Siiski on seda suhteliselt palju rohkem kui mujal Euroopa Liidus, kaugelt enam ka Kesk- ja Ida-Euroopa keskmisest. Üks põhjus, miks see arv on liiga visalt vähenenud, on okupatsiooniaja pärand: aastakümneid piirdus vanglate kui poolsõjaväelise suletud süsteemi mõte vangide kinni hoidmisega. Seevastu tänapäevase vanglatöö eesmärk on muuta neid, kellest võivad saada seaduskuulekad kodanikud, ja pidada turvaliselt kinni neid, keda pole võimalik muuta.
Esmajoones on selleks vaja oma tööd väärtustavaid haritud ja võimekaid töötajaid. Lähiaastail ongi tähelepanu keskmes arenemisvõimaluste kujundamine töötajatele ja selliste inimeste värbamine, kel on võimed ja tahtmine teha tänapäevast vanglatööd. Suuresti tänu sisekaitseakadeemia justiitskolledžile on neid ka üha enam.
Eestis on kolm kambervanglat – Tallinna, Viru ja Tartu vangla – , kus piiratakse vangide omavahelist suhtlust, et hoida ära kuritegelike teadmiste levimist ja juhtida vangi õiguskuulekale teele. Võimaluse korral paigutatakse ta karistust kandma oma elukoha lähedale, et ka vangistuse ajal säiliksid tema ühiskonda naasmist soodustavad sotsiaalsed sidemed ja suhtlus perekonnaga.
Lähemalt saab vanglate korraldusega tutvuda vanglate veebilehel.
Viimati uuendatud 27.09.2022