Tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse

Seaduse eesmärk on luua turvaline ja efektiivne viis töökeskkonnas teada saadud Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitamiseks. Tulemusena hoitakse rikkumine ära või kõrvaldatakse see nii, et selle tõttu tekkiv kahju oleks minimaalne ning puudutaks võimalikult vähe inimesi. Samal ajal on teavitajale tagatud kaitse töökohal kiusamise eest.

Õigusrikkumise tuvastamiseks ja ärahoidmiseks on väga oluline, et teave sellest jõuaks kõigepealt nendeni, kes on probleemi allikale kõige lähemal ning kellel on parimad võimalused selle uurimiseks ja likvideerimiseks. Rikkumisest teada saamine ning probleemiga ettevõtte sees tegelemine aitab minimeerida potentsiaalset mainekahju, mis võib kaasneda rikkumise  avalikustamisega. Lisaks aitab see ettevõttel tõsta töötajate seas enda usaldusväärsust, kuna ettevõte soovib rikkumistega tegeleda ning need kõrvaldada. Seega tuleks reeglina innustada rikkumisest teavitajaid kasutama kõigepealt asutusesiseseid teavituskanaleid ja edastama teabe rikkumise kohta oma tööandjale. 

Teavituskanal on asutuse või ettevõtte  loodud turvaline e-posti aadress, telefoninumber, postkast või digilahendus, mille kaudu saab rikkumisest teada anda, tagasisidet anda ning vajadusel ja võimalusel täiendavat infot või materjale küsida. 

Teavituskanalid on asutusesisesed ja asutusevälised. Esimene on mõeldud rikkumisest teavitamiseks asutuse sees ehk seal, kus toimub rikkumine. Teise puhul on tegemist sellise rikkumisega tavaliselt tegeleva asutusega. 

Teavituskanali loonud asutused ja ettevõtted peavad teavitajat informeerima, et rikkumisteade on kätte saadud ja rikkumisega tegeletakse.

Asutusesisene teavituskanal peab võimaldama inimestel rikkumistest turvaliselt teavitada., Selleks peab asutus või ettevõtte looma vähemalt ühe võimaluse. See võib olla e-posti aadress või telefoninumber või hoopis mõni veebipõhine lahendus, endale sobiva lahenduse valib iga organisatsioon ise.
 

Asutusesisesed teavituskanalid peavad looma kõik valitsusasutused, põhiseaduslikud institutsioonid ja muud riigiasutused. Kohalikel omavalitsustel on kohustus luua sisemised teavituskanalid juhul, kui neis töötab rohkem kui 50 inimest või nende omavalitsuse territooriumil elab rohkem kui 10 000 elanikku. Samuti peavad asutusesisesed teavituskanalid looma omavalitsuse hallatavad asutused juhul, kui neis töötab rohkem kui 50 inimest. Asutusesiseste teavituskanalite loomise kohustus on ka avalik-õiguslikel juriidilistel isikutel sõltumata nende töötajate arvust.
 

Erasektori juriidilistele isikutele laieneb kohustus luua asutusesisesed teavituskanalid siis, kui neil on rohkem kui 50 töötajat.

Asutuseväliseks teavituskanaliks on mingit konkreetset liiki rikkumisi menetlevad või mingi valdkonna üle järelevalvet teostavad asutused. Näiteks keskkonnavaldkonna rikkumistega tegeleb Keskkonnaamet ning tarbijakaitsega seotud rikkumistega Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet.

Rikkumisest võib teavitada kohe ka asutusevälist kanalit kasutades. Otsuse teavituskanali valiku üle teeb rikkumisest teavitaja. Näiteks kui on teada, et üle 50 töötajaga ettevõtte allastme juht eirab tarbijakaitsenõudeid, siis kõige kiiremaks probleemi lahendamise viisiks on anda sellest teada asutusesise teavitamiskanali kaudu. Kui tegemist on väiksema ettevõttega või ei saa mingil põhjusel asutusesisest kanalit kasutada, siis on võimalik rikkumisest teavitada ka asutusevälise kanali kaudu.

Asutuseväline teavituskanal peab võimaldama teavitada rikkumisest nii kirjalikult kui suuliselt. Teavitaja taotlusel peaksid sellised asutused võimaldama anda info edasi vahetul kohtumisel mõistliku aja jooksul

Teabe rikkumise kohta võib ka avalikustada, kuid kaitse saamiseks on vaja kasutada eelnevalt vähemalt asutusevälist teavituskanalit. Kaitse saab üldsusele avalikustamise puhul ka siis, kui asutusevälise teavitamise korral esineb survemeetmete oht või on tõenäoline, et rikkumist ei käsitleta tulemuslikult.

Samuti saab avalikustamisel kaitse siis, kui see tuleneb konkreetse juhtumi asjaoludest – näiteks sellest, et tõendeid võidakse varjata või hävitada või esineb asutuse ja rikkumise toimepanija vaheline kokkumäng või pädev asutus on rikkumisega seotud.  Seega saab inimene rikkumise avalikustamisel üldsusele kaitse eelkõige juhul, kui teised teavitamisviisid on jäänud tulemuseta.

Üldsusele avalikustaja saab kaitse tööalase diskrimineerimise eest ka juhul, kui rikkumine on ohuks avalikule huvile,  tegemist on hädaolukorraga või esineb pöördumatu kahju oht, lastakse toksilisi jäätmeid veekogusse. Sellistel juhtumitel ei pea kaitse saamiseks eelnevalt vähemalt välise kanali kaudu teavitama. 

Kaitse saab inimene, kes teavitab talle tööga seotult teada saadud rikkumisest. Teavitamise ajal peab tal olema põhjendatud alus arvata, et rikkumist on vahetult alustatud või rikkumine on lõpule viidud. Kaitse saamiseks tuleb rikkumisest teavitada asutusesiseselt, asutuseväliselt või avalikkuse poole pöördudes vastavalt  seadusele. Seega kui teavitajal oli teavitamise hetkel põhjendatud alus arvata, et rikkumine on toimunud, jätkub või on rikkumisega vahetult alustatud, saab teavitaja kaitse ka siis, kui hiljem tuvastatakse, et rikkumist ei esinenud või selle toimepanemisega ei ole vahetult alustatud.

Peamine kaitse on teavitaja konfidentsiaalsuse tagamine. See tähendab, et teavituse võtja ei avalda teavitaja kohta infot ja sellega maandatakse esmane risk tagakiusamiseks. Lisaks on tööandjal keelatud teavitajat survestada, näiteks muuta varem kokkulepitud töötingimusi, viia teavitaja madalamale ametikohale või lahti lasta.

Teavitaja saab kaitse, kui tal on teavitamise hetkel alust arvata, et tegemist on rikkumisega ning ta teavitab sellest nõuete järgi kas asutusesiseselt,asutuseväliselt või seaduses ette nähtud juhtudel üldsust.

Teavitaja ei pea teavitamisel esitama rikkumise kohta tõendeid, aga võib seda teha. Kui hilisema menetluse käigus selgub, et tegemist ei olnud siiski rikkumisega, saab teavitaja siiski tagakiusamise suhtes kaitse, kui ta teavitamise hetkel arvas, et tegemist on rikkumisega.

Kui teavitaja esitab teadvalt ebaõige teavituse, siis ta kaitset ei saa. Teavitaja saab kaitse ka siis, kui ta on nõuete järgi teavitanud, kuid on teavitamise ajal jäänud anonüümseks ning tema identiteet tuleb hiljem välja.

Teavitamine toimub kas asutusesiseselt, asutuseväliselt või avalikkuse poole pöördudes. Teavitaja võib ise valida, kas teavitab rikkumisest asutusesiseselt või asutuseväliselt, ning tal ei ole kohustust alustada alati esimesena asutusesisesest teavitamisest.

Üldsusele avalikustamise puhul saab   kaitse teatud eeltingimuste täitmisel. Teavitaja peaks esmalt teavitama asutusesiseselt või asutuseväliselt ning kui sellisel juhul ei ole rikkumisteadet menetletud, saab ta  kaitse ka järgnevalt üldsusele avalikustamisel. Kui rikkumine kujutab endast vahetut või ilmset pöördumatut kahju avalikele huvidele, siis saab teavitaja kaitse ka kohe üldsuse poole pöördudes ilma varasemalt asutusevälist kanalit kasutamata. Juhul, kui asutusevälisel teavitamisel on alust arvata, et teavitajat hakatakse taga kiusama, et rikkumisteadet ei menetleta või teavitatav asutus on ise rikkumisega seotud, võib ta samuti kohe avalikkust teavitada.

Teavitada võib rikkumistest, millest on teada saadud tööalase tegevusega seoses. Tuleb aga tähele panna, et rikkumisest teavitamise alla ei kuulu kahepoolsed töövaidlused.

Rikkumisest teavitamine ei välista vastutust enda  toime pandud rikkumise eest, kuid teavitaja saab kaitse teavitamisest tuleneva tagakiusamise vastu.

Teavitatud asutus annab teavitajale  teada, mis tema rikkumisteatest edasi on saanud – kas seda menetletakse või mitte. Teavituse sisuks olnud rikkumise menetlemise kohta selle ajal informatsiooni andmise kohustust ei ole, kuna see võib  menetlust kahjustada. Teavitatud asutusel on võimalik vajadusel teavitajalt täiendavat infot küsida.

 Teadlikult valeinfo andmise eest on võimalik inimene väärteokorras vastutusele võtta.

Kui tööandja kiusab teavitajat teavitamise tõttu taga, siis on teavitajal õigus survemeetmete kasutamine (näiteks vallandamine) vaidlustada. Kui teavitaja näitab ära, et ta on rikkumisest teavitanud ning tööandja on teda  taga kiusanud, siis peab tööandja tõendama, et survemeetmete kasutamine  oli põhjendatud. Surve avaldamise korral saab tööandjat väärteokorras karistada.