Et ajalehtedes tekitas nn allikakaitse eelnõu ägedaid reaktsioone, võis ju oodatagi. Takkajärele on mõistetav ka see, et ajakirjanikud – kes õigussätteid kogumina ja tervikus tõlgendada ei osanud – nägid tonti seal, kus tondi varjugi polnud. Sellest kogemusest saavad nii ajakirjanikud kui ka õigusloojad õppida, et kunagi ei maksa alahinnata objektiivse selgitustöö vajalikkust.
Iselugu on Eesti ühe tunnustatuima selle valdkonna advokaadi Ants Nõmperi selgitustööga. EPLis avaldas ta arvamusloo, mille mõttemuster on äravahetamiseni sarnane pisut varem Äripäevas ilmunud lugudega: Eestist saavat ameerikalik kohtuühiskond ühes sealse kalli tervishoiuteenusega.
Millest siis mitut suurt haiglat esindava advokaadi järjekindel Ameerika-vaimustus? See jääb mulle mõistatuseks, sest nagu laialt teada, on eelnõu autorite eeskuju olnud Eestile traditsiooniline ja palju lähemal, nimelt Saksamaa (ehkki teema on olnud päevakorral ka nt Prantsusmaal). Teiste seas ka haiglate liidu esindajaile on riigikogu õiguskomisjonis väga põhjalikult selgitatud, et tegu on Mandri-Euroopa õiguspraktikas tunnustatud põhimõtetega.
Just Saksamaalt on pärit klassikaline näide ennetavast kahjuhüvitisest: kohtud mõistsid Monaco printsessi Caroline’i asjas välja nn tõrjuva hüvitise, et „ajakirjanikud“ loobuksid eraellu sekkudes ja valesid levitades väljaannetele kasumit teenimast. See otsus ei ole kaasa toonud mingit kohtuühiskonda. Ja targem on see meilgi seadusse kirjutada, selmet jääda ootama pretsedenti, kus meie kohtud jõuavad autoriteetsete Saksa õigusteadlaste järeldusteni.
Ennetav, mitte karistav hüvitis
Kriitilise tähtsusega tahk, millest oponendid mööda vaatavad, on hüvitise ennetav iseloom. Nagu siianigi määratakse kahju tekitajale mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitis, kuid kui kohtunik leiab oma kaalutletud otsuses, et kahju tekitaja võib suure tõenäosusega samasugust käitumist jätkata, siis saaks ta tulevikus kahjuhüvitist ennetaval eesmärgil suurendada.
Advokaadi väide, et „miski ei takista juba praegu kohtunikel suuremaid summasid mittevaralise kahju hüvitise sildi all välja mõistmast“ jätab pool ütlemata. Eesti kohtupraktikas on olnud kombeks määrata mittevaralise kahju korral üsnagi väikseid hüvitisi. Need praegused hüvitised on karistusliku iseloomuga – ses mõttes, et rikkujat kohustatakse hüvitama juba tehtud pahategu –, kuid väiksuse tõttu ei ole neil mingit ennetavat mõju.
Praegu ei anna seadused mingeid juhiseid mittevaralise kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel, ei anna mingeid aluseid, mille toel võiks kohus otsustada, kas määrata hüvitiseks miljon või sada krooni.
Eelnõu eesmärk ongi anda üldised pidepunktid. Nii saaksid kohtud mittevaralise kahju eest hüvitist määrates teatud juhtumeil võtta appi hüvitise ennetava, potentsiaalset rikkujat n-ö hoiatava komponendi. Loomulikult jääb õigus määrata konkreetse summa suurus ikka kohtule. Tähtis on seegi, et sellised üldised pidepunktid aitavad ka kahju kannatajal kohtu otsust prognoosida ja nii julgemalt oma õigusi kaitsta. See ei ole ometi halb?
Majanduslik motivaator
Ants Nõmper on arusaadavalt keskendunud raviteenusele, ent eelnõu fookus on märksa laiem. Vaadelgem näitena ettevõtteid, kus kasumi teenimine on varjamatum eesmärk kui haiglates, mis on selles kontekstis pigem erandlikud.
Miks on mõistlik siduda ennetava kahjuhüvitise suurus käibega? Sest kõige tõhusam on rääkida rikkujaga samas keeles, majandusliku motivaatori abil. Kui lajatada mõne töötajaga firmale selline trahv, mis oleks mõjus nt turuliidrile, oleks see täiesti kasutu, sest tal lihtsalt pole seda raha kuskilt võtta. Kui aga rehkendada välja mingi „turu keskmine“, siis võib selguda, et turuliidrile on kasumlikum jätkata talle tulusat, kuid teist kahjustavat tegevust, ja seejuures maksta ka hüvitisi, mille ta võib n-ö loomulike kadude hulka arvestada.
Tagasi haiglate ja raviteenuste juurde. Võib arvata, et ennetav kahjuhüvitis kujuneks kohtupraktikas vägagi erandlikuks meetmeks. Haiglate puhul oleks see aga iseäranis tavatu, sest ilmselt võime kõik kindlad olla, et tulevikuski asub arst patsienti ravides tema olukorda parandama, mitte kahjustama. See aga tähendab, et pole ennetava kahjuhüvitise olulist eeldust: soovi kahju tekitada. Liiati jääb kehtima võlaõigusseaduse säte (§ 770), mis vähendab tublisti tervishoiuteenuse osutaja vastutust, maandades suure osa haiglate riskidest.
Niisiis, see seadus ei tooks kaasa määramatuid kahjunõudeid ega muudaks meditsiiniteenuseid Ameerika kombel kõvasti kallimaks, küll aga paneks ehk mõne mehe mõtlema, kas tasub teiste kahjustamise arvel endale tulu teenida.