Peamised muudatused uues perekonnaseaduses

26.12.2009 | 00:00

    • Jaga
Andra Olm võtab kokku tähtsamad muutused suvel kehtima hakkavas perekonnaseaduses.

1. juulil 2010 jõustub uus perekonnaseadus (PKS), mis lahendab senise seaduse rakendamisel kerkinud probleeme ning toob selguse küsimustesse, mis on siiani olnud puudulikult sätestatud või üldse käsitlemata. Tähtsamaid muudatusi on kolm: abikaasade varaliste suhete täpsem korraldus, hooldusõiguse uuendamine laste ja vanemate suhetes ning eestkostesüsteemi parandamine. Hoolduse küsimusi uus seadus ei käsitle, see teema viiakse tervenisti üle sotsiaalhoolekande seadusesse.

Vara

Praegu kohaldub abikaasadele automaatselt varaühisus, st kõik abielu kestel omandatu loetakse abikaasade ühisvaraks, mida lahutuse korral peab ükshaaval jagama hakkama. Teine võimalus on varalahusus, mis tähendab, et abikaasad sõlmivad abieluvaralepingu, milles määratakse konkreetselt, mis kellelegi kuulub. Need kaks varasuhet ei hakka uues seaduses senisega võrreldes kuigivõrd erinema.

Uuendus on see, et tulevikus saavad paarid abiellumisavaldust tehes ise valida neile sobiva varasuhte ning kahe nimetatud varasuhte kõrval on veel kolmas: juurdekasvu tasaarvestus (kui abiellujad valikut ei tee, kehtib varaühisus).

Juurdekasvu tasaarvestamise puhul on kumbki abikaasa oma vara omanik ja võib seda müüa ja pantida, v.a tehingud perekonna ühise eluasemega, mis on võimalikud vaid abikaasa nõusolekul. Lahutuse korral saab abielu jooksul vähem teeninud abikaasa nõuda teiselt abikaasalt poolt selle vara väärtusest, mille võrra teine on rohkem rikastunud.

Näiteks: Matil oli abielludes 250 000 krooni ja Katil 200 000 krooni. Lahutamise ajaks oli Matil vara 150 000 krooni võrra ja Katil 100 000 krooni võrra rohkem. Seega oli Mati vara juurdekasv 50 000 krooni võrra suurem kui Katil, kel on nüüd õigus nõuda Matilt poolt varade juurdekasvu vahest ehk25 000 krooni. Sel moel suureneb mõlema abikaasa vara ühepalju. Kui vara suureneb võrdselt või ei muutu, ei ole kummalgi vaja midagi nõuda.

Enne 1. juulit 2010 sõlmitud abielude puhul midagi ei muutu ning edaspidi kehtib varaühisus. Kes soovib üle minna juurdekasvu tasaarvestamise suhtele, saab seda teha aasta jooksul lihtsustatud korras. Selleks tuleb esitada ühine avaldus abieluvararegistri pidajale.

Elatis

Uus seadus suurendab võimalusi saada teiselt abikaasalt ülalpidamist ka pärast lahutust. Elatise suurust määrates arvestatakse, et lahutatud abikaasa elustandard jääks samasuguseks nagu abielu jooksul. Lahutatud abikaasa saab ülalpidamist nõuda, kui ta hooldab kuni kolmeaastast last, on kõrges vanuses või halva tervisega. Ülal tuleb pidada ka naist 8 nädalat enne ja 12 nädalat pärast sünnitust, olenemata sellest, kas lapse vanemad on abielus või mitte.

Lapsed

Uus vanema hooldusõiguse põhimõte tähendab seda, et vanematel on võrdsed õigused ja kohustused lapse hooldamisel.

Vanema hooldusõigus jaguneb isiku- ja varahooldusõiguseks. Esimene tähendab õigust ja kohustust teha kõik, et tagada lapse heaolu ja areng, sh toit, kodu ja riided, kasvatamine ja harimine jms (nt õigus otsustada, millisesse kooli laps panna).

Varahooldusõigus on õigus ja kohustus hoolitseda lapse huvides tema vara eest ning last varalistes suhetes esindada, näiteks õigus hoolitseda vanaemalt lapselapsele pärandatud vara eest, kuni laps saab täiskasvanuks.

Hooldusõigus kuulub laste vanematele ühiselt. Kui aga kohus on enne uue seaduse jõustumist määranud lapse elama ühe vanema juurde, siis kuulub talle lapse ainuhooldusõigus.

Eestkoste

Lastel, kellel ei ole vanemaid või on muul viisil jäänud eestkosteta, või isikud, kelle teovõime on vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu piiratud, võib kohus määrata eestkostja, otsustades ühtlasi, millised õigused inimesele alles jäävad.

Eestkostja on eestkostetava esindaja ja tema tegevusest sõltub paljuski eestkostetava olukord. Sellepärast on tähtis ka kontroll eestkostjate tegevuse üle. Enamasti on eestkostjaks pereliige, kuid mõnel juhul ka võõras inimene.

Vana seaduse kohaselt valvab eestkostja üle järele eestkosteasutus – tavaliselt omavalitsuse sotsiaalosakond või -talitus. Kuid sageli pole sellist konkreetset eestkostjat määratud, vaid tema ülesandeid täidabki omavalitsuse sotsiaalosakond või -talitus. Seega peaks ta korraga olema eestkostja ning ka eestkostja ehk iseenda kontrollija, mis pole muidugi mõeldav.

Uue seaduse järgi valvavad eestkostjate järele kohtud. Kohtulik järelevalve tagab eestkostetava põhiõiguste, sh tema varaliste huvide kaitset paremini kui praegune järelevalve omavalitsusüksuste poolt, mille töötajail pole sageli juriidilisi teadmisi, et hinnata eestkostetava varaga tehtavate tehingute otstarbekust. 

Niisiis antakse järelevalve kohtutele, kuid eestkosteasutused peavad teatud juhtudel ikka täitma eestkostja ülesandeid ning esitama kohtule eestkoste seadmiseks vajalikku teavet. Ka uue seaduse järgi tekivad omavalitsusel eestkostja kohustused kohe, kui saadakse teada eestkostet vajavast inimesest. See tähendab, et eraldi kohtumäärust ei tarvitse oodata, ehkki samas tuleb kohut olukorrast kohe teavitada. Kui aga kohus saab teada eestkostet vajavast inimesest, ei tohi ta jääda ootama eestkosteasutuse ettepanekut, vaid peab ise algatama eestkoste seadmise.

Uues seadus võimaldab määrata eestkostjaks ka mõningaid juriidilisi isikuid ning hoolitseb paremini selle eest, et eestkostetava ja eestkostja huvid ei satuks vastuollu.

Justiitsministeeriumi avalike suhete talitus