Vägivallaennetuse tunnustusauhind

Vägivallaennetuse tunnustusauhinnaga tunnustatakse isikuid, kes on oma algatuse, käitumise või muu tegevusega möödunud aasta jooksul märkimisväärselt panustanud vägivallaennetusse Eestis. Tunnustusauhinda antakse justiitsministeeriumi ja Vabariigi Presidendi Kantselei koostööna üle aastast 2017.

Auhind antakse märkimisväärse ennetusalase tegevuse eest ühes või mitmes kategoorias:

  • vägivalla-alase teadlikkuse tõstmise eest ühiskonnas;
  • vägivallaohvrite abistamise eest;
  • vägivalla toimepanijatega tegelemise eest;  
  • muu olulise panuse eest vägivallaennetuses.

Auhinda annab välja Justiitsministeerium koostöös Vabariigi Presidendi Kantseleiga.

Kandidaate võivad esitada kõik üksikisikud ja organisatsioonid, sh vabaühendused, riigi- ja omavalitsusasutused ja ettevõtted. Iseennast ei saa auhinna kandidaadiks seada. Ühe isiku või organisatsiooni esitatavate kandidaatide arv ei ole piiratud.

Täpsema info auhinna ja kandidaatide esitamise kohta leiab vägivallaennetuse tunnustusauhinna statuudist.

Vägivallaennetuse tunnustusauhinnad

Vägivallaennetuse tunnustusauhinna saajad

Vaike Kuke töö ja tegevus on põhiliselt olnud seotud haridus-; sotsiaal-; noorsoo- ja lastekaitse valdkondadega. Ta on olnud mitmete ühiskonnas oluliste projektide algataja ja edendaja, mis on suunatud erivajadustega inimeste, alaealiste õigusrikkujate või lapsena seksuaalse väärkohtlemist kogenud täiskasvanute toetamiseks. Vaike Kukk algatas jalgrattasõiduprojekti "NationWide Survivors’ Empowerment - Engagement, Support, Togetherness", mille abil püüdis tõmmata tähelepanu lapsepõlves seksuaalset väärkohtlemist kogenud täiskasvanute ehk ellujääjate vajadustele. Lisaks tõlkis ta eesti keelde raamatu, mis on abiks lapsepõlves seksuaalset väärkohtlemist kogenuile ning on algatanud mitmeid arutelusid seksuaalvägivallaga seotud teemadel, juhtinud tähelepanu valdkonna kitsaskohadele ja võimalikele arengutele ning jaganud oma teadmisi ja kogemusi laiemas ringis.

Roman Krõlov on aastaid teinud nõustamistööd erinevate vägivallaga seotud osapooltega ja olnud MTÜ Eluliini kauaaegne nõustaja prostitutsiooni kaasatutele ja inimkaubanduse ohvritele. Koos politsei, ohvriabi ja prokuratuuriga alustas ta sotsiaalkindlustusametis 2020. aasta sügisel pilootprojekti, kus vesteldi esmakordselt lähisuhtevägivallas kahtlustatavana kinni peetud või üle kuulatud inimestega, et motiveerida neid edaspidi vägivaldsest käitumisest loobuda. Eesmärk oli vägivalda kasutanud inimeste kohene nõustamine peale vägivalla toimepanemist. Harjumaal võeti selline teenus hästi vastu: 70% olid nõus vestluses osalema ning enamike vägivalda kasutanud inimestega saavutati kontakt. Kuigi projekt on ametlikult lõppenud, on sellised vestlused saanud politsei ja Roman Krõlovi igapäevatöö osaks ja täna nõustab Roman vägivallast loobujaid sotsiaalkindlustusameti nõuandeliini teel.

Toomas Liiva on Lõuna-Eesti prokurör, kes on oma töös proaktiivne, traumateadlik, kannatanukeskne ja võrgustikutööle orienteeritud. Toomas Liiva on andnud erilise panuse prokuratuuri esindamises elu- ja terviseohtlike lähisuhtevägivalla juhtumite ekspertgruppides ehk MARAC-ides. Lõuna-Eesti MARAC-id on Toomas Liivat iseloomustanud kui prokuröri, kes nihestab kannatanu kaitseks julgelt piire, loob kannatanukeskseid pretsedente, töötab empaatiliselt, professionaalselt ja väsimatult.

Karin Talviste töötab prokuratuuris 2015. aastast ning on menetlenud nii lähisuhtevägivalla kui alaealiste kriminaalasju. 2019. aastal asus ta riigiprokuröri ametikohale, kus ta kannatanute, sealhulgas alaealiste kannatanute parem kaitse tagamiseks, aga ka lähisuhtevägivalla kuritegude menetluspraktika ja -põhimõtete ühtlustamiseks aktiivselt tegutseb. Tema teadmised seadusandluses ja erinevatele võimalustele orienteeritus on aidanud lahendada seni lahendamatuna tunduvaid õiguslikke probleeme ning ta on eestvedaja paljudes tegevustes, mis aitavad lähisuhtevägivalla juhtumite menetlemisele üle Eesti süsteemsemalt läheneda ning uusi vägivallajuhtumeid ennetada. Näiteks korraldab ta lähisuhtevägivallale spetsialiseerunud prokuröride ümarlauda ja seisab selle eest, et prokurörid kohtleksid nii kannatanuid kui vägivallatsejaid ühetaoliselt, sõltumata sellest, kus Eesti paigas juhtum aset leiab. Karin on aktiivne võrgustiku partner, keda iseloomustab soov muutusi ellu kutsuda ja samuti on ta alati valmis kaasa mõtlema ja ühistesse koostöistesse tegemistesse oma õla ja energia alla panema.

Hannaliisa Uusmal on hea sotsiaalne närv. Vägivalla teema pälvib tähelepanu nii tema loomingus, era- kui tööalastes ettevõtmistes. Hannaliisa on sotsiaalkindlustusametis kindla käega vedanud 2016. aastast Ühendkuningriigis väljatöötatud ja Soomes laialt kasutatava MARAC mudeli (Multi-Agency Risk Assessment Conferences) võrgustikutöö laiendamise projekti, millega tuvastatakse kõrge riskiga lähisuhtevägivalla ohvrid ning kindlustada nende kaitse mitme asutuse spetsialistide koostöös. Hannaliisa töö MARACi kasutuselevõtus on olnud viljakas, tema töö tulemusena on 2020. aasta seisuga Eestis kokku 19 MARACi tuumikrühma, igas maakonnas vähemalt üks. Seni on MARACi töövorm end edukalt tõestanud – ükski MARACis lahendatud juhtum ei ole lõppenud raskete tagajärgedega. Lisaks paneb Hannaliisa õla alla juba mitmel järjestikusel suvel Triigi Filharmoonias toimuvatele vägivallaalase teadlikkuse tõstmisele suunatud erinäitustele (ARM, Neuroosiaia kuninganna) ning on toonud kuulajateni temaatilisi ööülikooli salvestusi. Ta jõuab omal tagasihoidlikul, kuid mõjusal moel inimesteni ja tema abiga on usutavasti Eesti naiste varjupaigad saanud juurde nii ühekordseid kui loodetavasti ka püsitoetajaid.

Pille Tsopp-Pagan juhib Eesti vanimat naiste varjupaika Tartu Naiste Tugi- ja Teabekeskust. Ta on lähenenud lähisuhtevägivalla probleemide lahendamisele ulatuslikult ning laiahaardeliselt. Lisaks sellele, et naiste tugikeskuse teenust pakutakse nii Tartumaal kui Põlvamaal, on Pille Tsopp-Pagan algatanud ning lõpule viinud mitmeid rahvusvahelisi projekte, mis on osutanud tähelepanu erinevatele kitsaskohtadele ja toonud välja sihtgrupid, kellele tuleks vägivalla ennetuses rohkem tähelepanu juhtida (nt MAROW projekt eakatele, CYBERSAFE projekt kübervägivallast, MARISSA projekt sõltuvusprobleemidega naistele jne). Pille Tsopp-Pagan toonud Eestisse olulist infot Euroopa tasandil toimuvast ning on vahendanud ka Eestis toimuvat Euroopasse, kuna ta omab kogemust ja teadmisi rahvusvahelistest lähenemistest, ta valiti 2019. aastal Women Against Violence Europe organisatsiooni presidendiks ja täna jätkab asepresidendina.

OÜ Verge Eesti eestvedajad Martin Kallavus ja Airiin Demir on viinud vägivalla ennetuse uuele tasandile, just konfliktsetes olukordades inimlikkuse ja märkamise vaates. Nad teavad, et oskus ennetada konflikte ja saada hakkama agressiivse käitumisega on vajalik igale professionaalile, kes puutub oma töös kokku inimestega. Sestap kasutavad nad oma töös Verge meetodit, mis on välja töötatud Norras 1992. aastal ning jõudis nende kaudu Eestisse 2012. aastal. Tegemist on vaimse ja füüsilise vägivalla ennetuse ja sekkumise metoodikaga, mis tugineb kõigi osapoolte õiguste ja turvalisuse igakülgsele arvestamisele. Verge meetodikat on võimalik kasutada kõigis organisatsioonides ja valdkondades, kus on oluline heade suhete hoidmine nagu koolides, lasteaedades, haiglates, sotsiaalhoolekande asutustes, kiirabis, turvatöös. Meetodist ning sihtgruppide kogemustest on võimalik lähemalt lugeda Verge kodulehelt.

Eero Epner on tuntud kui vaba sulega kirjutaja, kes oma tundliku meele ja närviga oskab märgata probleeme ühiskonnas. Olgu tema toodeteks siis teatrilavastused, seriaalid, lood Levilas, Ekspressis või mujal, kas ühiskonnakriitilistel või sootuks kunstipärasematel teemadel. Eero kirjutab nii, et ükskõikseks ei jääda. Sa kuuled tema ridu oma peas ja tunned emotsiooni oma kehas. Eelmisel aastal perevägivallateemalise looga “Sest nad saavad” murdis Eero läbi vägivalla toimumisega tekkivast vaikimise müürist ja tõi lugeja ette hetked kohtumistest paarikümne psühholoogi, juristi, prokuröri, õpetaja, terapeudi, lastepsühholoogi ja ametnikuga, kes avasid tõeukse kohutava vägivalla kohta Eesti kodudes. Eero loost sai Ekspressi kōigi aegade loetuim lugu, mis levib edasi selle avaldamisest saati. Eero oskab puudutada meie sotsiaalset närvi ning innustada meid temaga sarnaselt rääkima ausalt ja julgelt lähisuhtevägivallast ühiskonnas. Eero on oma tööga andnud paljudele oskuse näha abivajajat.

Kärt Anvelt on oma ajakirjanikuaja jooksul käsitlenud sügavuti mitmeid köitvaid päevakajalisi teemasid ja teeb seda veelgi. Bonnieri autasu ajakirjanduses Kärdil juba on, kuid silmade avatuna hoidmise eest vägivalla teemadel, tunnustame teda täna vägivallaennetuse autasuga. Kärt on just viimasel aastal näppe klaviatuuril palju klõbistanud selleks, et tuua Eesti inimesele lähemale ja talle teha arusaadavaks vägivalla osakaal ja sügavus meie ühiskonnas, olgu selleks lastevastane vägivald, perevägivald või inimkaubandus. Kärdi lood on hinnangutevabad ja ohvreid toetavad ning need lood tekivad meeldivas ja konstruktiivses koostöös loosse sisu andvate inimestega. Kärdil on tundlikku närvi, et otsekoheselt kirjutada artikleid nt seksuaalvägivalla all kannatavatest lastest, kuid ikka ja jälle sõnumiga - märkage ja hoolige. Vägivalla puhul ei saa jääda kõrvalseisjaks ja seljakeerajaks ning seda sõnumit ei väsi Kärt rõhutamast. Meie asi on seda kuulda võtta ja selle järgi tegutseda.

Marianne Ubaleht ja Mikk Pärnits on hoolivad noored. Nad ei ole kõrvalseisjad ega pööra pead kui olukord raskeks ja keeruliseks läheb. Seda näitas nende algatusel instagramis loodud ja levima hakanud kampaania „See pole okei“. See kampaania on mitmetahuline veebipõhine algatus seksuaalse ahistamise ning naisevastase vägivalla vastu võitlemiseks läbi ahistamiste avalikustamise ning ohvrite julgustamise, näiteks jagatakse lehel postitustena kuvatõmmiseid ahistavatest, häirivatest ja ähvardavatest sõnumitest, samuti ajutiste postitustena kogemuslugusid tänaval, ühistranspordis või mujal kogetud ahistamisest, kusjuures paljud kogemuslugude jagajad on alaealised. Lisaks antakse nõuandeid ja julgustusi ahistamisele vastu seismisest ning sellest teada andmisest, seda ka koostöös veebipolitseiga. „See pole okei“ kampaania paistab silma, on noortepärane ja kaasahaarav ning oma levikus on ta jõudnud ligi 12 000 eestimaalaseni, mis tähendab, et ta kõnetab. Mikk ja Marianne näitavad, et vägivald on lubamatu ja see väärib tunnustust.

Anna Markina on Eesti oma kriminoloog ja aastaid on ta end pühendanud eelkõige noorte õigusrikkumiste ja inimkaubanduse valdkondade uurimisele ja lisaks on ta igati aktiivne projektimeister. Annal on alati mõni huvitav välisprojekt käsil, millele raha leidmine ja nende töös hoidmine tal õnnestub, kusjuures kõrvaltvaatajale tundub, et kõik see korraldus toimib Annal mängleva kergusega. Anna nimi on paljudel TÜ õigusteaduskonna poolt avaldatud trükistel ja samuti mitmetel juhistel, mis räägivad alaealiste õigusrikkumistest, ohvritest ja inimkaubandusest. Anna harib inimesi, iga päev ja omal tagasihoidlikul, kuid järjekindlal moel. Usutavasti on Anna oma õpilaste lemmik Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, kuna ta küsib õpilaste arvamusi, kaasab neid ja aitab neil leida huvitavat eneseteostust. Anna ajab järjekindlalt oma rida ja on paljudele oma sihikindlusega ja valdkonnateadmisega eeskujuks ning suunanäitajaks.

Rita Kaasik on võimsa koostöötahtega kohaliku piirkonna võrgustiku haldur. Ta ei tunne terminit "ei saa", kuid väga hästi terminit "ikka saab". Rita töötab Jõgeva maakonnas ohvriabi töötajana, kuid tema kriisiajal arvutiekraanil ja telefoni otsas tavapärasest tööajast pikemale veninud töötunnid, ei ole erandiks, vaid Rita alati valmis omast vabast ajast ja tahtest kodust välja tulema ning aitama abivjavajat omapoolse jõu ja nõuga. Rita harib pidevalt noori, mh käib lastelaagrites rääkimas vägivallast, et anda noortele edasi teave ja oskused, kuidas vägivalla olukordi ära tunda ja neis olukordades toime tulla ning abi leida. Noored, keda Rita on aidanud, saavad parema tuleviku. Nagu ka teised abivajajad Jõgevamaal.

Sirle Blumbergil on selge kõigiga suhtlemise keel, ta on sarmikas lektor ning suunanäitaja, usaldusväärne partner vägivalla teemadega töötavatele spetsialistidele. Sirle on koostööle orienteeritud ja uudsete, arendamisjulgust nõudvate koostöövõimaluste leidmisel ja elluviimisel, oskab ta panna end teise inimese kingadesse ja näha tema vaadet. See omakorda loob hea konstruktiivse koostoime õhkkonna. Sirle on 2000ndate algusest panustanud vägivallaennetuse teemasse kodanikuühenduse MTÜ Living For Tomorrow kaudu, viimastel aastatel jätkub tema tee Sotsiaalkindlustusametis, kus ta alustas koroonaviiruse aegadel uue taskuhäälingu sarjaga. Sirle on seisnud aastaid inimkaubanduse nõustamise ja abistamise telefoniliini 6607 320 toimimise taga, pakkudes abi tuhandetele inimestele nii väikese meeskonna eestvedajana kui üksinda. Sirle on aitaja, sõna otseses mõttes. Ta suhtleb igapäevaselt klientidega, nii silmast silma kui telefoni teel ja püüab parimaid lahendusi nii Eestis hätta sattunud välismaalastele kui meie kodanikele kodu- kui välismaal. Sirle on ühes intervjuus öelnud : „Nii kaua, kuni me põleme selles töös, nii kaua on seda tööd mõtet teha. Tööpõld on suur ja abivajajaid jätkub. Adrenaliin on seda tööd tehes suur." See mõte on temalt ja temast.

Kristiina Luht on pikaaegne avaliku sektori poliitika ja praktika kujundaja vägivallaennetuse teemadel. Kristiina panuseks on Eestis inimkaubanduse teema esmakordne tõstatamine ja sotsiaalvaldkonnas eestvedamine tänaseni. Tänu Kristiina tööle on meil aina parem ohvriabi korraldus ning seisame riigina naistevastase vägivalla pidurdamise eest. Kristiina ei ole emotsioonitu ja kabinetivaikuses töötav ametnik, vaid on särav koolitaja, arvamuse avaldaja ja tegus muutuste juht. Kristiina on hooliv ja hea koostöötahtega kolleeg, kelle hinnangul peaks peale ohvriabi pöörama rohkem tähelepanu vägivalla ennetamisele ja kindlasti ka vägivallatsejatega tegelemisele. Kristiina on öelnud: "Oma panuse saab anda igaüks, kasvõi kutsuda kolleegi või tuttavat korrale. Me ei pea olema kangelased, et sekkuda, sellest võib kasvõi mõelda nii, et "mul on endal nii lihtsam, ma ei pea selle pärast muretsema". Meie kõikide võimuses on ennetada vägivalda ja ohvritele tuge pakkuda."

Haini Ilonen töötab Pärnu naiste varjupaigas: kunagi ta elas seal abi vajajana, nüüd aga toimetab aktiivselt kogemusnõustajana. Ta on muutnud oma kogemuse, julguse ja avalike esinemistega väga paljude inimeste elu, teavitanud ühiskonda lähisuhtevägivalla probleemist ning andnud paljudele oskuse näha abivajajat.

Elle Karm on pühendunud prokurör, kes juhib menetlust enamikus Lääne-Virumaa kriminaalasjades, kus mureks perevägivald ja laste poolt või vastu pandud kuriteod. Selliste ülesannetega prokuröre on Eestis teisigi, kuid Elle plussid on varasem kogemus politseiuurijana, erakordselt tugev võrgustikutöö oma piirkonnas, nõudlikkus kolleegide vastu ja uuenduslikud töömeetodid. Eelkõige püüab Elle leida peredele parimaid lahendusi sotsiaalprogrammide abil. Tänu talle saavad ka vägivallatsejad meeste tugirühmas teraapilist abi, et sellest käitumismustrist vabaneda.

Anne Klaar on kannatanute abistaja ja võrgustikutöö keskpunkt Põlvamaal. Anne eestvedamisel alustati 2016. aastal just Põlvas MARACi koostöömudeliga, mis on mõeldud rasket vägivalda kogenud täiskasvanutele ja lastele. See andis indu ka teistele ja loodetavasti toimib mudel 2019. aasta lõpul juba kõikides maakondades. Anne on aktiivne võrgustikuhoidja ning igapäevase töö kõrval on ta alati oodatud lektor infopäevadel, seminaridel ja koolitustel nii Põlvamaal kui ka mujal.

Laura Mallene kirjutab vägivallast tihti ja teravalt – nii, nagu see on. Ta käsitleb paljusid vägivallateemasid ja teeb seda erilise tundlikkusega, millega ta suudab näidata vägivalda ohvri silme läbi. Laurale on väga tähtsad kannatanu huvid ning ta jälgib hoolega, et tema lood ei teeks kannatanule kahju. Aktiivse spordihuvilisena seisab Laura aktiivselt ka selle eest, et ühiskond pööraks tähelepanu laste väärkohtlemise ennetamisele sporditegevustes.

Merle Purre seisab noorte vaimse tervise eest. Ta on koolitaja ning noorte vaimse tervise liikumise eestvedaja. Kuusalu keskkoolis on Merle õpetanud nii noori kui ka lapsevanemaid ja õpetajaid. Pärast neid koolitusi oskasid noored otsida kontakti tugispetsialistidega ja paljud lapsevanemad hakkasid tundma huvi psühholoogiteenuse vastu.

Sirje Reisberg on pühendunud ja kogenud politseinik, kes tegeleb Lääne-Harju piirkonna lähisuhtevägivalla juhtumitega. Ta jälgib ja korrastab juhtumeid andmebaasis, edastab infot juhtumite kohta piirkonnapolitseile ja märgukirju omavalitsusele, peab riskiperede arvestust, tundes oma piirkonnas peaaegu kõiki peresid, kus on kogetud lähisuhtevägivalda.

2017. aasta sügisel algas Pärnu linnas lähisuhtevägivalla projekt, et 3-4 kuu jooksul jälgida perevägivallaga kokku puutuvate asutuste tegevust ja koostööd ning katsetada uusi lahendusi. Loodud süsteemne rollijaotus ja selge tööstruktuur aitasid tublisti kaasa perevägivalla ohvrite paremale kohtlemisele Pärnus ning projekti algatanud ministeeriumid said mõtteainet, kuidas viia Pärnust saadud uuenduslik kogemus edasi üle Eesti. Tunnustame vaprat ja koostöötahtelist meeskonda, kuhu kuulusid Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonnast Üllar Kütt, Lääne ringkonnaprokuratuuri Pärnu osakonnast Gardi Anderson, ohvriabi lääne piirkonnast Reelika Ruubel ja kriisitelefoni juurest Anne Jegorova, Pärnu naiste tugikeskusest Margo Orupõld, Pärnu linna lastekaitseosakonnast Irene Peterson ning Tallinna vangla Pärnu kriminaalhooldusosakonnast Jaanika Hein.

Iris Pettai töö sisuks on uurida lähisuhtevägivalda läbi filosoofiliste ja sotsioloogiliste vaatenurkade. Iris paneb tänuväärsele tööle ka ise käed külge ning oma teaduslike uurimistöödele tuginedes on ta loonud uusi tööriistu, olgu nendeks siis koolitused, infolehed politseile või Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö ja Tartu ülikooli õigusteaduskonna magistrantidele samateemaline õppeprogramm. Iris on aidanud välja arvutada selle, mis maksab Eesti riigile perevägivald.

Kunstnik Flo Kasearu annab värvi ja uut hingamist naistele, kel on oma vägivallakogemus. Ta pöörab tähelepanu sotsiaalsetele probleemidele Eesti ühiskonnas läbi kunsti võimaluste. Tema perfomance „Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine“ tõi lavale Pärnu naiste tugikeskuses varju otsinud naiste kohtulood nende endi esitluses. Flo Kasearu on oma uudsete algatuste, tegevuste ja suhtumisega muutnud paljude inimeste elu ning andnud paljudele oskuse näha abivajajat ning abivajajale oskuse näha enda tugevusi ning uusi võimalusi.

SA Kiusamisvaba Kool levitab 2012. aastast Eestis teadus- ja tõenduspõhist kiusamise vähendamise programmi KiVa. Neis koolides, kus KiVa programm moodustab püsiva osa kooli kiusamisvastasest tööst, saame täna rääkida kiusamiskäitumise vähenemisest. KiVa kaudu luuakse kooli keskkond, kus kiusamisel kohta ei ole ja kiusamisejuhtumid saavad adekvaatse reaktsiooni.

Kui laps näeb perevägivalda pealt või on ise kannatanuks, aitavad teda Põhja-Tallinna politsei piirkonnagrupi noorsoo- ja piirkonnapolitseinikud, kes hoolivad sellest, et kodudes vägivalla toimumisele järgnevad konkreetsed osapoolte-vahelised kokkulepped ning et neis kodudes midagi muutub. Nende tööks on vägivallajuhtumite järgsed kontrollid ja vajadusel kogu tugisüsteemi ülesehitamine. Tunnustuse pälvisid Põhja-Tallinna politsei piirkonnagrupi liikmed Uudo Sepa, Vitali Matvejev, Õnne Merilo, Laura Metsallik, Hendrik Mikson, Sille Roosimaa, Karin Sirp ja Tiit Toomepuu.

Riigi peaprokurör Lavly Perling kaitseb ja julgustab karmides kodustes oludes elavaid lapsi, kes on teatanud vägivallast enda ja teiste pereliikmete vastu. Selleks pani Lavly aluse algatusele „Julge laps“, samuti on ta projekti „Vägivallatu pere“ patroon. Lavly seisab õiguskaitseasutustes selle eest, et kannatanuid tõepoolest abistataks ja kaitstaks. Tema julged ja otsekohesed küsimused sunnivad igaüht mõtlema, mida saaksime ise kogukonna ja riigina rohkem teha, et vägivalda oleks vähem.

Margo Orupõllu eestvedamisel loodi möödunud aastal esimene naiste tugikeskus Saaremaale, ühtlasi juhatab ta Pärnu naiste tugikeskust. Margo on käivitanud naiste tugirühmad, kogemusnõustamise, naiste- ja lastelaagrid. Teda iseloomustab loov suhtumine ennetustöösse ja avalikkuse harimine lähisuhtevägivalla teemal. Oma positiivse meele, koostöövalmiduse ja uuenduslike lahendustega on ta aidanud paljudel ohvritel saada tagasi eneseusu, kindluse ja tuleviku.

Lastepsühholoog Mariana Saksniit tegeleb suure pühendumusega nii seksuaalselt väärkoheldud kui ka koduvägivalda pealt näinud lastega, samuti panustab ta Tartu naiste tugi- ja teabekeskuse töösse. Mariana näeb asju, mida teised lastega kokku puutuvad spetsialistid alati ei märka ning ta oskab leida võimalusi, kuidas lapse probleeme lahendada. Sellega on Mariana aidanud päästa laste elusid. Ühtlasi on ta innustava koolitajana jaganud oma teadmisi väga erinevate valdkondade inimestele.

Aktiivse ja kohusetundliku kogukonnaliikme Merili Monesi puhul tunnustati tema soovi vabatahtlikuna tugevdada kodukoha turvatunnet ja kaasata sellesse ka naabreid. Merili on liitunud naabrivalve, naiskodukaitse ja vabatahtliku päästetööga.

Merle Albrant on naistevastasele vägivallale spetsialiseerunud jurist, kes kaitseb vägivalla all kannatanud naiste huve kohtus ning abistab naisi ja nende lapsi naiste tugikeskustes üle Eesti: Lääne-Virumaal, Võrumaal, Valgamaal, Viljandimaal, Järvamaal ja Tallinnas. Tema pühendumus ja omakasupüüdmatu abistamine on päästnud palju naisi vägivallast. Nagu ütles üks Merlelt tuge saanud inimene: „Ta on alati olemas, olenemata nädalapäevast ja kellaajast!“

Viimati uuendatud 12.11.2021