Analüüs jõudis tulemusele, et riigikogu õigus- ja analüüsiosakonna arvamuses eelnõule tehtud etteheited ei ole põhjendatud. Analüüs märgib, et riigikogu õigus- ja analüüsiosakonna kriitika põhineb utreeritud tõlgendusel, mille puhul peetakse võimalikuks, et hoone tervikuna (näiteks stalinistlikus stiilis hoone) võiks õhutada vaenu või toetada või õigustada okupatsioonirežiimi või agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase või sõjakuriteo toimepanemist.
Eelnõule on ette heidetud, et see pole piisavalt selge, kuna keskmisel inimesel ei ole võimalik aru saada, kas hoone osa on vaenu õhutav ning millisel määral on hoone osa avalikult nähtav. Analüüs selles küsimuses põhiseadusega vastuolu ei näe.
Millised objektid on vaenu õhutavad ja millised mitte, on seaduse järgi jäetud haldusorgani otsustada, lõppastmes teostab selle üle kontrolli kohus. Analüüs ütleb, et kui sellised objektid seaduses määratleda, siis võib mingil hetkel osutuda keelatuks elementide kasutamine, mis kunagi on olnud vaenu õhutavad, aga seaduse jõustumise hetkel enam mitte. Samuti välistaks seaduses paika pandud nimekiri ka objektid ja sümbolid, mis võivad hoopis tulevikus saada okupatsiooni ülistava tähenduse ja seda võimendada.
Analüüsist selgub, et küsimused selle kohta, mis on avalikust kohast nähtav hoone osa ja kas näiteks drooniga vaadeldav hoone osa on samuti avalikult nähtav, on õigustatud, kuid seda saab iga juhtumi puhul eraldi hinnata ja seega ei ole tegemist põhiseaduse rikkumisega. Sümboli eksponeerimine on avalik, kui see on potentsiaalselt tajutav määramatule või vähemalt suurele hulgale isikutele.
Näiteks eramaja sisehoovis hekkide vahel asuv genotsiidirežiimi diktaatori büst ei ole avalikult nähtav, sest seda näeb vaid väike hulk inimesi. Samal ajal lennujaama lähedal asuva kortermaja katusele maalitud sümboolika on avalikult nähtav, sest seda võib iga lennujaama külastaja maandumisel ja õhkutõusul näha.
„Õigusselguse põhimõte ei nõua, et seadusandja otsustaks kõik küsimused ise. Seaduse rakendamise üksikasjad võib seadusandja jätta otsustamiseks täitevvõimule, sh kohalikule omavalitsusele. Seadusandaja peab reguleerima kõik olulised küsimused, lähtudes sellest, kui tähtsad on normid põhiseaduse, ennekõike põhiõiguste teostamise seisukohalt,“ viidatakse analüüsis riigikohtu üldkogu otsusele.
Eelnõu eesmärk ei ole ühegi stalinistliku hoone tervikuna lammutamine ning ka analüüs jõuab samale järeldusele. Kuivõrd hoonete peamine funktsioon on praktiline mitte sümboolne, siis hoone iseenesest okupatsioonirežiimi ei õigusta. Analüüs ütleb ka seda, et keskmine inimene on võimeline eristama stalinistlikku hoonet selle fassaadil asetsevast viisnurgast ja mõistma, et hoone ja sümboli saab üksteisest eraldada ning et terve hoone lammutamine ei oleks proportsionaalne.
Esmalt hindab ehitise kooskõla seadusega objekti omanik ning seejärel jääb küsimus KOV-i kaalutleda. KOV-i otsuste üle saab hiljem teostada järelevalvet justiitsministeerium või selleks moodustatud valitsuskomisjon. Küsimus sellest, kas KOV-i esindajatel on piisavad erialateadmised, et hinnata ehitisele nõuetelevastavust, ei seondu eelnõu õigusselgusega.
Analüüsi teostes vandeadvokaat Paul Keres ja tema meeskond advokaadibüroost Levin. Analüüsiga on võimalik tutvuda justiitsministeeriumi kodulehel ning täiendavat infot analüüsi kohta on võimalik pärida [email protected].