inimesed sinu ümber ei pea paljuks sulle hädaolukorras appi tulla, sõltumata sellest, et võib-olla peavad nad vahel ka ennast ohtu seadma. Kindlasti on rohkem neid, kes nii käituvad, ja kõigist me teada ei saa ja kahjuks pole iga kord võimalik kõiki otse tänada. Kuid seda enam on meil põhjust tunnustada ja austada neid, kes on teisi julgelt aidanud. Sellise eeskuju seadmine näitab, millist käitumist ühiskonnas väärtustakse ning kuidas tuleb käituda, kui näeme kedagi hädas või kurja tegemas,“ lisas minister.
Aumärgiga tunnustatakse inimesi, kes on ära hoidnud kuriteo või takistanud selle toimepanemist, aidanud kinni pidada kurjategijat, abistanud kuriteoohvrit või aidanud muul moel suurendada kaaskodanike turvatunnet.
Kodanikujulguse aumärke, millega riik väärtustab kodanike julgust kuritegude ärahoidmisel ja kuriteoohvrite abistamisel, annab justiitsminister välja alates 2004. aastast. Kodanikujulguse aumärkide ¾üriisse kuuluvad justiitsminister Kristen Michal, peaprokurör Norman Aas, politsei- ja piirivalveameti peadirektor Raivo Küüt, kuriteoennetuse nõukogu liikmed Jaan Sootak ja Jüri Saar.
2011. aastal saavad justiitsministrilt kodanikujulguse aumärgi Vallo Viitmann, Arnold Laasu, Elena Lukina, Elina Jelisejev, Ain Soone, Leonid Tsvetkov, Aita Areng, Sten Taklaja, Andrus Pilnik ja Hannes Õun.
Lühidalt tunnustust pälvinud julgustegudest.
Vallo Viitmann ja Arnold Laasu sattusid peale kaupluseröövile, mille käigus röövel pussitas müüjannat. Vallo Viitmaa teatas röövist politseisse ning pidas seejärel kurjategija kinni ning hoidis teda paigal kuni politsei saabumiseni. Arnold Laasu aitas samal ajal kannatanut ning hoolitses tema eest kuni esmaabi saabumiseni.
Elena Lukina sai märtsis telefonikõne „libapolitseinikult“, kes küsis naiselt altkäemaksuks 18 000 eurot, et vaikida maha Elena poja väidetav inimkannatanutega lõppenud autoavarii. Elena sai aru, et tegemist on valega ning olles meediast kuulnud „libapolitseinike“ kuritegudest, hoidis meest telefoniliinil ja helistas ise samal ajal mobiiltelefonilt politseile. Tänu Elena Lukina tegevusele peeti kurjategija kinni. Samuti lõppesid analoogsed rünnakud venekeelse vanemaealise elanikkonna suhtes.
Elina Jelisejev sattus peale mõrvaritele, kes polnud jõudnud veel sündmuskohalt lahkuda. Kurjategijad ähvardasid Elinat ning käskisid tal juhtunust vaikida, kuid sellest hoolimata teatas ta sündmusest oma klassijuhatajale ning Pärnu noorsoopolitseinikele. Tänu Elina otsustavale ning kartmatule tegevusele said kurjategijad kiiresti politsei poolt kinni peetud.
Ain Soone märkas jaanuaris Tartu-Räpina maanteel ebakindla sõidustiiliga liikuvat autot ning otsustas sellele järgneda. Auto sõitis lähedal oleva kaupluse ette ning autost väljusid ilmsete joobetunnustega mehed, kes suundusid kauplusesse. Kuna ka juht tuli korraks autost välja, siis sai Ainile selgeks, et ka autojuht on joobes ning otsustas sellest politseile teada anda. Kui mehed olid kauplusest väljunud ning istunud autosse, et minema sõita, otsustas Ain Soone oma autoga roolijoodiku auto tee blokeerida. Saades teada, et politseil võtab kohale jõudmine aega, otsustas ta roolijoodiku auto võtmed kuni politsei saabumiseni enda kätte hoiule võtta. Oma otsustava käitumisega pidas Ain Soone kuni politsei tulekuni kinni ohtliku roolijoodiku, kes oleks oma tegevusega võinud seada ohtu teiste inimeste elu ja tervise.
Leonid Tsvetkov otsustas aidata kaasa kurjategijate tabamisele ühel juuni õhtul, kui tema elukaaslane märkas maja ees seisva auto juures autorehve lõikuvaid mehi. Naise hüüatuse peale mehed lahkusid, kuid Leonid Tsvetkov otsustas neile märkamatult järgneda ning helistas samal ajal politseile. Kõik neli isikut peeti kahtlustatavatena kinni. Öisel ajal suure kamba jälitamine on tavakodaniku poolt tõeline julgustükk, kuid politseile väga suureks abiks. Samal ööl lõhuti Tartus mitmete sõidukite rehvid.
Aita Areng andis oma eluga riskides 11. augustil kaitseministeeriumis toimunud relvastatud ründe ajal telefoni teel politseile infot, samal ajal kui kurjategija majas liikus. Arengu poolt telefoni teel antud detailne info oli üheks sisendiks politseitegevuse edasisel planeerimisel. Lisaks korraldas Aita Areng hoones ka teiste inimeste hoiatamist.
Sten Taklaja märkas, et tema kodu naabermaja hoovist, mis kuulus tema emale, väljuvad asju täis kottidega võõrad mehed. Saades aru, et tegemist võib olla korterivarastega, otsustas 14-aastane Sten meestele järgneda, helistades ise samal ajal politseisse. Poiss järgnes kurjategijatele ka liinibussi, olles ise pidevalt telefoni teel politseiga ühenduses. Sven Taklaja ja politsei tubli koostöö tulemusel õnnestus politseinikel vargad bussi pealt kätte saada. Tänu Sven Taklaja kiirele ja läbimõeldud tegevusele peeti kurjategijad koos varastatud esemetega politsei poolt operatiivselt kinni.
Andrus Pilnik sisenes märtsis kauplusesse ning kuulis seal poe tagaruumist rüselust ning kaupluse müüja appihüüdeid. Edasi minnes nägi Andrus Pilnik, et ühe naisterahva kasukas oli verega määrdunud ja et kaks meesterahvast maadlevad kaupluse põrandal ning ühel neist on nuga käes. Andrus Pilnik võttis noaga mehel kapuutsist kinni, tiris ta põrandale ning hoidis teda politsei tulekuni kinni.
Hannes Õuna poolt juhitud liinibussi sisenes ühel septembri õhtul relvaga mees, kes asus teda püssist sihtima. Bussiroolis olnud Hannesel õnnestus relvast haarata ning see endast eemale suunata. Samal ajal vajutas kurjategija päästikule. Tänu Hannese otsustavale sekkumisele läks lask ohutusse suunda ning teda ennast ega kaasreisijat ei vigastanud. Hannes Õun väänas kurjategijal relva käest, surus ta maapinnale kõhuli, sidus käed kinni ja kutsus kohale politsei.