Sa oled siin

Õiguslooja puberteet – peidus pool

Justiitsminister Rein Lang kirjutab intensiivsusest, otstarbekusest ja ka populismist õigusloomes.

Eestis seadusloome on liiga intensiivne, kurtis Eesti juristide liidu juht Priidu Pärna (Õiguslooja puberteet, EPL 16.2).  Justiitsministeerium jagab kappava seadusloomemasina kriitika põhimõtteid ning on käivitanud õigusaktide revisjoni, et kõik tarbetud aktid kehtetuks tunnistada. Lool on aga ka teine pool, mille mõistmiseks tuleb pealiskaudsest statistikast sügavamale minna.

Esiteks: parlamentaarses Eestis on võim kallutatud riigikogu poole. Asjad, mis vanades demokraatiates on tihti täitevvõimu otsustada, tuleb meil sätestada seaduses. Uue iseseisvusaja esimesed parlamendikoosseisud ei usaldanud valitsusi ülearu, vaid tõmbasid õigusaktide kehtestamise teki kõvasti enda peale. Kuna aga elu muutub ja paljud muudatused tuleb õigusaktides kajastada, siis peabki riigikogu valitsuse asemel tihti tegelema tehniliste detailidega, mitte õiguspoliitiliste muudatustega.

Teiseks: Euroopa Liidust tuleb Eesti seaduste muutmist nõudvaid sätteid nagu Vändrast saelaudu, kusjuures ELi õigus on riigi õiguse ees ülimuslik. Need sätted peavad kajastuma ka riigisiseses õiguses.

Kolmandaks: õigussüsteemi seisukohalt põhjapanevad seadused (näiteks asja- ja võlaõigus, kohtumenetluse seadused) jõustusid enam-vähem samal ajal ning nüüd on välja joonistunud vead, mida tasub ja tuleb parandada.

Aastaid tagasi soovitasin riigikogu õiguskomisjonil läbi vaielda küsimus, kas karistusseadustiku muutmiseks on mõistlikum koondada teatud aja jooksul kerkinud probleemid kokku ja esitada need riigikogule kord ühe-kahe aasta jooksul koos või teeb valitsus iga probleemi kohta eraldi eelnõu. Vaidlust pole toimunud. Praegu järgitakse viimast teed, mille tulemusena võib riigikogu menetluses olla korraga mitu karistusseadustiku muutmise eelnõu.

Riigikogu peaks arutama õiguspoliitika põhisuundi ja kajastama asjakohases dokumendis õigusloome põhialused, õigusaktide eel- ja järelhindamise ja mõjude analüüsi. Praegu seda pole. Loodan siiralt, et Priidu Pärna veenab oma erakonnakaaslasi lõpetama vastuseisu selle dokumendi loomisele. Kriminaalpoliitika põhisuundade eeskujul peaks just riigikogu ütlema valitsusele, millistes õigusharudes ja millal õigusloomet edendada.

Ei ole arukas reageerida igale ühiskonna probleemile seaduseelnõuga. Kui ajalehes ilmub õõvastav lugu loomapiinamisest või lapsepilastamisest, ei maksa kohe karistusseadustikku muutma rutates endale tähelepanu tõmmata. Karmim karsitus ei korista metsas vedelevat prügi, kriminaalmenetlus ei ole riigijuhtimise vahend.

Halvim näide seadusloomest on poliitilise kampaania korras aetav nn võlakaitse seadus. Arenenud õiguskultuuriga riikides hõlmab maksejõuetusõigus ettevõtete saneerimist, pankrotimenetlust ja üksikisikute võlgade ümberkujundamist. Eelmisel aastal rakendus meil saneerimisseadus, pankrotimenetlust ajakohastasime äsja kohtutäituri seadusega, tänavu plaanisime esitada riigikogule ka üksikisikute võlgade ümberkujundamist puudutava osa. Kõik need kolm osa peavad haakuma kividena õigus- ja ettevõtluskeskkonna vundamendis, parim lahendus oleks koondada kogu probleemistik ühte seadusse.

Populistlik võlakaitsepakett

Selmet diskuteerida õiguspoliitiliste valikute üle, tormati riigikogu õiguskomisjonis valitsust tasalülitades populistlikus vormis eelnõu kirjutama, jagades avalikkusele kuralt ja hüvalt eksitavaid sõnumeid: kohe-kohe jõustuvat seadus, millega kantakse maha oma kohustused täitmata jätnud inimeste võlad. Rahvusvahelised rahandusasutused on juba huvi tundnud, kas Soome lahe lõunakalda metsik hõim kavatseb eirata läänekristliku eraõiguse üht põhialust – kokkuleppeid tuleb täita.

Laenutagatiste õiguskindluse vesistamine on nagu püksi pissimine: alguses on soe ja mõnus, aga õige varsti külm ja märg. Pangad ei emiteeri raha, laene väljastavad nad hoiustajate raha arvel. Probleemseid laene on 5% ringis. See tähendab, et 95% laenuvõtjatest on oma kohustused täitnud – nii mõnigi hambad ristis, talupoja kombel kõhu kõrvalt. Kui vähendada jõuga kellegi kohustusi panga ees, saab see toimuda vaid 95% kohusetundlike laenuvõtjate arvel. Lüüa laenuintressid lakke ja kodulaenud kinni keerata oleks lihtsalt loll poliitika, eksproprieerimine aga on kommunistliku revolutsionääri unelm. Mõni politikaan võib ju jutlustada vajadusest Rootsi pankurid paika panna, ent tagajärjed lükkab ta sel juhul rahva õlule.

Üksikisikute laenude ümberkujundamise seadust on meil kindlasti vaja. Aga see peab sobima õigussüsteemiga ja vastama põhiseadusele.

Perekonnaseaduse vastuvõtmine eelmisel aastal viis lõpule meie eraõiguse reformi. Selle poolest oleme erandiks kogu Ida-Euroopas. Moodne eraõigus on aluseks stabiilsele keskkonnale, kuhu tahetakse investeerida ja millega soovitakse oma elu siduda. Õigussüsteemi seisukohalt on meil puudu veel korrakaitseseadus, mis on juba kolm aastat riigikogu menetluses. Selles tuleb ka otsustada, kes ja millistel tingimustel tohib Eestis politseitöös osaleda. Tegu on põhimõttelise valikuga: kas oleme teel kodanike või ametnike riigi suunas.