HÕNTE käsiraamat

Kui Riigikogu kodu- ja töökorra seadus sätestab seaduseelnõu menetlemise korra, siis käesolev „Normitehnika käsiraamat“ sisaldab selgitusi ja näiteid Riigikogu juhatuse 2011. aasta 27. detsembri otsusega nr 136 kinnitatud „Riigikogus menetletavate eelnõude normitehnika eeskiri“ ja Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ rakendamiseks.

Käsiraamat ei asenda normitehnika õpikut, vaid piirdub õigustloova akti eelnõu ettevalmistamise ja vormistamise üldnõuetega. Kui eelnõu ettevalmistamise ja mõju hindamise küsimused puudutavad esmajoones Vabariigi Valitsuse algatatavat eelnõu, siis normitehnika reeglid on ühtsed sõltumata algatajast.

Kuna Riigikogu juhatuse kehtestatud normitehnika eeskiri sisaldab ka Riigikogu otsuse, avalduse, deklaratsiooni ja pöördumise eelnõu ning Vabariigi Valitsuse kehtestatud normitehnika eeskiri määruse eelnõu vormistamise nõudeid, on eeskirjade 1., 4. ja 5. peatüki, samuti § 51 sisu erinev.

Käsiraamatus järgnevad eeskirja sätetele selgitused, näited ja viited selgituse allikatele. Selgituste ja näidete aluseks on Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, seadused, Riigikohtu lahendid ning Eesti õigusloome traditsioonile toetuv praktika. 

Mõjude hindamise süsteemi puudutav üksikasjaline teave ja abimaterjalid on Justiitsministeeriumi veebilehel, mistõttu seda teemat siin põhjalikult ei käsitleta.

Kui seni puudus „Normitehnika käsiraamatus“ eelnõu keeleküsimusi puudutav osa, siis praegune sisaldab ka sellealaseid olulisemaid põhimõtteid. Soovitusi lauseehituse ja muude üksikküsimuste kohta on võimalik leida Justiitsministeeriumi väljaannetest „Ametniku keelekäsiraamat“ (Tallinn: Juura, 2003) ja „Õiguskeel“.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse järgi kohaldatakse volikogu ja valitsuse määruse eelnõule Vabariigi Valitsuse poolt Vabariigi Valitsuse ja ministri määruse eelnõu kohta kehtestatud normitehnilisi nõudeid erisustega, mis tulenevad kohaliku omavalitsuse üksuse õiguslikust seisundist, ning volikogu võib kehtestada täpsema korra normitehniliste nõuete rakendamiseks. Eelkõige on kohaliku omavalitsuse määrusele kohaldatavad määruse ülesehituse ja vormistamise kohta käivad eeskirja sätted. Määruse menetlusele, seletuskirjale ja mõjude hindamisele kehtestatud nõuete rakendamine on kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse alusel omavalitsuse enda otsustada. Nii tagatakse õigusselguse huvides kohaliku omavalitsuse määruste vormistamise ühtsed metoodilised alused ja ühtne vorm.

Käesolev asendab Riigikogu Kantselei direktori 2001. aasta 12. märtsi käskkirjaga nr 11 kinnitatud „Selgitused ja näited Riigikogus menetletavate eelnõude normitehnika eeskirja sätete juurde“ ja „Normitehnika käsiraamatu“ (Tallinn: Juura 2003).

Eeskirja ja käsiraamatu järgimine loob eeldused õigusakti eelnõu kvaliteedi ja akti toimivuse hindamiseks ning sellega ka stabiilsema õiguskorra ja õigusselguse juba kehtivate aktide rakendamisel.

Riigikogu Kantselei
Justiitsministeerium
Riigikantselei 

Käsiraamatud: 

  • Selgitusi ja näiteid Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ rakendamiseks.

  • Selgitusi ja näiteid Riigikogu juhatuse 2011. aasta 27. detsembri otsusega nr 136 kinnitatud „Riigikogus menetletavate eelnõude normitehnia eeskiri“ rakendamiseks. 

Täiendavad valdkondlikud juhendid õigusloomes

Lisaks „Hea õigusloome ja normitehnika eeskirjale“ ning „Mõjude hindamise metoodikale“ on veel mõned valdkondlikud juhendid, millega tuleb vajaduse korral arvestada:

  • Standarditele viitamise juhend.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium koostöös Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskusega on koostanud juhendi standarditele viitamise kohta, mille eesmärgiks on anda suunised õigusaktide ettevalmistajatele korrektseks standarditele viitamiseks. Juhendi koostamise peamiseks aluseks on toote nõuetele vastavuse seaduse § 42, mis sätestab nõuded standarditele viitamisele. Juhendi koos kokkuvõttega leiab Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskuse kodulehelt.

  • Proportsionaalsuse hindamine.

Enne reguleeritud kutsealadele juurdepääsu või nendel tegutsemist piiravate uute õigusnormide kehtestamist või kehtivate normide muutmist peaksid liikmesriigid hindama nende normide proportsionaalsust. Hindamise ulatus peaks olema kehtestatava normi olemuse, sisu ja mõjuga proportsionaalne. Põhjendatuse ja proportsionaalsuse tõendamise kohustus on liikmesriigil. Seega tuleks liikmesriigi normide põhjendusele lisada selles riigis võetud meetme sobivuse ja proportsionaalsuse analüüs ning konkreetsed tõendid oma argumentide põhjendamiseks. Kuigi liikmesriik ei pea tingimata esitama konkreetset uuringut või teatud tüüpi tõendeid või materjale, mis kinnitavad enne meetme vastuvõtmist selle proportsionaalsust, peaks liikmesriik tegema objektiivse analüüsi, milles võetakse arvesse selle riigi olukorda ja millest nähtub, et avaliku huvi eesmärkide saavutamine on tõepoolest ohus.

Haldusjuhis Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi (EL) 2018/958, 28. juuni 2018, milles käsitletakse uute kutsealasid reguleerivate õigusnormide vastuvõtmisele eelnevat proportsionaalsuse kontrolli, rakendamiseks.

Viimati uuendatud 12.11.2021